ja otsustava võiduni, hakkasid liitlased nende lubaduste täitmises kahtlema. Keisrit ümbritsesid säärased ministrid nagu näiteks Protopopov, kelle Rasputin oli paika pannud, ja kes olid kurikuulsad oma saksameelsuse poolest. Paraku lasi keiser end neist kergesti mõjutada ning tulles vastu nii tsaarinna kui ka nonde ministrite keelitustele, ratifitseeris tihtilugu mõne otsuse, millega kaudselt rikkus enda antud lubadusi.
Need tõsiasjad ei olnud enam kellelegi saladuseks. Tsaari poliitikat kritiseeriti kõige laiemates ringkondades ja tsaarinna oli muutunud pahaendeliselt ebapopulaarseks. Riiginõukogu liikmed ja paremäärmuslikud duumasaadikud võtsid endale vabaduse esitada keisrile jõuline protest, paludes tal oma poliitikat muuta, kuni see veel võimalik on. Kadettide partei juhid aga rääkisid avalikult, et kätte on jõudnud aeg „korraldada mõni muljetavaldav demonstratsioon, mis hirmutaks tsaari ja sunniks ta viimaks ometi loobuma oma isevalitseja eesõigustest ja moodustama vastutustundliku valitsuse”.
Ühel tsaari kindraladjutandil oli küllalt julgust, et juhtida tema tähelepanu olukorra ohtlikkusele. Too mees läks isegi nii kaugele, et palus keisril tsaarinna minema saata, sest ainult sel viisil saaks keisririigi ja isevalitsuse päästa. Keiser eitas ülipõlglikult kõiki hoiatusi ja oli nördinud, et keegi julgeb tema abikaasat laimata – ta ei jäta keisrinnat maha mitte mingil juhul.
Kogu keisri suguselts, eesotsas tsaari tädi suurvürstinna Maria Pavlovnaga, saatis Tema Majesteedile ühise kirja, milles anuti teda võtma kuulda mõistuse häält ja püüti talle selgeks teha, et „tema valitsusaeg, mis oleks võinud olla nii kuulsusrikas, võib lõppeda katastroofiga”.
„Ma ei luba kellelgi mulle nõu anda,” oli keisri vastus. Ta oli leppimatu ja kangekaelne isevalitseja, kes oma meelepaha jätkuvaks rõhutamiseks lasi kolm suurvürsti – Kirill Vladimirovitši, Andrei Vladimirovitši ja Nikolai Mihhailovitši – Petrogradist13 pagendada.
Vaatamata suurvürstide püüdluste nurjumisele esitasid teised pühendunud monarhismipooldajad (näiteks välisminister Pokrovski ja ministrite nõukogu esimees vürst Nikolai Golitsõn) lahkumisavalduse, vabandades end sellega, et säärastes tingimustes ei saa nad endale mingisugust vastutust võtta. Nad proovisid viimast korda päästa oma isandat kuristikust, mille poole ta teadlikult kinnisilmi kõndis. Nad ei varjanud tema eest rahva meelestatust kogu Venemaal ega seda, et Nende Majesteetide elu on ohus ning et Moskva polkudes räägitakse avalikult uue tsaari väljakuulutamisest. Selle avalduse võttis keiser vastu stoilise ükskõiksusega.
„Keisrinna ja mina teame, et meie elu on Jumala kätes. Tema tahe sündigu.”
Kas see ei tähenda, et selleks ajaks oli keiser aru saanud, et vastutuse koorem oli tema õlgade jaoks liiga raskeks muutunud? Ülimalt uskliku mehena ei unustanud ta kunagi, et ta on Jumalast valitud ja et kuna tema võim tuleb otse Jumalalt, on ta kohustatud talle usaldatud ülesande lõpuni täitma. Kas ta ei näinud ette vältimatu katastroofi lähenemist? Kas ta polnud juba ette leppinud Jumala tahte ja oma saatusega?
Samal ajal läksid asjad rindel, mis seni olid olnud halvad, lausa hulluks. Transport oli haletsusväärses seisus, pidevalt nappis vintpüsse, laskemoona ja isegi päevaseid toiduratsioone. Säärastes tingimustes oli edasiliikumine võimatu. Taganemine oli muutunud väsitavalt tavaliseks ja see halvas võitlusvõimet veelgi. Rahu ei paistnud kusagilt ning kodust saadetud kirjad tõid segadusse ajavaid, uskumatuid, jubedaid kuulujutte. Petrogradis valitses leiva- ja kütusepuudus ning inimesed vaevlesid viletsuses. Vaesed olid sunnitud tundide viisi pagariäride ees sabas seisma, et saada paar naela leiba. Agitaatorid olid hakanud seda ära kasutama ja käisid relvatehastes, kutsudes töölisi üles üldstreigile, et protestida valitsuse, toidupuuduse ja sõja vastu.
