Teise ringi süda. Tamsyn Murray

näitavad, et kukkumine mõjus Leo ajutüvele ülimalt rängasti. Mul on kahju, aga kahjustused paistavad olevat laialdased.“

      Ema tõmbab pikalt ja värisevalt hinge. Tema kõrval vajub isa diivani seljatoe najale kössi. „Mida see tähendab?“ küsib ta.

      „See tähendab, et peame veel uuringuid tegema,“ vastab doktor Archer. „Kui kahjustuste suurus on selge, siis saame rääkida sellest, mis on Leo jaoks parim.“

      Leo jaoks parim on see, kui arstid ta terveks teeksid, kuid korraga haarab mind hirm, et nad ei suuda seda. Mu silmad täituvad pisaratega, mis kukuvad telefonile, ja ma ei pane peaaegu tähelegi, kui Kerry selle mu lõtvade sõrmede vahelt ära võtab.

      „Uuringutega läheb aega,“ jätkab arst. „Võimalik, et saame vastused alles mitme tunni pärast.“

      „Kas me saame teda näha?“ küsib ema pisaratest tulvil häälega.

      „Loomulikult,“ vastab arst kõhklematult. „Aga pean teid hoiatama, et aparatuuri ja tilgutite tõttu näete palju torusid ja juhtmeid.“

      Minust uhab üle järjekordne ebatõelisuse laine. Tilgutid ja juhtmed ja aparaadid… see ei saa ometi tõsi olla. Ma pole isegi kindel, kas tahan Leod näha, ma ei taha kasti avada ja tegelikkusega silmitsi olla. Ent samal ajal on mul vaja teda näha ja mul on ema küsimuse üle hea meel.

      Doktor Archer tõuseb. „Kui olete valmis, siis viin teid tema juurde.“

      Ma ei ole valmis. Ei ole ega saagi olema. Kuid ma järgnen neile sellest hoolimata.

      5

      JONNY

      Kohe, kui ma ärkan, saan aru, et midagi on valesti. Ma ei suuda kätt liigutada, ma ei suuda nupule vajutada, et õdesid kutsuda. Püüan appi hüüda, kuid sõnad ei tule korralikult välja – need on segased ja aeglased. Viimaks õnnestub mul veekann põrandale lükata, see kliriseb valjult. Kortsuskulmne õde tuleb vaatama, mis lahti, ja edasi läheb kõik juba väga kiiresti. Tehakse analüüse ja uuritakse ja selgub, et üks vereklomp on Berliini südamest välja pääsenud. See on liikunud mu vereringesse, põhjustades miniinsuldi – mis on ohtlik, kuid ei tee nii palju kahju kui päris insult. Küll aga tähendab see uut südamekambrit, veel rohkem torudesse süstitud ravimeid ja veel rohkem minu kõrvale seletamatult vaikse häälega peetud vestlusi. Ausõna, kui mul jõudu oleks, siis viskaksin millegagi – pissipudeliga, monitoriga – või korraldaksin jonnihoo, teeksin mida tahes, et nad mõistaksid: minu sees on palju enam kui üks vilets süda.

      „Nad muretsevad investeeringu pärast,“ ütleb Em, kui teda tükk aega hiljem minu juurde lubatakse. „See masin võiks samahästi kullast ja teemantidest olla, see on nii kallis.“

      Ta mõtleb Berliini südant, ravi mõttes on see päris kulukas ja mina olen enda oma küljes olnud juba aasta, mis Em’i arvutuste kohaselt teeb minust kõige kulukama patsiendi, kes haiglal kunagi on olnud. See võiks mu enesetunnet isegi parandada, kui vaid tema sõnades poleks varjatud haletsust. Sest kui juba kiilaspäine haavandeid täis suuga tüdruk sind haletseb, siis tead, et sinuga on asjalood tõsised.

      Miniinsult tähendab seda, et mu vanemad on terve päeva minuga, jälgides hoolega märke, mis võiksid viidata järelmõjudele. Ma ei tea, kuidas nad seda suudavad. Minu meelest pole midagi igavamat kui puhastada haavu, kust torud minu sisse lähevad ja minust välja tulevad, ning jälgida mind magamas, aga nad ei kurda. Jumal ise teab, kuidas isa nii palju töölt ära saab – võib-olla on ta kinga saanud ega taha mulle öelda? Ta annab endast parima, et rõõmus olla, kuid ma näen pinget tema näos, ma näen halvasti peidetud muret ema silmis. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati neid vaadates hirmu ei näinud.

      Femi tuleb vaatama, kuidas mul läheb, ja toob mõne koomiksi. Miniinsuldist me eriti ei räägi. Sellest ajast, kui mind Berliini südame külge pandi, on see juba kolmas, nii et olen nendega üsna harjunud, aga iga kord, kui see juhtub, mõtlen ma enda šanssidele. Järgmine kord võib klomp suurem ja selle mõju lõplik olla.

      Nii on lood, kui elad laenatud ajaga. Lõpuks saab see otsa.

      6

      NIAMH

      Leo palat on vaikne, nii vaikne, kui üks nurgas lärmakalt vuhiseva hingamisaparaadi ja sadade iga sekundi tagant piiksatavate monitoridega palat olla saab. Kui doktor Archer meid sisse juhatab, teeb üks õde parajasti märkmeid. Nad vestlevad lühidalt ja vaikselt ning seejärel õde lahkub, saates meile kurvasilmse naeratuse.

      Leo lamab täiesti liikumatult valgete puuvillaste linade vahel. Tema rind tõuseb ühtlaselt hingamisaparaadi rütmis, kuid see on ka ainus liikumine. Kõlab tobedalt, ent mulle tundub, et kõige rohkem häiribki mind tema liikumatus; olen harjunud, et Leo on aktiivne ja täis elujõudu, nagu liiga palju magusat söönud multifilmi-Tiiger. Ta isegi kõndis kunagi unes. Ma võiksin ehk püüda end petta, et Leo magab praegu, ainult et tema suu külge teibitud toru ja piiksatused ja südamemonitori ekraanil liikuv sakiline joon tuletavad pidevalt meelde, et see pole nii.