kuhu kuulus Eesti Vabariigi sõjaminister kindral Nikolai Reek.
Esimesel küüditamisööl viidi ära mõisakorteris elanud kooli eluaegse raamatupidaja pere, kõrges vanuses intelligentne ametnikepaar.
„25. märtsi varahommikul sõitis koolimaja ette lahtine veoauto GAZ, mille kastis istusid sõdurid, kõigil pikkade tääkidega püssid peos,“ on Arnold Rüütlil meeles. „GAZ-i mootor jäi tööle, kui üks rühm hüppas kastist alla ja marssis koolimaja teisele korrusele, kus asus raamatupidaja korter. Meie olime klassiruumis, välja ei lastud ja ka akendest kästi eemale hoida. Seda viimast korraldust me aga ei täitnud ja see, mida me aknast nägime, on elu lõpuni mällu sööbinud. Osa õpilasi tuli alles internaadist, püssimehed üritasid neid eemale ajada, kuid poisse oli liiga palju, et neist jagu saada. Nii pidid küüditajad sammuma oma „saagiga“ läbi koolipoiste spaleeri. See mõjus nagu omamoodi toetuse avaldamine ohvritele ja hukkamõist vägivalla suhtes.
Kogu perekond konvoeeriti lahtise auto peale. Ka voodihaige vanainimene tõsteti põhutuustile, nagu polekski tegemist inimese, vaid tapamajja viidava kariloomaga. Meid kõiki vist haaras seda nähes ühtaegu viha ja hirm, täielik abitus ja teadmatus. Sel päeval kraapisime koolimaja seinale oma nimed, et kui meile järele tullakse, siis jääb Eestimaale vähemalt me nimi.
Aga mis oli saanud minu perest, seda ei teadnud ma terve kuu.“
Kirjad käisid tol ajal aeglaselt, kaks-kolm nädalat saare ja mandri vahel oli tavaline. Viimaks siiski saabus oodatud kiri rõõmustava sõnumiga: kodustele ei oldud järele tuldud. Kuid paaril-kolmel koolikaaslasel ei läinud nii hästi, nende vanemad viidi ära. Avalikult ei julgenud keegi sellest rääkida.
„Ma ei tea tänase päevani, kuidas meie pere pääses,“ tunnistab Arnold Rüütel. 20 702 Eestimaalt küüditatu seas oli kaks peret Pahavalla külast. Üks oli koolidirektor, kelle vend Tallinnas politseinikuks. Neil oli samasugune 30-hektarine talu nagu Rüütlitel. Teine talu, kust inimesed ära viidi, asus otse üle külatänava Rüütlite vastas. See oli tavaline talu, aga eelmise okupatsiooni ajal olid seal Saksa ohvitserid kolmel peretütrel külas käinud.
„Kursusekaaslase Jaan Jaama vanemad küüditati, aga me ei teadnud kuni kooli lõpuni sellest midagi. Küllap oli teisigi, kes oma pere saatust varjasid, et mitte ilma hariduseta jääda. Kõik muutusid neil päevil kinnisemaks, hirmunuks, ega julgenud enam ka omavahel avameelselt rääkida,“ tunnistab Arnold Rüütel.
Hirmu ja surve tulemusena oli Eestis 1949. aasta lõpuks loodud 115 sovhoosi ja 3007 kolhoosi. Kuigi kompartei (ÜK(b)P) keskkomitee salajane otsus kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s pärines juba 1947. aasta 21. maist, oli neid seni siiski vähe tekkinud. 1949. aasta kevadel toime pandud massiline küüditamine tähendas aga ühtaegu kolhooside massilise loomise algust.
Klassivend Endel Sööt oli muretu: isa oli oma talu koos loomade ja inventariga riigile andnud, sest ei jõudnud enam kulakumaksu tasuda ja metsanormi täita. Saatuse irooniana viidi just Söödi vanemad Siberisse, sinna läks kaasa ka nimekirjast puudunud vanaema.
„Pea pool sajandit uskusin, et NKVD suutmatuse tõttu ei küüditatud Jänedalt ühtegi õpilast,“ jutustab Endel Sööt. „Tagantjärele sain aru, et meid jäeti meelega: kolhooside loomiseks ja töölepanemiseks oli meid kui asjatundjaid tarvis.“
Varsti pärast küüditamist võeti Arnold Rüütel koos terve kursusega komsomoli. Seegi iseloomustas valitsenud õhustikku. Maakonnast saabunud uus komsorg jagas õpilastele paberilehed kätte ja dikteeris avalduse teksti.
1949. aasta mai algul saadeti kogu kursus rongiga Jõhvi. Ees seisis lõpetamiseelne kolme nädala pikkune tootmispraktika. Jõhvis võttis poisid vastu maakonna täitevkomitee esindaja. „Komsomolimärgid pange taskusse,“ instrueeris ta saabunuid. „Sellega pääsete mahalaskmisest bandiitide poolt.“
Jäneda poisid pidid osalema Illuka, Iisaku ja Mäetaguse valla kolhooside asutamiskoosolekutel. Küüditamise hirm oli alles värske ja rahvas tõstis kõikjal kätt kolhoosi loomise poolt. Seejärel vaatasid Jäneda koolitusega noormehed, kuidas kolhoosi varad taludest kokku pannakse ning koostasid kolhoosile tootmis- ja finantsplaani.
