häält ning tõstis silmad ja seal oli Jane, kes tormas üle tillukese toa tema poole ja siis olid nende käed tihedalt teineteise ümber ning Zoe nuuksus nutta: valusad, lõikavad, südantlõhestavad nuuksed, mis tahtsid teda murda.
„Ta – ta on surnud,” neelatas ta läbi paksu tatise silmavee.
„Oh, Zoe, Zoe, Zoe,” ohkas Jane, kaisutades oma kõige kallimat sõpra, ning silitas kindla käega ta selga. Nad jäid nõnda seisma, kuni Zoe pisaratulv vaibus, siis võtsid nad istet, hoides teineteisel käest kinni.
„Käitusin temaga täna hommikul nii kohutavalt halvasti,” pihtis Zoe, kui hingamine tasapisi taastus. „Ta ei suutnud mulle otsagi vaadata. Ta vihkas mind, Jane.”
„Zoe, Ed poleks sind mitte kunagi vihanud. Ta jumaldas sind, ja ta teadis, et sa armastad teda. Palun ära seda küll mõtle.”
„Aga ma olin tema peale nii vihane ja ta polnud midagi valesti teinud. Ma ei jätnud isegi hüvasti ja nüüd on ta läinud ja ma ei saa talle enam kunagi öelda, kui väga ma teda armastan. Selleks on liiga hilja. Mida põrgut ma nüüd peale hakkan?”
Enne kui Jane jõudis vastata, oli doktor kohal ning nad juhatati sinna, kus oli Ed, et surnukeha tuvastada. Zoe kuulas oimetuna, kuidas arst selgitas, et Ed oli saanud bussilt tugeva löögi, et tal polnud mingit võimalust, et ta oli haiglasse jõudes juba surnud. Sõnad „ulatuslik ajutrauma” ja „me ei saanud midagi teha” triivisid tema peas sisse ja välja, ent ta ei talunud mõtet Edist haavatuna, valudes. Kõik, millest ta suutis mõelda, oli miks. Miks laskis ta mehel lahkuda kodust, ilma et oleks kinnitanud talle oma armastust? Kui ta oleks mehe lahkumist kasvõi hetkelise kallistusega edasi lükanud, oleks ta nüüd elus ning nad võiksid asjad selgeks rääkida; ta oli selles kindel. Kui ta oleks mehe autoga tööle viinud, selle asemel et lasta tal jalgrattaga sõita – ta vihkas mehe rattasõite, oli alati hirmul, et juhtub mõni kokkupõrge, et ta kukub ja saab viga …
Aga nüüd oli liiga hilja. Ed oli surnud.
Oh jumal küll, Ed oli surnud.
Sõnatult juhatati ta Edi voodi juurde. Vaatamata vigastustele – nad olid tema puhastamisel andnud endast parima, ent näol ja rinnaesisel oli veel vere jälgi – lamas seal tema Ed, ning tung sirutada käsi ja teda puudutada, teda emmata ja kinnitada, et kõik saab korda, oli vastupandamatu. Aga ta teadis, et ei saa. Selle asemel pööras ta ringi ja kõndis minema, Jane’i toetavad käed ümber ta õlgade.
Järgnenud tunnid olid nagu üksainus udukogu. Ta mäletab inimesi talle teed toomas, teda lohutavalt embamas, käsikärude kolinat ja vurinat, kui need möödusid omastetoast, kus ta oodates istus. Siis oli saabunud Edi ema Susan ning nad, kaks naist, olid teineteist tugevasti emmanud, ühendatud leina läbi, mis ähvardas neid mõlemaid enda alla matta.
Ja nüüd on nad siin. Kõigest kümme päeva hiljem, ja see teeb endiselt nii haiget, et Zoe suudab vaevu uskuda, et ta ikka veel hingab.
Nuuksatus purskub rinnust ja vallandub huulilt ning ta surub käe suule, üritab end vaos hoida. Ema pigistab kõvasti ta teist kätt.
Ja siis algab leinatalitus.
Zoe istub kuivil silmil, kui matusetalitaja alustab, ütleb mahedal häälel leebeid sõnu tema abikaasa kohta.
Ja siis on Zoe kord. Ta pole kindel, kas suudab selle läbi teha, ent ta on Susanile lubanud, ning kui ta poodiumile astub, peos pooleldi kortsunud paberileht, ja seda nägudemerd vaatab, kõiki neid inimesi, kes armastasid Edi, kes armastavad teda, teab ta, et tal on midagi öelda. Ta astub mikrofoni juurde.
„Panin siia kirja mõne sõna, mida tahtsin öelda, aga praegu pole ma kindel, kas need on kõige õigemad.” Tema hääl kipub katkema ning Sandra on valmis teda rahustama, ent Zoe raputab märkamatult pead ja hingab kergel värinal sügavalt sisse. „Viimased viisteist aastat on Ed olnud minu maailm. Ta on tähendanud mulle kõike ja tõde on, et mõte jätkata elu maailmas, kus teda pole, tundub otsekui käia läbi lõputu, kõleda kõrbe, kus pole vähimatki märki veest. Juba nüüd näib elu poolikuna, ja alles ta lahkus. Ja ma tean, et öeldakse, nagu parandaks aeg kõik haavad, aga ei usu, et ma seda soovin. Ma ei taha, et mälestus temast, sellest, mis meie vahel oli, iial hääbuks. Ma tahan hoida seda oma hinges igavesti, tahan, et see kaitseks mind mustadel murepäevadel, mis teadagi ootavad ees.”