Kõigele sellele lisaks oli halastamatu pakane haaranud kogu Venemaa enda embusse. Juba see iseenesest tähendas häda ja viletsust, sest igasugune transport oli muutunud ületamatult keeruliseks. Rohkem kui tuhandet vedurit ei saadud tööle, sest boileritorud olid lõhkenud ja streikide pärast polnud kedagi, kes neid parandaks! Pealegi oli mitu nädalat sadanud haruldaselt palju lund, külades aga polnud kedagi, kes oleks raudteetamme puhastanud. Tagajärg oli see, et 1917. aasta märtsi alguses ei suudetud paigast liigutada kogunisti viitkümmend seitset tuhandet rongivagunit!14
Hukule määratud riik oli sattunud nõiaringi. Nüüd hakkasid sündmused arenema hirmutava kiirusega, aga keegi meie seast, kes me keset neid sündmusi elasime, ei suutnud täiel määral mõista, kui tõsiseks oli olukord muutunud. Reedel, 9. märtsil, marssisid demonstrandid päev otsa Petrogradi tänavatel, kandes punaseid loosungeid, millele olid maalitud hiiglaslike mustade tähtedega järgmised sõnad:
Vahel lauldi „Marseljeesi” ning siin-seal oli väikesi rüselusi. Aga see ei kestnud kaua: kasakad, sandarmid ja sõjaväelased ajasid rahvahulgad eriliste raskusteta laiali.
Need, kes mäletasid 1905. aasta revolutsiooni, kinnitasid, et kahtlemata surutakse praegune vastuhakk sama edukalt maha kui eelmine. Lõppude lõpuks oli ju korratuste peapõhjus toidupuudus ja asjade seisu parandamiseks võeti otsekohe kasutusele vajalikud abinõud. Siiski arvestasin ma võimalusega, et poed pannakse üheks-kaheks päevaks kinni, ja käskisin teenijatel vajalikke kaupu varuda. Mõistagi olid hinnad kerkinud ennekuulmatult kõrgele.
Järgmisel päeval oli Petrogradi sõjaväeringkonna ülema käsul kogu linn täis hoiatavaid müürilehti, kus öeldi, et „kõik koosolekud ja kogunemised on keelatud ning sõjaväel on lubatud kasutada relvi, et iga hinna eest kord säilitada”. Olime üsna kindlad, et see tähendab paari lasu laskmist ja kardetavasti ka mõne inimese hukkumist kusagil kahtlasevõitu linnaosades, aga samas olime päris veendunud, et asi ei lähe tõsiseks ja et tagajärjed ei ulatu meie elukohani turvalisel Sergejevskajal15, mis oli imearmsalt vaikne ja ülimoodne tänav otse tsaari õe suurvürstinna Olga lossi vastas ning Tauria palee ja aia kõrval. Me ei oodanud sugugi, et neljakümne kaheksa tunni pärast saab Sergejevskajast sündmuste keskpaik ja nii jääb see veel paljudeks pikkadeks päevadeks.
Pühapäeval, 11. märtsil paistsid meie oletused paika pidavat. Meie linnaosas oli kõik vaikne, aga meieni ulatusid kuuldused, et sõjaväeringkonna ülema hoiatusele vaatamata läks rahvasumm Nevski prospektil iga tunniga järjest suuremaks ja agressiivsemaks, nii et oldi sunnitud neid tulistama ja et surnuid oli palju. Õhtu lähenedes jäi kõik uuesti vaikseks. Mu abikaasa läks oma klubisse, et tegeliku olukorra kohta midagi teada saada. Mina otsustasin koos onuga, kes oli meile mõneks päevaks Moskvast külla tulnud, minna Mihhailovi teatrisse prantsuse etendusele, millele olime mõne aja eest suurte raskustega piletid hankinud. Kui me teatrisse sõitsime, valitses tänavatel täielik vaikus, ka oli väga külm. Ma ei tahtnud hobuseid kaheks tunniks või veelgi kauemaks ootama jätta ning ütlesin kutsarile, et mingu ta koju ja ma tulen tagasi taksoga.
Teatris ootas meid üllatus: see oli tühi! Etendust, mida olid vaadanud täissaalid, mängiti tol õhtul kõige rohkem viiekümnepealisele publikule. Oli kummastav näha kõiki neid tühje ridu ja loože, kus ainult siin-seal istusid üksikud inimesed, kes tundusid olevat sama kohatud ja vabandava moega kui me isegi. Ent me vaatasime ära kogu etenduse, mis mulle lõpuks pakkus tohutut naudingut – teatriarmastus haaras mind kaasa isegi säärasel õhtul –, ning alles välja jõudes hakkas mind painama õõvastav tunne.
Tavaliselt käis teatriesisel väljakul tihe sagimine, see oli täis autosid ja tõldu, igal pool jooksid uksehoidjad ja lakeid, kes karjusid täiest kõrist kutsarite ja autojuhtide nimesid ja tänavaid, kus nende isandad elavad, samal ajal kui rõõmus karusnahkadesse mässitud inimsumm ootas vestibüülis, vahetas etenduse kohta muljeid ja jättis enne sõpradest lahkumist omavahel hüvasti. Tol õhtul oli väljak täiesti tühi. Meie väike rühmake, kes oli moodustanud kogu vaatajaskonna, tuli vaikselt välja. Näha polnud ühtegi uksehoidjat – tõenäoliselt olid nad võimalikult ruttu koju kiirustanud – ja teatri peaukse portjee (kõik teised uksed olid lukus) oli ukse meie kannul kiiresti sulgenud, tahtes kahtlemata ise samuti minema saada. Kuna oli selge, et taksot ega saani leida polnud mingisugust lootust, hakkasin koos onuga jalgsi koju minema.
Kuuvalge