tulles nägime, et teatrit kontserdisaalist lahutav müür oli purunenud ja saal ise juba tuleleekides.
Kuigi Fred meeleldi klaverit mängis ja peotantsu harrastas, oli tema suurimaks armastuseks siiski sport. Mulle näib, et armastuse ning erili-selt suure huvi spordi vastu päris Fred isalt. Elsa Kudu juttudest mäletan, et Tallinas Kaupmehe tänavas elades olid kodused majapidamistööd kolme teismelise lapse vahel ära jaotatud. Oma sportimistuhinas unus-tas Fred üsna sageli need kohustused ja pahandas sellega kodus ootavat isa. Kui aga Fred koju saabudes hakkas isale õhinal jutustama äsja toi-munud koolinoorte võistlustest ning enda headest tulemustest nendel võistlustel, muutus isa pahameel alati rõõmuks ja Fred teenis laituse asemel hoopiski kiidusõnu.
Ühes oma elulookirjeldustest on Fred märkinud: “Tegutsen aktiiv-sportlasena alates 1932. aastast, olles võistelnud peamiselt kergejõustikus, suusatamises ja käsipallis.”
Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni põhjal tuli Fred TKSÜ (Tallinna Koolinoorte Spordiühing) kergejõustikuvõistluste üldvõitjaks 1934. ja 1935. aastal.
TKSÜ võistlused olid meie põlvkonna noorte hulgas väga popu-laarsed. Neid käidi jälgimas nagu teatrietendusi, vaatamata sellele, kas ise oldi sportlane või mitte. Nii ongi minu esimene põgus mäles-tus Fredist, kui istusin pealtvaatajana Kadrioru staadioni tribüünil. Seal juhiti minu tähelepanu jooksuraja äärtpidi kõndivale Westu nokkmütsi (selle kooli vormimüts) kandvale noorukile: “Vaata, sealt läheb Fred Kudu! Westu-poiste spordiorganisaator!” Umbes nii öeldi, aga see kõlas väga tunnustavalt.
Olles lõpetanud Westholmi gümnaasiumi, tuli Fredil läbi teha aas-tane kohustuslik ajateenistus, mis toimus suurtüki väeosas Viljandis.
1937. aastal asus Fred õppima Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituuti (II lend) ja lõpetas selle 1940. aastal.
Minu teistkordne kohtumine Frediga toimus 1944. aasta sügi-sel Tartus, ülikooli peahoone läheduses. Olime kursusekaaslase Juta Lauknaga äsja Tallinnast saabunud, et jätkata sõja tõttu katkenud õpin-guid Kehalise Kasvatuse Instituudis. Tartu linn oli sõja tagajärjel kahe kolmandiku osas varemetes ja olime üsna nõutud eluaseme leidmisega. Äkki täheldasime meist mitte kaugel sportliku hoiakuga noorepoolset meesterahvast nagu kedagi ootavat. Kuigi me teda isiklikult ei tundnud, aimasime, et see ongi meie uus dekaan. Hädaolukorrast julgust saanuna astusin tema juurde, tutvustasin end ja kandsin ette meie probleemi. Dekaan lükkas kaabu veelgi enam kuklasse ja jäi mind sõnatu üllatu-sega vaatama, silmis lõbusalt uudishimulik, kuid heatahtlik pilk.
Selgus, et dekanaat oli kogunud andmeid majutusvõimaluste kohta taas õppimaasuvatele üliõpilastele. Meile Jutaga eraldati toake otse ülikooli peahoone vastas, sõjas täiesti terveks jäänud hoones. Väga sümpaatse ja intelligentse perekonna korteris elas vanavanemate juures ka väike poisike nimega Jaan Kaplinski – tulevane kuulus luuletaja.
II maailmasõda räsis Kudude perekonda valusalt.
1941. aasta juulis mobiliseeriti õppejõuna Narva-Jõesuus kehakul-tuuritudengite suvelaagris viibinud poeg Fred Punaarmeesse.
1944. aasta sügisel lahkus Eestist Punaarmee ja Vene okupatsiooni hirmul noorem tütar Leida Kudu-Lehepuu. Põgenemisteekonna vahe-peatuses Saksamaal sündis Leidal tütar Liisa. Edasi kulges teekond Austraaliasse, kuhu rajati uus kodu.
