tema järel vaiksel sammul ukseni ja pani selle mehe selja taga kinni. Elutuba muutus silmapilk hämaramaks ja kitsamaks, kui selle hiljutise odava intiimsuse irvitav kuri vaim asus tantsima verelehas ja kahe kõrvaltoas oleva surnukeha mälestuses.
„Naise nimi oli Jennifer Stanton. Ta töötas „Samettoas”.”
Vilistasin. „Samettuba” oli ülikõrgete hindadega eskortteenistus, mida pidas Bianca-nimeline naine. Bianca kamandas ilusate, sarmikate ja arukate naiste parve, kupeldades neid piirkonna rikkaimatele meestele sadade dollarite suuruse tunnitasuga. Bianca müütas sedasorti naiste seltskonda, keda enamik mehi võis näha üksnes telekas ja filmides. Teadsin ka seda, et Varivallas oli Bianca märkimisväärse mõjuga vampiir. Tal oli Võim suure algustähega.
Olin proovinud varemgi Murphyle seletada, mis on Varivald. Ta ei saanud sellest päriselt aru, kuid mõistis, et Bianca on vinge vampiiritar, kes vahetevahel territooriumi pärast lahingut lõi. Me mõlemad teadsime, et kui asjasse on segatud üks Bianca tüdrukutest, peab sellesse kuidagiviisi olema segatud ka Bianca ise.
Murphy asus kohe asja juurde. „Kas see on osa mõnest Bianca territooriumivaidlusest?”
„Ei,” vastasin. „Kui ta just ei pidanud seda mõne inimsortsiga. Mõni vampiir, isegi mitte vampiirsorts poleks saanud midagi niisugust Varivallast välja tõmmata.”
„Kas ta võiks olla riius mõne inimsortsiga?” küsis Murphy.
„Võimalik. Aga see ei tundu tema moodi. Ta ei ole nii rumal.” Mida ma Murphyle ei öelnud, oli see, et Valge Nõukogu hoolitses selle eest, et vampiirid, kes surelike võluritega jagelesid, ei elanud kunagi nii kaua, et sellega praalida. Ma ei rääkinud tavalistele inimestele Valgest Nõukogust. Seda lihtsalt ei tehta. „Pealegi,” ütlesin, „kui inimene tahtis kahjustada Biancat, võttes sihikule tema tüdrukud, oleks tal parem olnud tappa tüdruk ja jätta klient puutumata, lasta mehel seda lugu levitada ja teisi ärist eemale peletada.”
„Hmh,” ütles Murphy. Ta polnud ennast küll veenda lasknud, kuid tegi märkmeid selle kohta, mida rääkisin.
„Kes oli mees?” küsisin temalt.
Murphy vaatas mulle korraks otsa ja lausus siis rahulikult: „Tommy Tomm.”
Pilgutasin silmi, et talle vihjata, et ta pole avaldanud sajandi saladust. „Kes?”
„Tommy Tomm,” ütles ta. „Johnny Marcone ihukaitsja.”
Nüüd oli asjal mõte sees. „Džentelmen” Johnny Marcone oli kõrilõikaja, kes oli kerkinud kuhja tippu pärast seda, kui Vargassi perekond sisevõitlustes lahustus. Pärast aastatepikkust armutut võitlust ja veriseid lahinguid Vargassidega võttis politseidepartemang Marconet kui igakülgset õnnistust. Džentelmen Marcone ei sallinud oma organisatsioonis mingeid liialdusi ja talle ei meeldinud tema linnas tegutsevad vabakutselised. Paistis, et pangaröövlid ja narkoärikad, kes tema organisatsiooni ei kuulunud, anti alati üles või veeti sisse, kui nad just lihtsalt kaotsi ei läinud, nii et neist enam kunagi midagi ei kuuldud.
Marcone avaldas kuritegevusele tsiviliseeritud mõju – ja seal, kus tema tegutses, oli asi rohkem kui kunagi varem pigem äriettevõtte kvaliteedis. Kuna ta oli äärmiselt nutikas ärimees, töötas tema heaks pataljon advokaate, kes varjasid teda seaduse eest raha, paberite ja lindistuste barrikaadiga. Võmmid ei öelnud seda küll kunagi välja, kuid mõnikord paistis, nagu oleks neile peaaegu vastumeelt teda jälitada. Marcone oli parem kui tema alternatiiv – anarhia allmaailmas.
„Mäletan kuulnud olevat, et tal oli üks täideviija,” ütlesin. „Arvan, et enam ei ole.”
Murphy kehitas õlgu. „Paistab küll.”
„Nii et mida sa järgmiseks teed?”
„Otsin selle juuksuri üles, ma arvan. Räägin Bianca ja Marconega, kuigi võin sulle juba praegu öelda, mida nad jutustavad.” Ta laksas märkmiku kinni ja raputas ärritatult pead.
Silmitsesin teda minut aega. Ta paistis väsinuna. Ütlesin seda talle.
