kannatuse piirini viidud. Võib-olla isegi üle piiri, sest nois hõbehallides silmades Zachary karmilt kenas näos paistis ohtlik läige. Mehe käed tõmbusid rusikasse ja siis jälle rusikast lahti, nagu võitleks ta sooviga need välja sirutada, panna naisele kaela ümber ja seda kõvasti pigistada.
Kui mees oli ta lõpuks ära tundnud, polnud Georgiannal kahtlust, et just täpselt selline oli ta soov.
Georgianna vaatas mehele trotslikult otsa ja võttis tülinat tekitanud kübara lõpuks peast, tuues nähtavale oma paksud eebenikarva lokid, mis olid kinnitatud pealaele, meelekohti ehtivad lühemad lokid ja kauni saleda kaela.
„Nii, nii, nii.” Hawksmere naeratas kiskjalikult, hõbehall pilk ikka Georgianna näol kinni, ja hakkas voodijalutsis aeglaselt edasi-tagasi sammuma. Mehe atraktiivses, lihaselises kehas ja ta liigutustes oli metsloomale iseloomulikku ohtlikku nõtkust. „Või et leedi Georgianna Lancaster ise on mulle külla tulnud. Või peaksin ma teid kutsuma proua Rousseauks?” lisas ta põlglikult.
Nüüd ei jäänud Georgiannale enam kahtlust, et see mees, Zachary Black, kõrk Hawksmere’i hertsog teadis täpselt, kes ta on.
Ta tundis, kuidas puna kadus ta põskedelt, süda hakkas rinnus taas korrapäratult lööma, nähes hertsogi hõbehallides silmades sähvimas külma, halastamatut, täiesti lepitamatut viha.
Viha, mis muutus rahuloluks, kui naise murtud olek andis mehe küsimusele vastuse. „Nii et lõppude lõpuks too galantne prantslane ikkagi ei abiellunud teiega, vaid lihtsalt sättis asjad nii, et sai teid oma voodit soojendama,” märkis Zachary mõnitavalt, peatus ja istutas oma saleda musklis keha uhke kamina kõrvale toolile. Ta saatanlik pilk ei lahkunud hetkekski Georgianna surnukahvatuilt palgeilt.
Georgianna tundis rinnus jäist külmust. Ta käed-jalad olid väsimusest rasked, huuled nii tuimad, et ta kahtles, kas suudab sõnagi öelda, kui proovib.
Kuid ta ei proovinud. Ta teadis, et oli ära teeninud kogu põlguse, mille Hawksmere kavatses nüüd talle kaela paisata.
Seda, et ta kantakse pikema jututa hertsogi magamiskambrisse ja sunnitakse oma isikut paljastama, poleks siiski pidanud juhtuma.
Ta oli kavatsenud kohtuda Hawksmere’iga tõlla hämaruses anonüümselt, paluda hertsogil korraldada kohtumine mõne valitsusliikmega ja kaduda siis pimeduse varju oma palvele vastust ootama. Olles täielikult teadlik, et pärast kümme kuud tagasi toimunud sündmusi oli see kõik, mida ta võis Hawksmere’ilt loota.
„Ja kas teie prantslasest rüütel on koos teiega siin Inglismaal?” küsis Hawksmere nüüd vaikselt.
Georgianna hingas sügavalt sisse. „Peate teadma, et ei ole.”
Mees kergitas kulmu: „Kas pean?”
Neiu tõrjus kipitavad pisarad silmist tagasi. „Ärge mängige minuga kassi ja hiirt, teie hiilgus, kui ma ei suuda end teie õeluse vastu kaitsta.”
Zachary tundiski, et on õel. Rohkemgi kui õel. Olgugi väliselt rahulik, tundis ta sisimas soovi midagi või kedagi lüüa. Elada välja oma viha, oma pettumus kõige üle, elada see välja elava, hingava ihu peal.
Oh, muidugi mitte Georgianna Lancasteri õrnal ihul. Zachary polnud elu sees ühtegi naist löönud ja kui õigustatud ta viha naise vastu ka polnud, ei kavatsenud ta seda siledat alabasternahka sõrmegagi puudutada.
Kuigi nii uskumatu, oli see naine tõesti Georgianna, tõdes Zachary, uurides naist jätkuvalt oma pilukil laugude vahelt. Kindlasti oli andestatav, et ta polnud naist kohe ära tundnud, sest too oli nüüd nii palju kahvatum ja saledam kui aasta tagasi. Ka polnud need kaunid silmad enam täis suurt armastust elu vastu.
Armastust oma tookordse prantslasest kallima vastu?
Kui see oli tõsi, siis oli naine saanud täpselt seda, mille oli ära teeninud, mõtles Zachary külmalt. Purunenud illusioonid. Reetmine.
Kui just…
„Millal teile selgeks sai, et te armuke polnud mitte Prantsuse emigrant, kelle ta väitis end Inglismaale asudes olevat, vaid hoopis Napoleoni enese saadetud nuhk?” Zachary suunas oma viha kibedatesse sõnadesse, et vältida füüsilist kättemaksu. „Ja et ta nimi polnud üldse mitte Duval, vaid Rousseau?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.