r
PROLOOG
MINU TÜTAR NUTAB valgel juulikuu ööl maal oma naril ja ütleb, et tahab surra, ja kohe seejärel, et ei taha surra, ta ei taha surra. Ta on kaheksa aastat vana ja läheb sügisel kolmandasse klassi. Hetk hiljem küsib ta, mis on elu mõte, ja mina, kes ma kõigest mõne tunni eest olin neednud maapõhja kõik vaskussiotsimised ja õe-venna tülide lahendamise, vastan, et see ongi elu just praegu. Siin ja praegu.
“Me küll viriseme ja ütleme, et ei jaksa koos teiega batuudil hüpata. Ent kahekümne aasta pärast, kui me oma elule tagasi vaatame, peame seda aega kõige õnnelikumaks oma elus.”
Sisimas mõtlen: kui ma saaksin su endale jätta. Kui meie peale ei kaevataks sotsiaalametisse. Kui sind uues klassis ei kiusataks. Kui sa ei peaks nii üksi olema. Kui meie ei oleks nii väsinud.
Aastad lähevad. Aeg niriseb olematuks nagu liiv sõrmede vahelt. Esimene poolaeg on läbi. Pool lapsepõlve on möödas.
1. OSA
KELL 14.21, ESMASPÄEVAL, 1. detsembril 2002. Läbi aja ja ruumi lõikab maailma kõige kaunim lapsekisa. Vali, selge ja tugev kisa. My äratab meid elule juba enne, kui me üksteist näinud oleme.
Isa ütles, et kui midagi on valesti, kui laps on haige või puudega või kui tal on hapnikuvaegus, ei pruugi ta üldse karjuda. Downi sündroomiga lapsed pidid tema väitel kräunuma nagu kassipojad. Ta hirmutab meid. Niimoodi maandab ta omaenda ärevust. Kui me väikesed olime, siis jutustas isa meile õuduslugusid, nii et me hakkasime nutma. Ma armastasin neid lugusid. Ükskord luiskas ta mulle ja mu väikevennale Sturele, et ta on troll, kes on meie päris isa nahka pistnud ja tahab nüüd meid ära röövida. Sõitsime parajasti talvepimeduses läbi tiheda kuusemetsa Östersundi, vanaema ja vanaisa juurde. Maantee oli peaaegu täiesti tühi. Ma nutsin ja palusin tal selle näitemängu lõpetada, aga õige varsti pärast seda mängisime meie Sturega, et vastu tulevad autod on nõiad, kes halvavad meid oma pilguga, kui me ei jõua bussi tagumistel istmetel enne alla kummarduda, kui laternate valguskiir meid tabab.
Kui My vait jääb, saan ma aru väljendist, et aeg seisab. Mitte millelgi peale My ei ole vähimatki tähtsust. Aega ei ole olemas. Me lebame ärkamistoas ja vaatame teineteisele otsa. Tema tume pilk minu silmades. Nii väikesed lapsed ei suuda oma pilku keskendada, aga tema ju ometi suudab? Ta saab täpselt aru.
Kui me palatisse jõuame, on juba õhtu ja mina pole õieti arugi saanud, mis toimus.
Ma seisan seal, My süles. Vaatan aknast välja, alla Årstavikeni poole. Akna taga on sama laht mis enne, aga samas mitte. See paistab teistsugune. Ma saan aru, et see ei saa teistsugune olla. Årstaviken Stockholmis, detsembrikuus. Lumi ja udu, hämarik. Kisub vihmale.
Läbi udu näeme maailma lähemale tulemas, meile vastu helkimas, hapramana kui varem.
Ohtlikuna. Ilusana.
Koju saame alles reedel. Mõtlesime minna pärast hommikusööki, aga enne kui me imetamise, riietumise ja mähkmevahetusega ühele poole saame, on juba pärastlõuna. Peame haigla apteegi retseptuurist ühe rohu saama ja sealne aeglane tempo ajab mu peaaegu endast välja. Ma kardan, et My ärkab üles. Ma ei taha teda imetada külmas ja kõledas haiglafuajees, aga koju jalutame siit vähemalt kolmveerand tundi.
Väljas on külm. Taas hämardub. Isegi natuke lund on sadanud. Kas ta hingab?
My on korralikult sisse pakitud. Meil on vankris paks suletäidisega magamiskott. Magamiskott on mõeldud imikutele, aga see on talle hiigelsuur. Ta lamab sügaval selle põhjas, tekk ümber, otsekui tohutus magamiskotikindluses.
Äkki on tal liiga palav? Ma tahaksin alatasa seisma jääda ja teda kontrollida. Nii ma teengi, kuni Axel keelab. Seejärel lepime kokku, millal me teda vaatame. Järgmise ülekäiguraja juures, kohviku juures, järgmise laternaposti juures.
Mis siis, kui ta äkki enam ei hinga, aga meie ei pane tähelegi? Kui kaua nii väike laps ilma õhuta hakkama saab? Järgmise laternapostini, ainult järgmise laternapostini.
Kreemikashallist taevast langeb suuri pehmeid helbeid. Ümberringi muutub hämaraks. Sügavaks. Ringvägen oleks nagu pehmesse vatti mähitud. Lumehelbed tantsivad laternate valgussõõris oma aeglast rahulikku tantsu.