„Ma olengi väsinud,” vastas ta. „Väsinud sellest, et mind vahitakse, nagu oleks ma mingi napakas. Isegi mu enda partner Carmichael arvab, et olen kõige sellega üle piiri läinud.”
„Kas ülejäänud jaoskond arvab sama?” küsisin talt.
„Enamik neist lihtsalt põrnitsevad ja keerutavad sõrme meelekohas, kui arvavad, et ma ei näe. Ja panevad mu raportid neid kunagi lugemata kausta. Ülejäänud on need, kes on millegi kohutava otsa komistanud, ja nemad on poolsurnuks ehmatatud. Nad ei taha uskuda midagi, mida pole näinud sarjas „Mister Teadus”, kui olid alles lapsed.”
„Kuidas sinuga lood on?”
„Minuga?” Murphy naeratas, see suunurkade kerkimine oli elavalt naiselik ja muutis ta läbinisti liiga kenaks, et selline karm tegelane olla. „Maailm käriseb õmblustest lahti, Harry. Arvatavasti pean inimesi lihtsalt üsna ülbeteks, sest nad arvavad, et oleme umbes viimase sajandi jooksul teada saanud kõik, mis on teadmist väärt. Mida põrgut. Usun pigem, et hakkame alles praegu nägema, et asjad meie ümber on jälle pimeduses. See kõnetab minus peituvat küünikut.”
„Kui vaid kõik mõtleksid nii nagu sina,” ütlesin. „See võiks lõpetada haiged telefonikõned, mida vastu võtan.”
Ta naeratas endiselt üleannetult. „Aga suudaksid sa ette kujutada maailma, kus kõik raadiojaamad mängivad ABBAt?”
Naersime koos. Jumal hoidku, see tuba vajas naeru.
„Kuule, Harry,” ütles Murphy irvitades. Võisin lausa näha, kuidas hammasrattad tema peas pöörlevad.
„Jaa-ah?”
„See, kui sa ütlesid, et kas suudaksid välja mõelda, mismoodi mõrvar seda tegi. Et sa pole kindel, et suudaksid.”
„Jaa-ah?”
„Ma tean, et see on jamajutt. Miks sa mulle selle kohta valetasid?”
Kangestusin. Issand, ta oli hea. Või ehk pole mina mingi eriline valetaja. „Vaata, Murph,” ütlesin. „On mõned asjad, mida inimene lihtsalt ei tee.”
„Mõnikord ei taha ka mina selle limuka pähe pugeda, keda taga ajan. Kuid pean tegema, mida vaja, töö lõpuleviimiseks. Ma tean, mida sa silmas pead, Harry.”
„Ei,” ütlesin napilt. „Sa ei tea.” Ja ta ei teadnudki. Ta ei teadnud midagi mu minevikust, Valgest Nõukogust ega mu pea kohal rippuvast Damoklese Needusest. Enamasti suutsin teeselda, et ka mina nendest midagi ei tea.
Kõik, mida Nõukogul praegu tarvis läks, oli vabandus, kõigest vabandus, et leida mind rikkumas üht võlukunsti Seitsmest Seadusest, ja Mõõk võis langeda. Kui hakkaksin kokku panema mõrvaloitsu retsepti ja nad sellest teada saaksid, siis oleksid neil kõik vajalikud vabandused käes.
„Murph,” ütlesin talle. „Ma ei saa proovida seda loitsu ära arvata. Ma ei saa kokku panna asju, mida selle jaoks vajan. Sa lihtsalt ei mõista.”
Ta jõllitas mulle otsa, silma vaatamata. Ma polnud kunagi näinud kedagi teist, kes sellega hakkama saaks. „Oh, mõistan küll. Mõistan, et mul jookseb vabalt ringi mõrtsukas, keda ma ei saa teolt tabada. Mõistan, et sa tead midagi, millest võiks abi olla, või et saaksid vähemalt midagi välja selgitada. Ja ma mõistan, et kui sa mind nüüd kuivale jätad, siis kisun su ankeedi politseiameti kartoteegist välja ja viskan prügimäele.”
Oh sa raisk. Politseiameti konsulteerimine tasus hulga mu arvetest. Hea küll, enamiku mu arvetest. Kui peaksin tegutsema pimesi nii nagu tema praegu, oleksin minagi kuradima närviline. Murphy ei teadnud küll midagi loitsudest, rituaalidest ega talismanidest, ent tundis liigagi hästi inimlikku vihkamist ja vägivalda.
Ütlesin endale, et tegelikult ma ju ei kavatse musta maagiaga tegelema hakata. Kavatsen lihtsalt välja uurida, mismoodi seda oli tehtud. Seal on vahe. Aitan politseid uurimise juures, muud midagi. Ehk saaks Valge Nõukogu sellest aru.
Jaa-jah, muidugi. Ja ehk peaksin ma ükspäev kunstimuuseumi minema ja hästi harituks muutuma.
Murphy