klaverimängija tegi puhkepausi. Kõik – alates Shanksyst baarileti taga kuni paarini, kes seisis alles lävel, palitud seljas – jälgisid mind. Jälgisid meid. Mul polnud mingit tahtmist avalikult demonstreerida midagi, mida olin hakanud nägema kui õrnusehetke, ega ka tõmmata tähelepanu asjaolule, et ta oli nutnud.
Niisiis nuuskasin salvrätikusse nina, pistsin selle taskusse ja istusin uuesti klaveri taha.
„Nii et see oli „Because the Night”, eks ole?”
Ta pühkis käeseljaga põske ning vaatas siis ruumis ringi.
„Kõik on korras,” ütlesin ma. „Sa pühkisid suurema osa ära.”
„Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina laulan?”
Üldiselt on vastus küsimusele „kas ma tohin koos bändiga lauda?” viisakas „ei”, see põhineb mu enda kogemusel ja ka mu isa nõuandel. Isal oli – nagu ta rääkis – kindel reegel, et mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei võinud laulda ega mängida koos ühegi bändiga, kuhu ta kuulus.
„Kui Eric Clapton tuleb ja tahab mängida, siis ma ütlen talle, et ta laseks jalga. Sest kui omanik leiab, et talle meeldib Clapton rohkem kui meie, siis saab too meie tööotsa endale ja meil pole midagi hamba alla panna.”
Kuna isa pidas oma loengut töökoha kaitsmisest nii mitu korda, muutus see lugu hoolimata selle ebatõenäolisusest, et mr Clapton otsustanuks jääda Manchesteri King’s Head’i publiku ja rahaliste võimaluste juurde, osaks meie perekonna ajaloost, justkui oleks see tõestisündinud juhtum.
„Tead,” ütles mu ema ikka ja jälle, „ükskord käskis su isa Eric Claptonil jalga lasta – vabandust väljenduse pärast, aga nii ta ütles –, et tema saaks oma elatist edasi teenida. Siit on midagi õppida.”
Mu isa võis öelda või mitte öelda Jumalale „lase jalga”, aga ma olen valmis kihla vedama, et tema vastus noorele suurte pruunide silmadega naisele oleks olnud sama mis minugi oma, ka ilma baaritäie inimeste surveta, kes ootasid, et midagi juhtuks.
„Mis helistikus?”
Ta ei laulnud sugugi halvasti ja rahvas oli temast vaimustatud. Ma pean silmas, et nad lausa armastasid teda. Ta pidas viisi ja pani sellesse laulu kõik, mis tal oli, aga see oli seksikas lugu ja tema oli pigem nagu Olivia Newton-John kui Debbie Harry – või antud juhul siis Patti Smith.
Kes olin mina, et teda arvustada? Talle plaksutati püsti seistes ning teda paluti uuesti laulda. Pärast ühte viieminutilist esinemist oli publik nii-öelda ta jalge ees ning mina olin lihtsalt osa sellest. Mul polnud aimugi, mis toimub.
„Tahaksid sa veel midagi laulda?” küsisin ma.
„„Daydream Believer”?” Ta naeris. „See on sinu hääldus, eks ole? Davy Jones.”
Tal oli hea kuulmine. Ja ta tundis kiiduväärselt hästi popmuusikat, mis oli pärit ajast enne teda.
„Mis number see on, Jim?” küsisin ma, tehes järele Davy Jonesi.
Jälle see naeratus. „Seitse A.” Väga kiiduväärselt sarnaselt.
„Kas sa tead lugu „Both Sides Now?” küsis ta.
„Pole kuulnudki.”
Mina mängisin intro. See lugu ei tulnud nii ergutav kui eelmine, mida lauldes oli ta seisnud kolme jala kaugusel ning palunud kähedal häälel, et keegi teda kohe puudutaks. Kuid küllap oli Joni Mitchelli laul lähemal sellele, mida tema laulmisõpetaja oleks soovitanud, ning ta sai sellega kenasti hakkama.
Ta oli vaadelnud pilvi ja armastust ning hakanud parasjagu vaatlema elu, kui ta kõrvale astus üks lühike terane sell sinises peenetriibulises ülikonnas, punaste trakside ja geelitatud juustega ning jäi sinna seisma, kiirates kannatamatust. Ta oli umbes kolmekümne viiene ja haritlase moodi hea välimusega, michaeldouglaslikul moel. Gordon Gekko Wall Streetil.