Meile tulevad vastu mõned üksikud inimesed. Mees rotveileriga. Postiljon.
My on nii pisike. Ta magab terve kodutee. Aga mina ikka muretsen. Kuidas me saaksime teda kaitsta, tema eest hoolitseda ja tagada, et tal kõik hästi oleks? Maailm on liiga suur.
Enne kui My sündis, tahtsin ma plaanilist keisrilõiget. Minu esimene rasedus katkes, ühel hetkel süda lõi ja järgmisel – vaikus. Kõigest paari kuu pärast olin jälle lapseootel. Varakult tekkis verejooks, samal nädalal kui esimesel korral. Nädal aega lamasin voodis, keeldusin püsti tõusmast, võtsin haiguslehe, hoidsin hinge kinni ja lootsin, et kõik läheb hästi, kuigi kõik teadjamad ütlesid, et sellest ei ole kasu. Pikaliolemisest ei ole mingit kasu. Kolleegid saatsid lilli, isa ütles, et tasuks valmistuda kõige hullemaks. Aga verejooks lakkas ja rasedus jätkus. Kui sünnitus lähenema hakkas, kartsin last veel lõpusirgel kaotada. Terve sügis kirjutati lehtedes tuubil täis sünnitusosakondadest, vanematest, keda solgutati sinna-tänna, saadeti koju, ei lastud õigel ajal sisse või visati liiga vara välja. Ma kartsin, et neil ei ole piisavalt töötajaid, kes jõuaksid lapse hingamist ja südametoone kontrollida.
Arst, kellega me raseduse lõppjärgus Södersjukhuseti haiglas kohtusime, ei proovinud veenda mind loomulikul teel sünnitama. Ma istusin tema kabinetis, kaasas paks kaust teadusartikleid, mis ma olin välja printinud ja kaasa võtnud. Aga enne kui ma jõudsin selle kausta avada, vaatas arst mulle silma ja ütles midagi täiesti ootamatut.
“Kõike ei ole võimalik kontrollida,” ütles ta rahulikult. “Elu ja surma. Seda ei saa kontrollida. Mitte miski ei ütle, et platsenta ei võiks homme lahti tulla, ning sellisel juhul ei aita plaaniline keisrilõige ei sind ega sinu last. Lapse ootamine ja sünnitamine on üks kõige ohtlikumaid ettevõtmisi. Suures osas maailmast. Siin, Rootsis, on see peaaegu riskivaba, nii sulle kui lapsele.”
Igaveseks sööbis mällu aga tema edasine jutt.
“Tegelikult algab tõeline mure alles siis, kui laps on sündinud. Lapsevanema elu on pidev muretsemine. Minu meelest võiksid sa seda tasapisi harjutama hakata, Ada. Hakka harjutama, kuidas selle murega toime tulla.”
Ta ei kujutanud ise ka ette, kui õigus tal oli.
Axel vahetab mähkmeid ja mina annan rinda. Axel tassib Myd öösiti ringi, kui lapsel kõht valutab, ja mina annan rinda. Axel käib poes ja mina annan rinda. Me seame end suures magamistoas sisse ja väljas eriti ei käigi. Sööme šokolaadi, vaatame filme ja nuhutame oma magavat imelist väikest Myd.
Me teeme põgusaid viieminutilisi jalutuskäike. Nii külm on. Kui My ärkab ja karjuma pistab, siis utsitan ma Axelit kiiremini vankrit lükkama. Tema keeldub. Mina kisun vankri endale ja jooksen koju. Kuna mul on keisrilõike haav, ei tohi ma vankrit tõsta, nii et ikkagi oleme sunnitud koridoris Axeli ära ootama. Ma tõstan My sülle ja lohutan teda, kuni Axel kärukorvi küljest ära võtab ja korterisse tassib.
Kahe nädala pärast jääb My haigeks. See, mis varem oli kõhulahtisus, on nüüd üksnes määrdunudkollakas vesi. Seda lausa pritsib tema seest välja. Sachsska lastehaigla arst ütleb, et nii väikeste laste seedimisprobleemidesse peaks tõsiselt suhtuma. Nad kraadivad Myd, nii õde kui haiglavoodi omandavad heleda määrdunudkollase tooni. My nutab.
Arstidel ei ole selgitust. Läheme hoopis koju, et mõne päeva pärast tagasi tulla. Nad kaaluvad Myd, et näha, ega ta liiga palju kaalu ei ole kaotanud. Nad ütlevad, et me peaksime üles kirjutama iga korra, kui ta sööb, ja söögikorra kestuse. Et me oleksime veendunud, et ta omandab vedelikku. Mina imetan ja pean päevikut. Axel vahetab mähkmeid. Mina istun magamistoas ja ootan. Ei julge ise mähkmetesse vaadata.
“Kas oli teraline?” küsin, kui Axel lõpuks Myga tuppa tuleb.
Ta raputab pead. “Ühtki tera ei olnud?”
Ta raputab uuesti pead. Järgmine kord, kui me haiglasse Myd kaaluma läheme, ei ole kõht sugugi paremaks läinud. My nutab. Tal on valus. Aga kui õde teda kaalub, siis selgub, et ta on tohutult juurde võtnud, mõne päevaga peaaegu kakssada grammi.
Ja meid saadetakse tagasi koju.
Mina