Selline keelekäsitus on palju loomulikum, sest siin ei teki vastuolu keele, mõtlemise ja kultuuri vahel. Kultuur on mõistuse see osa, mis ei leia adekvaatset väljendust keele kaudu.
Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. Keelest on see tasakaal peaaegu kadunud, kuigi maagilise sõna aegu oli see kindlasti olemas. Kunagi oli keelel nähtavasti ka see funktsioon, mida tänapäeval hõlmab muusika.
Inimene on sõnade ratsu. Küllap on paljud mõtisklenud selle üle, kui inimene räägiks „teisiti”, kas siis oleks ka tema maailm teistsugune? Inimesel on tung keelest välja, teistsuguse keele järele, inimese keeleline alg- või ürgkogemus ei taha teinekord keelde ära mahtuda. Inimene on alati otsinud lingvistilist alternatiivi. Kultuur ise on samuti mõnes mõttes üks suur keeleline alternatiiv, metsiku lingvistika nõiakatel. Juba Wittgenstein uskus, et tänapäeva kultuur on suurelt osalt inimese võitlus keelega, tahtmine keelest välja saada, mis küll radikaalsel kujul kunagi ei õnnestu. Inimene ei ole vist kunagi täielikult leppinud mõttega, et maailm on märgiline. Selline mõte tundub ängistav.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.