Ükski pere pole saar. Anja Wikström

lumist kruusa. Poiss külmetab ja nemad peavad haiguslehele jääma. Seejärel peavad nad sõimega harjutamist taas nagu nullist alustama. Ta on ainus laps terve sõime peale, kes ei käi ega räägi. Ta lihtsalt istub seal. Nad tahavad sõime vahetada, aga parajasti ei ole kusagil mujal kohti.

      Nii Axeli kui minu ette nähtud kuus kuud on läbi. Mul on nii palju tegemist, et ei kasutagi võimalust, kui see ootamatult tekib. Me ei saa sõimekohta ja ikkagi olen mina see, kes edasi tööl käib. Axel on kodus.

      Me ei taju, kuidas päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ning mööduv aeg on igaveseks kadunud. Aga ma vähendan koormust. Jään kolmapäeviti Myga koju. Siis on vaja ainult kaks põrgulikku päeva järjest üle elada.

*

      Saabub kevad. Õhtud on valgemad, My on vanem ja vabu päevi on palju.

      Axel viib My kiriku lasteringi. Teised vanemad joovad kohvi, samal ajal kui lapsed kiriku ruumides ringi tuterdavad. Välja arvatud Axel. Välja arvatud My. My kardab teisi lapsi. Nii väga, et lausa väriseb.

      “Nagu mõni kardab koeri,” ütleb Axel, kui me teleka ees istume ja My magab. “Ainult et tema kardab teisi lapsi.”

      Mis ei olegi ehk nii kummaline, sest samal ajal kui teised lapsed koperdavad ja ilastavad ja nügivad ja tõuklevad, kuigi nad on vanemad ja suuremad, kõnnib My nii ilusasti ja räägib juba mitmesõnaliste lausetega.

      “Nad on tema silmis nagu hiigelsuured zombitited,” ütleb Axel ja ma nõustun.

      Ma mõtlen vaese Ivari peale ja rõõmustan sisimas, et Axel Myga kodus on.

      Maikuus lubatakse meile pärast suve koht Södermalmil ühes linna lastesõimes. Meil on vanemapuhkuse päevi järel, nii et otsustame veel ühe suve pikalt koos puhata.

      ME SÕIDAME TAAS Gotlandile, Axeli vanemate juurde. My räägib ja jookseb. Tal on nii palju avastada.

      “Ei puutu, ainult vaata,” kordab My ja hetk hiljem, välgukiirusel on ta kinni püüdnud väikese karvase metsmesilase, kes istub tuules kaarduval karikakral.

      “Vaata, emme, vaata, mesimumm!”

      Rõõmsalt tõstab ta putuka üles. Uurib hoolega, enne kui lahti laseb.

      “My, nad võivad nõelata. Sa võid haiget saada. Ainult vaata, eks?”

      “Ainult vaata,” vastab My.

      Kulub kõigest minut, enne kui ta järgmise mesilase kinni püüab.

      “My, sa pidid ju ainult vaatama. Mitte puutuma.”

      Lõpuks anname alla. Teda on võimatu peatada. Tema kuldsed juuksed sätendavad pärastlõunases päikeses, kui ta karikakarde, enelate ja maasikaõite vahel edasi-tagasi sibab.

      Vanaema näitab Myle kakandeid eeskoja trepi vana vaiba all. Väikesed hallid jupikesed keeravad end pisikeses peos kerra.

      Me sõidame rattaga talu juurde ja vaatame lehmi, aga need Myle ei meeldi. Ta eelistab väiksemaid olendeid nagu kakandid, mesilased ja rohutirtsud.

      Axeli vanemad on pisut eakamad kui minu ema ja isa. Nad on juba pensionile jäänud, erinevalt minu vanematest, kes veel tööl käivad. Nad elasid samas linnas kus Axel, Stockholmis, kuni nad maja maha müüsid ja Gotlandile kolisid. Perekeskis käivad nad endiselt tihedalt läbi, erinevalt minu perekonnast, kus igaüks elab rohkem omaette.