tolknen siin juba pool tundi ega näe, et sa tööd teeksid. Sa vist kujutad seda tormilist tegevust ette oma vaimusilmas.”
Aednik klõpsutas kääre.
“Ma ei saa ju neid kauneid põõsaid kohe ära nudida. Perenaine teeb mind nendesamade aiakääridega pea jagu lühemaks.”
“Minu arust on sul aeg puhkusele jääda,” märkis Lisa, “oled meie juures töötanud juba üle kahekümne aasta. Peaksid koha mõnele nooremale loovutama.”
“Või veel,” torises vanake, “et nad aia untsu keeraksid?”
“Kas sinu meelest näeb see parem välja, kui jätta kõik niimoodi nagu on? Neid roose ei ole enam kusagile panna, nad on hullemad kui umbrohi.”
“Ma paluksin teid,” ütles aednik, kes Lisaga alailma jageles, “mulle mitte ette kirjutada, mida ma tegema peaksin. Tean oma kohustusi teist paremini.”
“Ah nii, no anna andeks, et lolli nõu annan. Aga mida mu ema ütleb, kui sinu looderdamisest teada saab?”
“Oh teid küll,” lõi aednik käega, “teil on aeg mehele minna.”
“Ma ei näe siin mingit seost,” teatas Lisa tuliselt.
“Siis saate toriseda oma mehega ning jätate mind rahule,” selgitas vanake.
“Kui ma mehele lähen, sõidan siit igaveseks ära ja sul ei ole kellegagi vaielda,” vastas Lisa ja lahkus.
Lisa voodil istus Rod, tema vend.
“Kas sind ei ole õpetatud koputama, kui sa võõrasse tuppa sisened?”
“Ma koputasin piisavalt valjusti, kuid sina olid vestlusega hõivatud.”
Lisa võttis põsepuna ja värskendas oma jumestust. Isegi siis, kui ta teadis, et veedab terve päeva kodus ja neile ei tule ühtki külalist, eelistas ta end ikkagi eeskujulikus korras hoida. Igaks juhuks.
“Miks sa, Rod, täna kusagile ei sõitnud? Mulle tundus, et isa plaanis sind niimoodi koormata, et sul ei jääks ühtki vaba sekundit.”
“Mina leian alati põhjuse, et tegemistest kõrvale hoida,” naeris Rod, “peale selle oled vist unustanud, et täna on õhtu kutsutud külalistele.”
“Tõsi?” imestas Lisa. “Kuulen sellest esimest korda.”
“Isa sõlmis eile järjekordse kasuliku tehingu. Selle auks tulevad meile täna külalised.”
“Miks mind ei hoiatatud?” pahandas Lisa.
“Mis siis sellest,” kergitas Rod pilkehimuliselt kulmu, “kas sul ei ole midagi selga panna või? Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on sobimatud?”
“Mine sa oma jutuga!” Lisa avas kapi ukse. “Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on korras. Mul on lihtsalt selline tunne, et minuga ei arvestata.”
“Vanematel ei ole aega sinuga arvestada,” märkis Rod täiesti tõsiselt, “neil on muud probleemid.”
Vennal oli õigus. Lisa ja Rodi isa oli väga rikas mees. Härra Smithi firma oli heal järjel ja pidi kunagi pojale üle minema, kuid Rod ei kiirustanud soliidseks inimeseks saamisega. Ta oli liiga noor, et ärile mõtelda. Sellepärast olid nad isaga pidevalt pahuksis. Ema oli väga tasane inimene ega seganud end kunagi kusagile vahele. Tuleb märkida, et nii Rod kui ka Lisa sarnanesid oma taltsutamatu iseloomu poolest isale, kes ühest küljest oli uhke mees, teisest küljest aga muretses nende pärast. Tema lapsed muutusid täiskasvanuks saades tõepoolest juhitamatuks.
“Kuidas sul selle uue sõbraga lood on?” tundis Rod huvi.
Lisa muigas.
“Ta on mind juba ära tüüdanud. Jube igav tüüp. Üleeile läksime lahku.”
Rod teeskles imestust.
“Huvitav, mida sul küll vaja on? Mina arvasin, et see on sinu unistuste mees!”
“Mul on suuremad unistused,” turtsatas Lisa.
Rod ähvardas õde vandeseltslaslikult sõrmega.
