suure saali akustikast; üldise sumina ja kõrge lae tõttu võis olla päris kindel, et kui räägiti tasa, seisti teineteise ligidal ja jälgiti, et naabrid oleksid süvenenud oma jutuajamisse, ei kuulnud keegi teie juttu pealt. Igal juhul ei olnud meid valikuvõimalustega hellitatud. „Vaiksed” kohad olid sageli kõige halvemad, sest peaaegu alati möödus keegi kuuldekaugusel. Ja niipea, kui paistis, et püütakse salajutu rääkimiseks kuhugi hiilida, näis kogu maja seda mõne minuti pärast teadvat ja teile ei antud mingit võimalust.
Seepärast kutsusin Tommy käeviipega enda juurde, kui nägin teda mõne inimese võrra eespool seisvat – reegel oli, et sabas ettepoole minna ei tohtinud, aga tahapoole küll. Ta tuli rõõmsa naeratusega minu juurde ja me seisime hetke koos, lausumata eriti midagi – mitte kohmetusest, vaid me ootasime, et hääbuks huvi, mida võis tekitada Tommy tahapoole minek. Siis ütlesin talle:
„Sa paistad viimasel ajal palju rõõmsamana, Tommy. Su käsi käib vist hulga paremini.”
„Sina paned iga asja tähele, Kath.” Ta ütles seda täiesti ilma sarkasmita. „Jah, kõik on hästi. Mul läheb täitsa hästi.”
„Mis juhtus? Kas leidsid jumala või midagi niisugust?”
„Jumala?” Tommy sattus hetkeks segadusse. Siis puhkes ta naerma ja ütles: „Saan aru. Sa räägid sellest, et ma… ei vihasta enam nii väga?”
„Mitte ainult seda. Sa oled muutnud olukordi enda ümber. Ma olen silma peal hoidnud. Sellepärast ma küsingi.”
Tommy kehitas õlgu. „Küllap ma olen veidi täiskasvanumaks saanud. Ja kõik teised arvatavasti ka. Ei saa kogu aeg üht jama ajada. Tüütab ära.”
Ma ei lausunud midagi, kuid vaatasin talle silma, kuni ta jälle korraks naeratas ja sõnas: „Kath, sa oled kole uudishimulik. Olgu, ma arvan, et on üks põhjus. Midagi juhtus. Kui tahad, siis räägin sulle.”
„Lase käia.”
„Ma kõnelen sulle, Kath, aga ära levita seda juttu, ole hea. Paari kuu eest oli mul jutuajamine preili Lucyga. Pärast seda tundsin end palju paremini. Seda on raske seletada. Aga ta ütles midagi ja kõik hakkas tunduma hoopis parem.”
„Mida ta ütles?”
„Noh… See kõlab ehk imelikult. Mulle küll tundus algul imelik. Ta ütles, et kui ma ei taha olla loov, kui see ei tõmba mind, siis pole sellest midagi. Selles ei ole midagi halba, ütles ta.”
„Seda ta ütleski sulle?”
Tommy noogutas, aga ma pöördusin juba kõrvale.
„See on mula, Tommy. Kui sa tahad nõmedaid mänge mängida, siis mul pole selleks huvi.”
Ma oli tõesti kuri, sest arvasin, et ta luiskab mulle olukorras, kus väärisin tema usaldust. Märkasin üht tüdrukut minust veidi tagapool sabas seismas ja läksin tema juurde, jättes Tommy üksi seisma. Ma nägin, et ta hämmeldus, aga pärast mitut kuud tema pärast muretsemist tundsin end reedetuna ega hoolinud sellest, mis tunne temal on. Lobisesin sõbratariga – see oli vist Matilda – hästi rõõmsalt ega vaadanud sabasseismise lõpuni peaaegu üldse tema poole.
Aga kui läksin taldrikuga laudade poole, tuli Tommy mu selja taha ja ütles ruttu:
„Kath, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada, kui sa seda arvad. Nii juhtus tõepoolest. Ma räägin sulle sellest, kui annad mulle natukegi võimalust.”
„Ära plära, Tommy.”
„Kath, ma räägin sulle sellest. Olen pärast lõunasööki all tiigi juures. Kui tuled sinna, siis räägin sulle.”
Saatsin talle etteheitva pilgu ja sammusin minema, kuid hakkasin vist kaaluma võimalust, et ta ei mõelnudki preili Lucy lugu välja. Ja kui istusin koos sõbrannadega lauda, nuputasin juba, kuidas saaksin pärast tiigi äärde hiilida, äratamata kõigis uudishimu.
