Armastus ei alistu. Heather Keys

tuppa, mille aknad avanesid rajatavasse aeda, seades end mugavasti kiiktoolidesse istuma.

      “Kuidas sulle siin meeldib?” küsis Margareth.

      “Kõik on suurepärane,” vastas Iris siiralt. “Kuid kõige rohkem meeldid mulle sina, sellisena nagu sa oled – õnneliku ja rahulolevana. Järelikult ei kahetse sa midagi, su valik oli õige.”

      “Sul on õigus,” lausus Margareth kohmetult ja punastades. “Mu valik osutus tõesti õigeks ja mitte ainult seetõttu, et mul on nüüd igati kindlustatud elu, suurepärased majad, väga head autod, ilusad riided ja kõik muu. Peamine on see…” ta hakkas pisut kogelema, otsides vajalikke sõnu ja kaheldes, kas sõbratar teda ikka õigesti mõistab, “et minu niiöelda arvestusabielu kasvas õige pea üle armastusabieluks. Ära imesta midagi, see on tõesti tõsi! Ma armastan Willyt. Ta on väga tore inimene, heasüdamlik, lahke ja nii tähelepanelik mu vastu, kusjuures ta… pole üldse vana, ta ei jää paljudele noortele meestele mitte milleski alla.” Margareth punastas veelgi rohkem. “Olgugi et meie suhted pole rajatud tormilisele kirele, on rahulikul kindlusetundel, usaldusväärsusel, vastastikusel usaldusel ja austusel samuti oma võlu. Ja meie poeg on sellele kõigele parim kinnitus.”

      Lõunat söödi suures söögitoas, mis oleks võinud mahutada terve hulga külalisi, kuid täna olid kutsutud ainult Margarethi ja Williami naabrid – sümpaatne eakas abielupaar, kellega uusasukad tahtsid lähemalt tutvuda, ja Williami sõber, kellega ta oli varasematel aegadel nii mõnedki korrad tennist mänginud.

      Laua taha kogunenud seltskonnas oli inimesi, kes ei tundnud üksteist, seepärast kujunes vestlus igas mõttes seltskondlikuks – räägiti ilmast, poliitikast, hindadest ja keskkonnaprobleemidest. Mehed kommenteerisid viimast jalgpalli Euroopa Karika poolfinaali, naised aga jagasid omavahel muljeid moeuudistest. Lõunasöögi lõppedes oli õhkkond laua taga märgatavalt kodusemaks muutunud.

      Iris jäi Margarethi juurde ööbima, järgmisel päeval aga pöördus tagasi Londonisse. Teel meenutas ta kõike seda, mida oli sõbratari majas näinud ja kuulnud, ega saanud jätta tunnistamata, et Maggie ja Williami suhe oli tõepoolest soe ja südamlik. Nende vahel valitses selline teineteisemõistmine, mida oleks võinud soovida igale abielupaarile. Kuid ometi, tegi Iris endamisi kokkuvõtte, kõigele sellele vaatamata mina ikkagi nii ei suudaks. Mõistusega saan ma ju kõigest aru, aga südamega… Ma võiksin täiesti rahulikult elada kõigi nende majade ja autodeta, aga mina tahan kogeda teistsugust armastust.