“Mul on sulle üks saladus.”
“Jah?”
Lisa istus vennale lähemale.
“Jutusta siis!”
“Täna tuleb meile üks vapustav mees, nii vähemalt iseloomustavad teda kõik minu tuttavad daamid. Ja mis kõige huvitavam – isal ei ole midagi selle vastu, kui sa talle mehele lähed.”
Lisa tõmbus vennast pettunult eemale.
“Kah mul saladus. Isa sooviks mind juba ammu esimesele vastutulijale mehele panna – peaasi, et mehel palju raha oleks.”
“Seekord on asi tõsine,” ütles Rod. “Mis sa arvad, miks ma täna nii rahulikult kodus istun? Mind jäeti koju selleks, et valmistaksin sind ette kohtumiseks Norman Barrettiga.”
“Milline rumalus! Muide, ma olen seda nime kuulnud.”
“Või veel,” pilgutas Rod talle kavalalt silma, “eks isa rääkis sulle temast. Norman on jube rikas.”
“Mis sina siia puutud?”
Lisa kaotas toimuva vastu huvi, kuid otsustas kõik lõpuni välja selgitada, et teada saada, mis teda täna õhtul ees ootab.
“Ütlen sulle tõtt, õeke. Isa arvab, et praegusel ajal on kakskümmend kolm vanatüdruku iga. Meie firmal on just vaja end turul kindlustada ning seda on kergem teha Norman Barretti abiga. Olen temaga hea tuttav ja see tähendab, et olen isa arvates õige inimene esitlema sulle seda rikkurit õiges valguses. Mul paluti,” Rod kihistas naerda, “teda kirjeldada sellistes värvides, et sa juba teda nägemata temasse armuksid, aga niimoodi, et minu kiidulaul ei kutsuks sinus esile kahtlusi. Kuid isa ei tea, et me teineteise eest kunagi midagi ei varja.”
“Mulle on kõik selge, Rod,” ütles Lisa. “See on isa järjekordne vigur. Ja see on igav.”
Kui Lisa külaliste juurde tuli, märkas ta kohe tundmatut nägusat meest. Pikakasvuline brünett, sihvakas, trimmis, tahtejõulise näoilmega ja külmade hallide silmadega, milles oli halvav pilk. Lisa mõistis kohe, et see mees ongi Norman Barrett. Ta oli vapustatud, sest oli ennast häälestanud sellele, et ei tee oma tagaselja-peigmehest väljagi. Kuid Lisa ei suutnud oma pilku mehelt ära pöörata. Kõik tema endiste kavaleride kujud tuhmusid. Isa juhatas Normani Lisa juurde ja tutvustas neid.
“Lisa, saa tuttavaks härra Barrettiga. Olen sulle temast rääkinud.”
“Mulle rääkis Rod,” täpsustas Lisa Normanile silma vaadates.
“Nojah, Rod.”
Isa tõmbus tahtmatult mossi ja otsis silmadega poega, kes samal ajal ühele kaunitarile kavaleri mängis.
“Mul on väga hea meel teiega tutvuda, Lisa.”
Normani hääl oli kooskõlas tema välimusega: tugev, metalse kõlaga.
Lisa kogus end.
“Minulgi on hea meel. Loodan, et teil ei ole meie juures igav.”
Edasised sündmused arenesid nii maruliselt, et Lisal hakkas pea ringi käima. Kaks päeva pärast koosviibimist tuli Norman jälle ja isa vaikival, kuid tähendusrikkal nõusolekul hakkas ta Lisaga kurameerima.
Praegu tundus Lisale, nagu sattunuks ta hüpnoosi alla. Esimest korda elus armus ta tõsiselt.
Lisa ei näinud kedagi peale Normani, ei tahtnud kellegi teisega vestelda. Isegi Rod imestas ões toimunud muudatuse üle.
Kolme kuu pärast Lisa ja Norman abiellusid.
Pärast vapustavaid mesinädalaid tõi mees Lisa oma koju. Naine oli nii õnnelik nagu ei kunagi varem ning valmis isa lõputult tänama selle eest, et ta oli teda Normaniga tutvustanud. Kuid varsti mõistis Lisa, et tema elu ei hakka sarnanema mesinädalatega.
“Lisa, ma ei tahaks sellest rääkida, aga minu arust viibid sa kodus liiga vähe aega.”
Norman