KOLMAS PEATÜKK
Tiik asus majast lõuna pool. Sinna minemiseks väljuti läbi tagaukse ja kõnniti edasi mööda kitsast looklevat rada, lükates eest kõrgeid sõnajalgu, mis varasügisel ikka veel teed tõkestasid. Või, kui kasvatajaid polnud näha, mindi ka otse läbi laia rabarbripeenra. Nii või teisiti leidsid tiigi äärde jõudnult end rahulikus õhkkonnas partide, kõrkjate ja muude veetaimedega. Kuid diskreetseks vestluseks ei olnud see koht hea – kaugeltki mitte nii hea kui lõunasöögisaba. Esiteks oli see majast selgesti näha. Ja raske oli ennustada, kui hästi hääled üle vee kostsid; kui keegi tahtis salaja pealt kuulata, oli ülikerge kõndida mööda välimist rada ja kükitada põõsais teisel pool tiiki. Aga kuna mina olin see, kes katkestas lõunasabas tema jutu, siis arvasin, et pean katsuma asja parandada. Oktoober oli juba käes, kuid tol päeval paistis päike ja ma otsustasin, et võin teha näo, nagu oleksin läinud sinna niisama jalutama ning kohtunud Tommyga juhuslikult.
Võib-olla sellepärast, et püüdsin seda muljet säilitada – kuigi mul polnud aimu, kas keegi passib meid pealt –, ei istunud ma maha, kui leidsin ta lõpuks istumas suurel lamedal kivil üsna veepiiri lähedal. Pidi olema reede või nädalalõpp, sest meil olid seljas meie omad riided. Ma ei mäleta, mida Tommy täpselt kandis – võib-olla mõnd vana jalgpallisärki, millega ta käis isegi külma ilmaga –, aga minul oli kindlasti seljas punakaspruun dress, mis käis eest tõmblukuga kinni ja mille ma ostsin ühel müügipäeval seenior 1 ajal. Kõndisin ümber tema ja jäin seisma, selg vee ja nägu maja poole, et näeksin, kui inimesi hakkab akendele kogunema. Mõni minut rääkisime tühjast-tähjast, just nagu poleks meil lõunasabas mingit vestlust olnud. Ma ei tea kindlalt, kas see oli Tommy või võimalike pealtvaatajate pärast, aga ma olin väga juhuslikus poosis ja tegin kord isegi liigutuse, nagu hakkaksin edasi astuma. Siis nägin Tommy näkku ilmuvat paanikat ja kahetsesin kohe, et olin teda narrinud, kuigi tahtmatult. Seepärast laususin, kui õigesti mäletan:
„Muide, mida sa varem rääkisid? Et preili Lucy oli sulle midagi öelnud?”
„Oh…” Tommy vaatas minust mööda tiigi poole, teeseldes samuti, et on selle teema juba unustanud. „Preili Lucy. Sa mõtled seda juttu.”
Preili Lucy oli Hailshami kasvatajaist kõige sportlikum, kuigi välimuse järgi ei oleks seda öelnud. Tal oli töntsakas, peaaegu buldogi moodi kehakuju ja ta imelikud mustad juuksed kasvasid, kui need kasvasid, ülespidi, nii et ei katnud kunagi ta kõrvu ega jämedat kaela. Aga ta oli tõepoolest tugev ning heas vormis ja isegi vanemates klassides ei jaksanud enamik meist – ka mitte poisid – temaga jooksurajal sammu pidada. Ta mängis ülihästi hokit ja suutis koguni jalgpallisöötudes olla võrdväärne seenioriastme poistega. Ma mäletan, et vaatasin kord, kuidas James B. püüdis talle jalga ette panna, kui ta Jamesist palliga möödus, ent selle asemel löödi poiss ise jalust. Kui olime juunioride astmes, ei olnud tema kunagi preili Geraldine’i moodi, kelle juurde minna lohutust otsima. Ta ei armastanudki meiega eriti rääkida, kui olime väikesed. Alles seeniorides hakkasime tunnustama tema reibast käitumist.
„Sa rääkisid midagi,” seletasin Tommyle. „Et preili Lucy olevat sulle öelnud, et sellest pole midagi, kui sul loovus puudub.”
„Ta ütles jah midagi niisugust. Ta ütles, et ma ei muretseks. Ei võtaks südamesse, mida teised ütlevad. Paari kuu eest. Võib-olla varemgi.”
Majas olid mõned juuniorid jäänud ühe ülakorruse akna juurde ja vahtisid meid. Aga nüüd kükitasin ma Tommy ette maha ega teeselnud enam midagi.
„Tommy, see on veider, et ta nõnda ütles. Oled sa kindel, et said õigesti aru?”
Kui õpetaja oli teda kutsunud pärast kunstihindamist oma kabinetti, seletas Tommy, oli poiss oodanud järjekordset manitsust, kuidas ta peab rohkem püüdma – juttu, mida ta oli kuulnud juba mitmelt kasvatajalt, sealhulgas preili Emilylt endalt. Aga kui nad jalutasid majast talveaia poole – mille juures olid kasvatajate eluruumid –, hakkas Tommy aimama, et tegemist on millegi muuga. Siis, kui ta istus juba preili Lucy tugitoolis – õpetaja ise oli akna juurde seisma jäänud –, palus preili Lucy jutustada teda kogu lugu sellest, mis oli temaga juhtunud, nii nagu ta seda ise nägi. Tommy oligi hakanud kõigest järjest rääkima. Aga ta polnud veel