„Meie ülesandeks oli korjata andmed kokku: kui palju on põldu, kui palju atru, lehmi, hobuseid, sigu ja lambaid. Seejärel pidime rehkendama, kui palju suudetakse ühes või teises kohas tööd teha ja kui palju see maksma läheb,“ jutustab Arnold Rüütel. „Äsja loodud kolhooside esimehed seda kõike teha ei mõistnud. Need olid partei poolt määratud vähese haridusega mehed, kes vaid hädapärast lugeda-kirjutada oskasid, mitte rohkem.“
Arnold Rüütel koos kursusevennaga saadeti Iisaku valda ja pandi seal metsatalusse elama. Oli kartulipanemise aeg. Päeval läksid poisid jalgsi mitme kilomeetri kaugusele kolhoosi tootmisplaani tegema, õhtupoole aga aitasid talu pererahval kartuleid sorteerida. Õhtuti kogunesid ümberkaudsete talude mehed, ühtekokku oma 15-20 meest, ühise laua taha.
„Võeti viina ja öeldi siis ka otse välja, mida mõeldi. Kuigi kõik teadsid, et oleme seal kolhoosi pärast, suhtuti meisse hästi. Mehed said aru, et olime Jänedal taluperemeheks õppimas ning kolhooside tegemine polnud meie süü. Mõtelda vaid – noored, kelle vanemad olid äsja küüditatud, pandi vägivaldselt kolhoose arendama!“
Koolivend Endel Sööt saadeti koos Arvo Maarendiga Kuremäe kloostri lähistele Illuka valda ja pandi elama tühjaks küüditatud tallu. Vallas oli 14 kolhoosi, igaühe peale neist kulus „konsultantidel“ kolmneli päeva.
„Selle aja sees lasid metsavennad maha valla partorgi ja miilitsa. Sealkandis oli metsavendi palju. Koolipoisse ei puudutanud keegi,“ meenutab Arvo Maarend.
„Meie noorus oli meile õnneks,“ jätkab Endel Sööt. „Hiljem öeldi küll, et olime Illuka rahvamajas koos metsavendadega laua taga istunud ja tantsu löönud.“
Koolivend Arne Kuusmanni sõnul algasid ettevalmistused kolhooside loomiseks kohe pärast sõja lõppu. Juba 1946. aastal tekkis vajadus suurendada kiiresti spetsialiste arvu põllumajanduses. Seetõttu alustaski Jänedal esialgu ettenähtud ühe kursusekomplekti asemel õpinguid kaks.
Kooli lõpetajatel oli tava teha lõpumärk. Veel õppurkonna vanemana tegutsenud Arnold Rüütel arutas poistega, milline peaks see olema. Ühine arvamus oli, et kõige õigem on teha selline, nagu oli Eesti ajal – põllumeeste rohelise värvi ja sümbolitega. Rüütel viis kavandi direktorile näha.
„Ta ei leidnud sealt ühtegi nõukogulikku sümbolit ja teatas: „Seda ei saa kinnitada!“ Kuid läksin haridusministeeriumisse, kus kavand pikema jututa kooskõlastati. Siis aga võeti luba tagasi – direktor oli vahepeal ilmselt ministeeriumisse helistanud. Mulle öeldi, et ilma nõukoguliku sümboolikata ei saa märki teha, nõuti punast värvi ja viisnurka.“
Poisid pidasid nõu, mida teha. Nende kavand nägi ette keti otsas rippuvat märki. Otsustati siis panna viisnurk ketti hoidma. „Niimoodi on väga hea,“ leiti ministeeriumis ja kinnitati kavand lõpuks ära.
„Kui lõpetasime, võtsime viisnurga keti otsast ära ja matsime Jäneda lossi trepi kõrvale saali akna alla roosipeenrasse,“ jutustab Rüütel. „Sealt võiks need viisnurgad ehk veel kättegi saada.“
1949. aastal lõpetas Arnold Rüütel Jäneda Põllutöökeskkooli 27. lennu nooremagronoomina. Lõpuaktus toimus 27. juulil. Riikliku eksamikomisjoni esimees Ants Ilus surus kätt ja andis üle diplomid 58 lõpetajale, neist 15-le kiitusega. Sel aastal kiitusega lõpetajate protsent kujunes Jäneda kooli ajaloos erakordseks. Üks neist pidanuks olema ka alati viieline Arnold Rüütel.
Tema jaoks oli aga lõpetamine üldse rippunud juuksekarva otsas, sest kolmanda kursuse algul visati ta koolist hoopis välja. Põhjus oli lihtne: neli poissi võtsid veidi napsu – seda küll väljaspool kooli – ja seepeale kutsuti kokku õppenõukogu. Selle liikmena pidi arutamisel osalema ka õppurkonna vanem. Ta kaitses koolivendi kõigiti: „Need on tublid poisid, teevad sporti. Juhtus küll väike pahandus, aga selle eest ei peaks koolist välja viskama.“
Pärast sellist juttu visati ka õppurkonna vanem koos napsitanud poistega koolist välja.