Kord kuningalinnas. Raivo Seppo

vaadanud. Noorena läinud siit – kuidas vaadanuks teisiti? Nooruse õrnuses püsisid tollased saatjad. Kuid Keedu oli vana, kellest ära pööramaks Tõnn ei pidanud vaevuma. Tegelikkusega laskus taas kae, laigulisemaks värvus naisterahvas aujärjel, ähmastus, segunes aurudega, harjunult sandile, kelle ilm ristiinimestest eraldi pidi hoitama. Tõnn tukastas.

      Kergemalt siiski kui ätiund. Võpatas ärkvele; teda polnud ikka märgatud. Vahest oli kõrtsiema võõristanud, ei teeninud aga Tõnni ükski tüdruk. Vahitud teda oli, tajus Tõnn, hägust oli kobrutanud tusane padakonn, kes Keedu palge omandas, korra veel võpatas, aga sõnata. Mehedki lauas ei olnud sõnanud Tõnnile. Kuluta keelt sandiga, hakkab arvama endast teab mida, hakkab ehk lunima ja ihnutsed sina, neab su või satud muidu naeruks kui kooner, magusamalt teistele kooneritele. Enne kui talupoeg suud paotas, mõistis ta teiste paotustest lugeda. Tõnn väljus. Oli silmadega rikkunud vaimusilmad; meie parandamatu nõrkus ja püüd ühtaegu. Jõledais kurdudes losutas naine, kes viimati, mahe ja priske, oli talle soldatisumma visanud leivakoti. Nagu jäänuks naine muutumata, kui mees talle pilku ei pigista peale, naise mõõtude pitserit. Või oli Tõnn kavatsenud kõnetada Keedut, häälest taibata, kas tema oli tema, häälest nimelt? Laugudes elas rauk, kõrvus ent kohises verest tugevam hääl. Kõrvad poleks petnud, ei need oleks kokku läinud padaloomaga Tõnni poolunes… Ep olnud Tõnn kuulnud Keedu elujärjest enam, kui et ta lesk kõrtsinaine olla, Pikapersel küllap, aga või teisal, kes kõrtsinaisi jaksas üle lugeda. Ahnelt oleks ta kuulanud lähemaid teateid; siin äkki kohtas magajat, kelle eest oleks pagenud, sammu ometi takerdudes, mis sulges Tõnni ekslema ümber Pikaperse. Püssimeeste vahel viiduks teda, pealekäivat santi, nõnda nagu enne.

      Aga ei viida, kui korralikud inimesed suurt meelt lubasid. Igaüks rahmas agarasti mõisa nurmes ehk oma nurmelapikeses, ei nemad mahtinud tülinat teha vanakesest, kes ei mõistnud kerjatagi, kangevõitu kõneles ja painas üldse vähe, ei tõmmanud proovile meie inimlikku heldust, mida avalikult üles näidates iseendile kahjuks keerame. Sellegipoolest poetati talle teeservil ehk taludes. Sinna ta tuli, ootas veidike, kas penidega hõssitataks. Varem-hiljem jooksis tüdruk keeduvett piserdama, pesuligu kasvõi. Janu karistas seegi. Öömaja pakuti luisele seljale pealekauba; ikka ei kistud Tõnni kaugemale, seletamatu siunas soldati sesse kihelkonna kolka. Miski seisis tegemata, mäherduseks ta oli tagasi. Jõuetuna selle miski tarvis, tundes, kuis jõu otsmine raas valgub maha tõe vastas. Härjapõlvlased, öös ja päevas kuulmata käijad – neid tegelasi hoolis Tõnn sinasõbraks. Neid nähes nägi sama lihalikult Keedut. Kui väga oli naine moondunud ajast, kui nad jagasid kolmanda teadmata saladust? Ja millised on nende lapsed nüüd? Vanake oleks trehvanud neid, Keedut ei rohkem. Peaks lastegi turjal lasuma nelikümmend aastat, väsinud on nemad, ei teisiti elus, kus neljakümneaastane raugaks tõugatakse. Kas kõneleks Keedu laste käekäigust? Kas kingiks üldse Tõnnile sõna? Selles ta kahtles. Muretusse saadetud, mis kroonu oli, väntsutasid teda ainult mured. Kõrtsiema vaikiks, põlgaks, eitaks ennast ja teda. Eitaks, et oma mehe loa ja tahteta oli tema pruukinud võõraid mehi, varandusliselt aiva ülespidisemaid, aga selle läbi Tõnni halvutades. Ep olnud Keedul teatust, et Tõnn koolnud oleks. Nii antaks ta vabana mehenaiseks. Surma oli ta oletanud. Ena kurja – selle mehe surma, kes riigiorjusega oli priiks tunnistatud, ausat ning hilinenud tasu vedas auga kaasa, rikkis tervist ja püssitöbi. Kuid naine oli temalt võetud, seadusega tema ümmardaja!

