töötuba. „Et natuke rõõmsamalt mulla alla minna.”
Ta pole sellist veel leidnud, kuigi tema sõnul on see täitmata turunišš. Ja ta soovis, et me tema matustel kannaksime rõõmsaid ja kirevaid rõivaid. Kirstukandjad samuti. Et kas me võiksime seda soovi austada.
Meil on uus asukas, üks proua, kes täna teeajal kümme präänikut üksteise järel ära sõi. Umbes neljanda ajal võttis tema ümber maad vaikus ja kuus kaasasukat jälgisid hinge kinni hoides, kuidas präänik prääniku järel tema pisikeste huulte vahele kadus. Tal oli oma pakk, nii et õel polnud midagi kobiseda. Kuid kaheksanda prääniku järel ei pidanud õde enam vastu.
„Proua Lacroix, kas see ikka on mõistlik?”
„Tss,” proovis proua vastata, suu täis. Või midagi sarnast.
Kümnenda prääniku järel vaatas ta enda ümber ringi ja küsis, kas veel keegi präänikut sooviks.
„Miks te seda teete?”
„Ma olen performance-kunstnik,” vastas ta.
„No nii, palun väga…” ütles härra Bekker.
„Kes ta on?” küsis proua Duits.
Mina kuulsin seda lugu otse Edwardilt. Tema oli kohapeal ja talle pakkus see lõbu.
Peaks proua Lacroix’ga tutvust tegema.
Pühapäev, 11. jaanuar
Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui laste pärast, lisaks veel stress töö juures.
Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib. Aga kas see professor, härra Vaillant, külastab vahel ka mõnd sellist vanadekodu nagu meie oma? Siis ta teaks, et siin ei sära 80-aastaste näod tingimata õnnest. Et vanainimesed oskavad oma õnne väga hästi vaka all hoida.
Võibolla peaks ta tulema ja oma mõtte selgitamiseks siin paar loengut pidama. Lõppude lõpuks on asi vanaduses juba sealmaal, et oled õnnelik kas nüüd või mitte kunagi.
Võtame näiteks ilmaolud.
Torm on juba peaaegu nädala kestnud ja pärast tuulekiirust 6 m/s on järgnevatel päevadel jälle 8 m/s oodata. Kui oled kasvõi pooltki nii õnnelik, nagu professor väidab, siis sa ei lase tuulehoogudel päevade kaupa oma õnnetunnet rikkuda. Vastupidi, sa käid mööda tänavat ja lased neil läbi juuste tuhiseda.
Kuid seda juhtub harva. Tavaliselt käib ainult hädaldamine sassiaetud soengu pärast. Nagu need paar viimast juuksekarva tingimata korralikult reas peaksid püsima.
Ma ise sain teada, et minu invaskuuter on küljetuule suhtes siiski mõneti tundlik. Täna hommikul pidin peaaegu ümber minema, kui tuuleiilis kahe kõrghoone vahel äärekivi ületasin. Kallutasin raskuse viimasel hetkel teisele poole ja prantsatasin õigesse asendisse tagasi. Selja taga kuulsin Geerti naeru. Paarisaja meetri pärast oli minu kord naerda, kui Geerti kõrval üks auto lombist läbi sõitis ja Geert kogu porilaadungi enda kaela sai. Kaks vanamehejõmmi tormisel pühapäevahommikul Põhja-Amsterdamis. Lihtsalt õnnelikud, iga ilmaga.
Esmaspäev, 12. jaanuar
Ihuhädad ei jäta ka Vakumisu liikmeid puutumata. Mitte et ma viriseks, vaid lihtsalt pean arvestust. Evert on ratastoolis ja suhkruhaige. Antoine ja Ria moodustavad klassikalise duo halvatust ja pimedast: mehel on reuma, naine ei näe hästi. Edwardi kõne on pärast insulti peaaegu täiesti mõistetamatu. Geertil on stoom ja unehäired. Leonie väriseb kõvasti ja tal on kusepidamatus. Mina ise hingeldan, ei saa hästi kõndida, lekin ja vaevlen aeg-ajalt podagra käes. Ainult Graeme’i tervis on veel päris heas seisus.
Muljetavaldav loetelu, eks ole?
Klubis tegime selles suhtes selge kokkuleppe. Viriseda ei tohi, küll aga nalja teha. See aitab kõvasti. Naerame tihti oma viletsuse üle. See teeb elu füüsilisest vanadusnõrkusest tulenevate piirangutega tükk maad lihtsamaks.