Kordasin üht lõpuakordi, millele sell vastas jõllitava pilgu ja kokkupigistatud huultega, juhuks kui tema rinnal ristatud käed ei peaks sõnumit edasi andma. Niipea kui Angelina oli laulnud viimase rea, poetas mees jootrahapurki mündi. Lõpetasin pala ja arvasin, et nüüd on kõik. Gordon Gekko hakkas ära minema, kuid minu lauljatar jäi sinna, kus oli, otse minu kõrvale.
„Kas sa tead lugu „Angel of the Morning”?” küsis ta.
Lõin A-akordi ja kergitasin kulme küsimaks, kas ta on rahul selle helistikuga, mis minu arust pidi proovile panema ta hääle ülemise ulatuse. Ta vastas sellele, lauldes esimese rea a cappella.
Panin automaatselt kanna maha, et hakata rütmi kaasa lööma. Kui koputada varbaga, siis jääb rütm justkui jala sisse; koputa kontsaga, ja sa tunned rütmi kogu kehaga. Ma tundsin veelgi enamat. Ta asetas käe mu õlale ja pigistas seda kergelt taktis koos minuga. See oli ääretult intiimne žest, arvestades, et me polnud mitte üksnes publiku ees, vaid ka publikust ümbritsetud: mind ei huvita, kas keegi vaatab – teeme ära, ainult sina ja mina, ja ma tänan sind, et oled siin minu kõrval.
Vali köhatus ja tauniv pilk tema lapsehoidjalt ütlesid: mängi veel üks akord ja ma murran su käeluud.
Mängisin E-d. Ma olin baaris Melbourne’is, mitte Lõuna-Chicagos, ja kena kutt ülikonnas ei olnud Leroy Brown.
Mees vaatas minu poole. Minu lauljatar vaatas minu poole. Nad vaatasid teineteisele otsa. Siis läksid nad ukse poole. Naise põsel oli endiselt vaevumärgatav must laik.
Oleksin pidanud neil lihtsalt minna laskma. Nad olid kliendid ega olnud mind kuidagi provotseerinud, kui mitte arvestada solvavat jootraha.
Osaliselt oli see reaktsioon mehe käitumisele, kes naist kamandas, ning naise leplikkusele, kel alles mõne minuti eest oli jätkunud julgust esitada väljakutsuv laul baari rahvahulga ees.
Aga ka tööl oli olnud halb päev. Mind oli hakatud kutsuma Seagulliks1 – tehti nalja, et konsultandid lendavad kohale, sahmivad ja prääksuvad palju, pasandavad kõigi peale ja lendavad jälle minema. Tõenäoliselt olin ma selle ära teeninud, üritades liiga püüdlikult jätta muljet, mis õigustanuks minu kolm korda kõrgemat palka, kui oli alalistel töötajatel. Tehniliselt olin ma selle ülesande kõrgusel, kuid konsulteerimise mängus olin siiski veel roheline.
Ning siis veel tõepoolest see jootraha. Gordon Gekko ei saanud mitte kuidagi teada minu heapalgalisest päevatööst. Võibolla oli mul mingi kanali kaudu ühendus oma kadunud isaga, kui mängisin tollele mehele lahkumislooks Lennoni-McCartney loo.
„You’re Going to Lose that Girl.”
Mõlemad pöörasid ringi. Nende ilmete lugemiseks oli baaris liiga pime. Pidin laulu lõpuni mängima, jätmaks muljet, et selle valik oli olnud juhuslik. See laul viis mu kaugemale, kui olin kavatsenud. Mõlemad peatusid lävel ja kuulasid, kuidas ma rõhutasin, et võtan selle naise temalt ära, jah.
Jah, jah, jah. Lõpuks olin see mina, kes selle tüdruku kaotas.
Hei, ütles arvutiekraan.
Njäu, ütles Elvis ja hõõrus end vastu mu jalga.
Ema, ütles mu hääletule režiimile lülitatud telefoniekraan.
Üks asi korraga.
„Sain tulemused teada,” ütles mu ema. „Ma kardan, et halvad uudised.”
Tundsin teda küllalt hästi selleks, et vastata millegi muuga kui neutraalse lausega „praegu on juba liiga hiline aeg tulemuste saamiseks”. Kell oli kümme läbi.
„Sain need juba mitu tundi tagasi. Ma ei tahtnud su õhtusööki ära rikkuda.”
„Aa.”
„Nad ei leidnud midagi. Nii et me ei tea endiselt, millega tegu.”
Kui oleksin väljendanud kergendust selle üle, et mu emal ei olegi vähki, oleks see vaid esile kutsunud jutluse kohatust optimismist, ja seda illustreerinuks tõenäoliselt lugu mu lapsepõlvest, mille olin otsustanud unustada.
Hei