1944. aastal asus manalateele isa Otto.
1945. aastal kolis sõjakeerises üksikuks jäänud vanem tütar Elsa oma kolme tillukese tütrega – viie-, kolme- ja pooleaastasega – Tallinnast Tartusse. Elsa omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogia ja bibliograafia eriala ning töötas kogu oma järgneva elu ülikooli raamatu-kogus kõrgelt hinnatud vanembibliograafina.
Üks palju hävingut ja kannatusi toonud sõdadest oli järjekordselt lõpule jõudnud. Neil, kes sõja üle elanud, tuli elu taas normaliseerida. Kuigi Fredi esimene, väga võluv ja armas abikaasa, oli Ameerikasse emigreerumisega jätnud Fredi hinge valusa haava, ei näidanud ta seda kõrvalistele isikutele. Vapralt sundis ta end kättesaamatut unustama ning noore ja vabana pühendus tööle, armastatud erialale ning uue pere-konna loomisele.
Fred Kudu ema Amanda-Hildegard Tiibus ja isa Otto Kuddu.
Väike Fred (vasakult teine) õdede ja teiste mängukaaslaste seltsis.
Koos noorema õe Leida (vasakul) ja vanema õe Elsaga (paremal).
1934. ja 1935. aastal tuli Fred Kudu Tallinna Koolinoorte Spordiühingu kergejõustiku esivõistlustel üldvõitjaks.
Puhkehetk purjekal koos sõpradega.
Fred Kudule meeldis sport ja tegeleda spordiga. Pildil noor Fred kuulitõukel.
Westholmi võistlusvormis.
Koos võistkonnakaaslastega võidukarikat hoidmas.
Hea läbisaamine isaga aitas Fredi arengule väga palju kaasa.
Üle 50 aasta oli Fred Kudu elu seotud Tartu Ülikooliga.
Koos esimese abikaasa Ella Lukiga suusarajal.
Kirjutuslaua taga veedeti palju aega – õpiti, loeti, peeti kirjavahetust jne.
Järjekordne võit! Fred Kudu tuli Eesti meistriks kaugushüppes ja 200 m tõkkejooksus.
Fred Kudu (tagareas vasakult esimene) koos teiste TÜ Kehakultuuri Instituudi lõpetanutega 1940. aastal.
Treeneriamet sai alguse sellest kirjast.
Esimene treeneritunnistus Eesti Spordi Keskliidult.
Kuus reeglit, kuidas saada Fred Kuduks
Küsisin kord isalt provotseerivalt: avaldagu lõppude lõpuks oma treeneriedu põhisaladus. Mida ta õigupoolest teeb, et mehed tegema hakkavad? Kudu mõtles hetke, naeratas häbelikult, vastas hämmeldu-nult: „Ma ei tee midagi, lihtsalt seisan staadioniveerel ja poetan vahel mõne julgustava sõna!“
Spordifilmid on sageli täis stampe sõimavaist, karjuvaist ja vägi-valdseist treenereist, kelle sõnavara meenutab pigem ürglooma urinat. Ärge uskuge neid filme, uskuge Kudu fenomeni: ärge karjuge ega ropendage, vaid lugege!
Kultuurne sõna hakkab kõige paremini külge kirjandusest ja isa luges pidevalt midagi, olgu erialast või ilukirjanduslikku. Ta valdas hiil-gavalt saksa keelt ja paljud lemmikud olid seepärast saksa kirjanikud, neid luges ta algkeeles, näiteks Heinrich Bölli, kelle kogutud teosed kaunistasid meie suurt kodust raamatukogu.
Isa armastas sageli luuletusi peast ette lugeda. Ta tsiteeris Underit, Alverit, Visnapuud, aga üht Robert Burnsi värssi kordas ta tülide puhul eriti sageli, see oli peaaegu peremoto: „Mis põrnitsed sa, paharet, va ilge näoga vennas? Siis aga taipasin ma, et näen peeglist iseennast.“
Mu hariduse parim osa sai niisiis alguse isa raamatukogust, õppisin riiulite ees märkamatult juba enne kooli lugema pakse valitud teoseid, ikka kõik ühevärvilised köited järjepanu: algul Balzaci viisteist tume-punast, siis ridamisi Tolstoi rohelisi ja lõpuks Dostojevski sügavsinised…
Fred