Enam-vähem juhuslikku laadi klubikogunemisel sündis uus kena plaan. Meil oli väljasõitudes enam-vähem tahtmatul kombel pühade lõpuni väike talvepaus tekkinud, aga kellelegi ei meeldinud, et nii kaua polnud midagi, mida oodata. Ria ja Antoine tegid eile teeajal natuke kõheldes ettepaneku üht teist liiki tegevuse kohta.
„Mõtlesime korra, et võiks koos midagi süüa.”
„Vaat kus üllatus,” ütles Edward.
„Mõtlesime, et oleks tore näiteks kord kuus üheskoos kuskile välja sööma minna ja et iga kord valib keegi mõne restorani välja, alati erineva maa köögi.”
„Nii,” ütles Evert, „ja see on siis teie arust hea plaan?” Ria ja Antoine kohmetusid. „Ega ei pea ju.”
„See tundub mulle, ausalt öelda… väga vägev plaan,” ütles Evert laia naeratusega. „Ainult et ehk võiks isegi tihemini.”
Nii sai otsustatud, et kord kolme nädala tagant lähme välja sööma, iga kord erineva maa restorani, ja valiku teevad klubi liikmed järgemööda. Hiina ja Itaalia köögi jätame välja. Uus projekt ei asenda väljasõite, mis peagi jälle toimuma hakkavad, vaid lihtsalt täiendab neid.
Teisipäev, 13. jaanuar
Aasta esimene elust lahkunud kuulus hollandlane on Frans Molenaar. Kukkus trepist ja ei tõusnud enam. Kummaline mees kummalisest haute couture’i maailmast. Maailmast, mis on tegelikkusest väga kaugel.
„Nad teevad ainult karnevaliriideid. Selliseid ei kanna ju mitte keegi,” leidis proua van Diemen.
„Seda kübarat saab ka vihmavarjuna kasutada,” märkis tema lauanaaber keskmise suurusega ufo kohta, mis ühel modellil peas oli.
„Ja alati on homodel kõige ilusamad naised ümber,” ütles härra Dickhout halvakspanuga.
„Siis küll, kui sulle meeldib luu ja nahk. Mitte grammigi liha kontide peal,” leidis omakorda tema lauanaaber.
Frans Molenaar kikitas vist sellise mõttevahetuse peale küll hauas oma pedantseid kõrvu.
Meie siin majas ei ole enam eriti moeteadlikud. Ainult oma allavajunud pükstega, jalgevahe põlvede kohal ja traksid rebadel, oleme väga kaasaegsed. Need on ka „päris” maailmas moekate noorte seas popid. Võiks öelda, et ses suhtes oleme trendiloojad.
Evert tuli eile enne sööki klaasikest võtma, sest tema varud olid otsas ja ta ei viitsinud tuules ja vihmas viinapoodi minna.
Ta oli kord küll direktrissile palve esitanud, et kas ka allkorruse poes ei võiks alkoholi müüa. Aga ei, see polevat „loataotlustehniliselt” võimalik.
„Kui ma ära suren, siis ootan Gall & Galli poolt muide kenakest pärga,” ütles Evert mulle, „sest vaatamata suhkruhaigusele olen neile kindlaks kundeks jäänud. Hiilgav näide põikpäisusest.”
Imekombel jäi mu sõber eelmisel aastal uutest amputatsioonidest ja muudest hädadest puutumata. Tegelikult näeb ta oma ratastoolis väga hea välja. Vahe nagu nuga.
Mitte mingil juhul ei tohi ta enne mind ära surra. Seega valan talle klaasikese jeneverit. Evert on oma ratastooli külge konstrueerinud pudelihoidja, kuid ma panen pudeli alati külmkappi tagasi. „Mitte et ma sinu tahteotsust piiraksin, kulla sõber.”
„Käi põrgu, Groen.”
Kolmapäev, 14. jaanuar
Meie majas hoiab vaimupinget üleval üks müstiline asi.
Viiendat korda on kummalistest kohtadest leitud õunu. Paar päeva tagasi oli esimene liftis, seejärel leidis keegi õuna eesukse juurest, kahel järgmisel korral koridorist ja täna hommikul hulpis üks Granny Smith akvaariumis. Õnneks jäid kõik kalad ellu. Kuna meie majas puhutakse tähtsate asjade puudusel kõik väikesed sündmused suuremaks, siis sai asjaolust, et keegi poetab niisama „igale poole” õunu laiali, päevateema.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et viies õun