Ta peab pausi, langetab pilgu oma kätele, mis klammerduvad kõvasti kõnepuldi külge, sõrmenukid valged.
„Ma jään alati kahetsema asju, mida ütlesin, ja asju, mida ei öelnud, ja ma jään alati soovima, et mul oleks võimalus muuta mõningaid asju, mida tegin päeval, mil ta suri, ning sellele eelnenud kuudel ja aastatel. Aga mul pole seda, nii et edaspidi püüan kanda endaga kaasas õnnelikke aegu ja unustada halva – ”
Ta teeb taas pausi, tõstab silmad ja kohtab Jane’i pilku. Tema sõbra nägu on kahvatu, pingul, tuhm versioon tema tavalisest olekust.
„Loodan, et te kõik teete sama. Meenutate Edi armastusega. Mul on heameel teid kõiki siin näha. Ma pole kindel, kas oleksin suutnud seda ilma teieta läbi teha. Tänan teid –” Tema hääl katkeb, pisarad pääsevad valla ning ta kiirustab tagasi kohale ja ema käte vahele.
Matusetalitaja jätkab, ent Zoe suudab ta sõnu vaevu jälgida. Siis on talitus läbi ning kui Edi sarga ümber kardinat kokku tõmmatakse, hakkab kõlama mehe lemmiklaul, Rolling Stonesi „Under My Thumb”. „Ei!” hüüatab Zoe, pöörab pea ära, matab näo kätesse ja laseb pisarail vabalt voolata. Ja kui ta uuesti silmad tõstab, on Ed läinud.
Zoe seisab akna all ja hõõrub meelekohti, vaatab, kuidas vihm ojadena mööda räpast klaasi alla voolab. Vihmapiiskade tärin vastu akent kõlab kui kauge trummipõrin, mis peegeldab tema südame pekslemist, ja ta ei tee selget vahet, kus lõpevad vihmapiisad ja algavad tema pisarad.
Väljast paistab häguselt aed; sellest on nüüd vähem kui kaks kuud, aga juba on see rohtu kasvanud, hooletusse jäänud. Roosid potis on omaenda raskuse all longu vajunud; pisikesel maalapil kõrgub kõrgilt mitut seltsi umbrohtu, piimohakaid ja takjaid; terrass on samblast ja vihmast libe. Ta sulgeb hetkeks silmad ning näeb Edi aias küürutamas, hoolega istutamas, kärpimas, rohimas. See tilluke maalapp oli mehe rõõm ja uhkus, see oli üks peamisi põhjusi, miks nad selle korteri üldse ostsid. Ta peaks aia eest korralikult hoolitsema, ent ta pole olnud veel suuteline sinna minema, isegi mõte, et ta näeb seda ilma Edita, teeb südame talumatult raskeks.
Ta torkab käe kampsunitaskusse ja tunneb seal fooliumpakendit. Ta heidab pilgu kellale. Alles kaks tundi on möödas, kui ta viimase võttis, ja need panevad ta kergelt kõikuma. Aga ta tõesti vajab seda. See on antidepressant; ta on depressioonis. Tablett on ohutu. Ta topib ühe kähku suhu ja neelab kuivalt alla, ahmib õhku peale.
Aknast kõrvale pööranud, kõnnib ta kööki ja teeb tagaukse lukust lahti. Võti ei taha hästi keerata ja ta kohmitseb natuke aega. Siis viimaks läheb lukk klõpsuga lahti, ta tõmbab ust jõuga enda poole ja astub välja. Vihm on nii vali, et juuksed kleepuvad sealsamas näo külge, mida ta vaevu märkab. Ta läheb krudinal üle kruusa ja astub üles terrassile; ta küünitab ettepoole ja tõmbab välja takja, märkamata okkaid, mis teda torgivad. Ta viskab taime vihaselt eemale, pöörab siis ringi ja tõmbab välja järgmise, kordab sama. Nüüd tabab teda raevuhoog ja ta kisub mullast ühe umbrohu teise järel, ise adumata, mida teeb. Taimed lausa lendavad, lilledelt pudeneb õisi; ta valab oma viha välja paigas, mida Ed üle kõige armastas. Ta ei tunne end sellevõrra sugugi paremini, aga näib, et ta ei suuda lõpetada.
Vihma üha ladistab, nii et riided kleepuvad jaheda keha külge, aga ta ei tunne külma: ta ei tunne mitte midagi. Viimaks, kui pole enam vähimatki välja tõmmata, pöörab ta ringi ja astub üle omaloodud märja ja mudase rohukuhila, vesi kulmudelt, huultelt, põskedelt alla tilkumas. Ta asetab jala terrassile ja astub sammu, et minna tuppa tagasi, ent jalg libastub, leidmata märjal pinnal kindlat tuge, ja libiseb liiga pikalt ettepoole. Ta kaotab tasakaalu ja kaldub kogu kehaga nagu aegluubis tahapoole; ta aerutab kätega, üritab millestki kinni haarata, ükskõik, millest, et peatada kukkumist. Kuid seal pole midagi peale õhu ja ta tunneb, kuidas seest läheb õõnsaks, kui ta seliti maha prantsatab. Ta arvab, et karjub,