meeldis mõte lendamisest.
Ja siis olid veel krabinapuud. Need peitsid end okaspuude vahele oma saledate hallikate tüvedega, mille otsas olid roheliste lehtede vanikud – väikesed sakilised südamed, mis kõlisesid nagu muusika, kui tuuleiil neist haaras. Ma armastasin seda häält nii väga, et mõnikord võisin istuda krabinapuu alla tuult ootama. Ma mäletan selgesti, kui hirmunud ma olin, kui lehed ühel päeval äkitselt pärast sügise esimest ohet maha langesid ja laotusid maapinnale minu ümber. Seal ma siis istusin, kadunud südamete meres. Ma püüdsin neid uuesti okste külge panna (kõige madalamate okste külge, sest ma ei olnud kuigi suur), aga minu värisevate käte pingutusest lasksid vaid veel mõned lehed oksast lahti. Ma ei saanud millestki aru. Mitte igatahes enne, kui ma isa kutsusin, ja tema rääkis mulle kõik ära.
Pärastpoole oli mets kõige kindlam koht kogu maailmas. Ma mõistsin, et kõik tuleb tagasi. Et värvid vahetavad üksteist välja: helerohelisest tumeroheliseks, tulipunaseks, kuldpruuniks, mustjasmustaks. Mullaks. Et maa pidi midagi süüa saama, et uut elu valguse kätte tõugata. Et pimedus vahetas välja valguse, mis vahetas välja pimeduse. Et südamed kasvasid uuesti.
Nüüd ma arvan, et mu isa oli kõige õnnelikum just seal. Keset loodust. Seal sai ta hingata. Meil ei ole kunagi olnud nii palju õhku ja nii palju päevavalgust, kui oli siis, ja ma olen kindel, et isal oli päikesepaiste kõhus, just nagu minulgi, kui me lamasime selili metsa all ja vaatasime linde puulatvades. Ma tundsin kõigi lindude hääli, sest mu ema oli mulle õpetanud tähestikulaulu. Ja kuigi ta oli selle mulle selgeks õpetanud, nõudsin ma, et lõpus peab olema öö.
Mina tahan, et kõige lõpuks oleks öö, ütlesin ma. Mitte mingi üü.
Mõnikord mõtlen ma, kas kõik see õhk oligi see, mis mu isa hiljem elus hoidis. Ja kõik see valgus. Võibolla võib seda enda sees hilisemaks tarvituseks alles hoida, nii nagu saab alles hoida mälestusi pea sees – ja kuivikute ja küpsiste kuhjasid sahvris, ja vihmavarje ja ilukilpe ja vanu grammofone köögis, ja konkse ja kalavõrke ja toidupurke magamistoas, ja kangarulle ja raudlatte ja väetist ja bensiinikanistrit ja ajalehti ja vaipu koridoris, ja masinaosi ja vedrumadratseid ja jalgrattaid ja nukuteatreid ja viiuleid ja kanasööta elutoas, ja käterätte ja akvaariume ja õmblusmasinaid ja küünlaid ja raamatuhunnikuid ja kooke magamistoas ja põdrapeatopist ukse kõrval, ja kassetilinte ja tekke ja käsnasid ja fooliumkarpe ja soolakotte ja värvipotte ja palisid ja mängukarusid ja lapsi vanas konteineris?
Olgu, ma kuulen küll, et see kõlab üsna imelikult, kui ma sellest niimoodi räägin, aga niimoodi see oli. Me ei olnud päris sellised nagu teised, seda sain ma ajapikku teada. Minu ema teadis seda niisamuti. Nüüd loen ma parajasti neid kirju, mis ta minu jaoks õhukesse rohelisse mappi tallele pani. „Livile,“ on sellele kirjutatud.
See on minu nimi. Liv.
Ma ei taha neid kõiki ühekorraga lugeda. Mulle ei meeldi mõelda, et nad otsa saavad, sellepärast loen ma ainult ühe korraga.
Mul on kõvasti aega.
Minu isa ei olnud üldse selline nagu teised.
Tema nimi oli Jens.
Jens Haarder.
Kallis Liv
Ma panen selle lehe mapis kõige peale. Olgu see sissejuhatus. Teisi kirju võid lugeda selles järjekorras, nagu tahad. Järjekorda vist ei olegi.
Mul ei ole kunagi jagunud julgust rääkida sulle kõike seda, mida oleksin tahtnud, ja kui mu hääl vähehaaval ära kadus, jäin ma sellest võimalusest ilma. Aga ma võin kirjutada ja sina võid lugeda – selle eest olen ma hoolt kandnud – ja ühel päeval loed sa võibolla siit minu mõtteid. Võibolla. Ma ei tea, kas ma peak sin seda lootma. Aga ma loodan, et sa oled piisavalt suur, kui seda teed.
Ma olen sulle juba kirjutanud paar pikemat kirja, aga siin on ka mõned lühemad kirjad, mis on tegelikult lihtsalt põgusad märkmed, äkilised mõtteuiud. Ma ei tea, kui palju kirju siin lõpuks on. Või mis kõige lõpus üldse on.