      Tõnnis tulitas. Ülekohus nõudis silumist, ja kui ei teadnud selleks nõu, pidi meelekindluses uuesti Keedut vahtima, temas nõtrumise viivu tähele panema. Kus mujal segamata kui kirikus? Lähimal kirikupäeval, mida Tõnn ootas võbinaga. Aeg voolas, nii näis, esikorda temale mõtteta, kuid sellega uskus ta kannatuse enam täituvat.

      Varakult asutas Tõnn platsi, hoomamata, sandikesena, kes ei palu, teedelt kõrvale. Kirikaia ümbert oli ebatasaselt niidetud, vaata et näritud, korra puhatud ja hoopistükkis heidetud järg. Nagu kokkuräägitult kogunes peremehi lohakamale niidule, raatsimata eemale astuda lasilatest; hobune võidi varastada. Siit pani igamees oma loomi kiitma, oma kaarikuid või vankreid. Seda vähem nad hooplemisest tüdisid, et igal kirikupäeval kordasid ennast, sageli samadele, kellega kõlbas läbi käia, ehk peremeestele. Pojad tammusid raskelt meeste mokalaadal, õppides isa tagant. Sobib meenutada: noajagu puudus, et tänane peremees homme sulaseks alandati, kui tema talust ei suutnud pigistada, nagu himustasid mõisa- või kirikuvanemad, ühele pea kõike ja teisele kümnist, omale puru, kui sedagi, sulasperele purualust. Pühaks päevaks keerasid peremehed ometi kallimad vatid ligi, olgu või lehekuu ots ja põllud orasel. Saagiks olid tembud tehtud kõiksugused – Ukuvakk kantud hiide, rohetavad kõrred ohvrikivile. Jagus meestel sõidukite kiitlusest, kiitsid nad oma naisi, keda tavalisti üsna kiitmata ja tänamata hoiti ning kellele võõras naisemees palgesse ei tohtinud tuiutada. Kuulda tohtis; kuidas aga naiste headus kindlaks kaaluda, kui pole patsutada, nagu kabjalisirattalisi? Õige ühesugusena nähtusid naised aiaesise teises nurgas, helmed kõlisemas ägedusega, millega uudiseid vahetati, kaaruspaelad kuubedel punetamas ja laiad küüdud pressitud seelikuisse, laiad nagu Laiusel kõik. Emade varjust õieldasid tütred patsipidi jututöö heietel, omad naksimised isekeskis. Olid perenaistel lobad ning vähem lobad jahvatatud, hakkasid nemad kiitma, ennast esiteks, omi lapsi, mitte päris viimaseks mehigi, keda võõras mehenaine ei võinud silmnäost näha, aga kuulma temast pidi ja käsi platsama kadedusest, kui väike joodik või nahaparkija oli keegi. Naiste kiitus ei jõudnud otsale, kui kiriku uksepooled kahte lehte viskasid ja tuulevillu võidi sammuda, kus mõnusamalt edasi kedrataks.