Ma peidan mapi su isa eest ära, see on küllap kõige parem. Kui ma torkan mapi voodiääre ja madratsi vahele ja tõmban teki peale, siis ei ole seda näha, ja niiviisi on see alati minu ligidal, kui mul on sulle midagi rääkida.
Ikkagi on mul üha raskem selleni ulatuda. Ma olen ju nii raske ja ma peaaegu ei suuda enam end keerata. Mul on nüüd ka igalt poolt valus.
Anna mulle andeks, kui minu kirjade sisu tundub kaootiline. Aga sina ju oskad kaoses ringi liikuda, nii et võibolla saad sa kõigest aru. Võibolla saad sa ka oma isast aru.
Sa pead teadma, et ma armastan teda. Sa pead ka teadma, et võibolla võtab ta ühel päeval minult elu. Ma saan sellest aru, Liv. Aga kas sina saad?
PS. Ma ei tea, kas peaksin meie elu nimetama muinaslooks või õudusjutuks. Võibolla on see veidike mõlemat? Ma loodan, et sina näed selles muinasjuttu.
Jens Haarder
Kunagi nimetati Jens Haarderit saare kõige nägusamaks meheks, aga aastatega oli läinud raskeks selle põhjust näha. Osalt seetõttu, et tema juuksed ja habe kasvasid metsikult ja inetult, ja osalt seetõttu, et mingil ajal oli juba raske teda ülepea näha – mitte ainult habeme tagant, vaid kõigi nende asjade tagant, mis tema ümber kuhjusid. Keegi ei oleks osanud arvata, et Jensiga lõpuks nii hirmus hullusti läheb.
Teda oli saarel alati tuntud. See tähendab, et teati, kes ta on. Teda märgati, kui ta oma igivana kaubaautoga läbi Korstedi sõitis. Teatud aastakäigu inimesed, ja see tähendab enamikku sellel saarel, teadsid väga hästi, et see on seesama auto, millega tema isa oli kunagi ringi sõitnud ja kuhu tavaliselt oli peale laaditud restaureeritud puumööbel või ehtevalmis jõulupuud. Ja Jens.
See väga nägus jõmpsikas oli istunud kõige selle keskel ja õnnelikult rappunud, ilma et habemest või hullusest vähimatki märki oleks olnud.
Kõik algas nii hästi. Ta oli armastatud laps, niisama armastatud kui tema vend Mogens, ja need kaks jõmpsikat elasid mitmelgi viisil privilegeeritud elu ema ja isa juures Peal. Nad olid teineteise parimad sõbrad, Pea oli nende mängumaa, ja sedamööda, kui isa neid oma töökojas abiliseks õpetas, sai sellest ka nende töömaa.
Nende isa Silas oskas paljusid asju, aga ennekõike oli ta osav tisler. Ta pidas auasjaks anda endast parimat, ja puu olid tema silmis midagi väärtuslikku, looduse ime, mida ta käsitles suure aupaklikkusega sellest silmapilgust peale, kui see mullast tärkas, ükskõik kas see pidi oma elu lõpetama küttepuuna, planguna, mööbli või erruläinud jõulupuuna. Või temast endast kauem elama. Eriliselt valitud puud said kaunilt ehitud kirstudeks ja võisid niimoodi naasta sellesse mulda, kust nad aegade hämaruses tärganud olid.
Mõlemad pojad pärisid isa käsitööande, aga sellega poiste sarnasused ka lõppesid.
Jens oli noorem poeg. Kõige noorem, kõige tõmmum ja kõige ilusam, mõtles ta ema ikka, kui poisid õue peal mängisid ja tema neid köögiaknast silmitses. Seevastu oli Mogensil õlgadel igatpidi heledam pea, ja see rahustas ema, sest siis oli äril lootust, kui poisid selle ükskord üle võtavad. Else Haarder uskus nii väga oma vanema poja ärivaistu, et ta oli sisimas veendunud, et Mogens ajab asju palju paremini kui isa.
Sest Silas oli küll tunnustatud tisler, aga mis puutus majanduslikesse küsimustesse, siis olid tema võimed tagasihoidlikud. Raha tuli sisse küll, aga see näis kuluvat enamasti asjadele, mida vaja ei olnud, mitte kõige hädavajaliku ostmiseks, mis ometi oleks pidanud olema tema tegevuse tõeline eesmärk. Ta oli sage külaline peasaare kahes vanakraamikaupluses, ja pealekauba oli tal haruldane võime leida üles just need sarad, kus leidus midagi, mida ta endale võtta tahtis. Ja nii tuli Silas alati koju millegagi, mille leidmise üle ta rõõmus oli.
Naise juures leidis see harva head vastuvõttu, aga Silas ei suutnud loobuda. Ta oli pealegi täiesti veendunud, et ühel heal päeval leiab ta kõigele sellele kasutust. On vaja vaid avarat pilku, ütles ta. Tuleb võimalusi näha! Isegi kõige närusemates asjades võisid peituda tohutud väärtused. Kas ta ei olnud siis teinud kaheteistkümnest