soovis küll ihale järele anda, kuid ei tahtnud kakelda.
“Ei, veel mitte,” vastas Peg itsitades ja põimis käed ümber kaupmehe kaela. “Pealegi pole Samil selliste asjade vastu midagi. Mida rohkem ma teenin, seda kiiremini võime abielluda.”
“Ah soo,” pomises Charles ja nuusutas naise kaela, ent asus kohe tähtsate asjade kallale. “Kas lossiülem on kõva kaupleja?”
Peg itsitas jälle. “Ta on jah üpris kõva.”
“Ma ei mõelnud seda.”
Naine mossitas veidi, kui kaupmees tema naljast aru ei saanud. “Ta on nutikas sell, kuid tema sõna ei maksa midagi. Otsustaja on leedi.”
“Leedi Adelaide?”
“Ei, mitte tema. Leedi Adelaide on kuninga juures. Pidasin silmas tema õde, leedi Gilliani, kes on veelgi nutikam kui Dunstan – kindel see! Aga neil on lähiajal rohkem veini tarvis. Äsja saabus siia üks rüütel ja ma kuulsin, et ta jääb siia pikemaks ajaks.”
Veinikaupmees kergitas huvitatult kulme. “Rüütel?”
“Jah, koos kannupoisi ja sõduritega.”
“Leedi kosilane? Võib-olla vajavad nad veini pulmade tarvis.”
“Edu talle, kui ta kavatseb leedit kosida,” nipsas Peg ja lehvitas oma pähkelpruune juukseid. “Olen kindel, et leedi Gillian saadab ta pikalt – just nii nagu tema õde vahetult enne teda. Neile mehed ei meeldi eriti. Minu arvates on see ebaloomulik.”
Peg limpsis huuli ja torkas keele võrgutavalt suust välja. “Kas teie arvates samuti?”
“Muidugi,” kostis Charles. “Olen kuulnud, et leedi Adelaide on väga ilus. Kas tema õde on samuti iludus?”
“Jumal hoidku, ei!” torkas Peg ja purskas naerma. “Ta on üpris kenake, kuid võrreldes oma õdedega on ta inetu nagu põrsas.”
Peg vänderdas paljulubavalt. “Kas võtate midagi meie pakutavast, härra?“ küsis ta, kuid ei pidanud silmas õlut.
“Kindlasti.” Charles niheles veidi, lastes naisel tunda mõju, mida too mehele avaldas. Samal ajal liikus kaupmehe käsi Pegi rinna poole. “Aga kõigepealt võtaksin ühe õlle.”
Peg ei üritanudki mehe kätt peatada, kuid ei läinud ka jooki valama. “Mitte veini?”
“Õlu on odavam.”
“Praegu õlu, hiljem midagi muud… kaks hõbepenni,” teatas Peg, kummardus üle veinikaupmehe käsivarre ja surus rinnad tema vastu, lastes mehel ennast julgesti kombata.
Jumala eest, Londonis saanuks mees poole väiksema summa eest kõik, mida ihaldas! “Väga kallis.”
Peg naeratas, paljastas ilusad valged hambad ja vingerdas veel veidi. “Ma olen seda väärt.”
Charles torkas käe tema pihikusse ja heitis vaadi juures askeldavale tüübile vargsi pilgu. Tüüp naeratas ja paistis rahul olevat, justkui oleks naine talle äsja kullakoti ulatanud. “Hea küll. Kes on see rüütel, kes lossi külastab?”
“Üks nägus tüüp, kellel on arm näol. Mingisugune Bayard.”
“Bayard de Boisbaston?” küsis Charles järsult.
“Jah, mis siis? Mis selle Bayard de Bois… battoniga lahti on? Mida ta tegi?”
Charles vangutas pead ja tõsines. “Kui kuulujutud vastavad tõele, siis peab teie leedi ettevaatlik olema. Õukonna naised kutsuvad seda meest mustlasarmukeseks, kes rändavat voodist voodisse ja röövivat südameid nagu vandersellid, kes väidavad, et oskavad tulevikku ennustada. Räägitakse, et tal on olnud vähemalt viiskümmend armukest ja seda üksnes õukonnameeste abikaasade ning tütarde seas.”
“Viiskümmend?” Peg tegi suured silmad ja ahmis õhku. “Kuidas on võimalik, et kellegi mees või isa pole teda veel tapnud?”
“Keegi ei söanda talle vastu hakata. Ta on võitnud kõik turniirid, millest on osa võtnud. Väidetavalt on ta nii raevukas võitleja, et isegi saatan põgeneks tema mõõgatera eest, kui ta on otsustanud selle käiku lasta. Kuid alati ta ei tee seda. Eelmisel aastal sööstis ta Normandias ühte lossi, kuid alistus juba kolme päeva pärast. Ormonde’i hertsog, kelle naine on erakordne iludus, võttis ta vangi. Õukonnas kahistatakse, et Bayard de Boisbaston alistus üksnes selleks, et saada võimalust naist võrgutada – ja see tal ka õnnestus.”
Peg tõmbas sügavalt hinge. “Ta loobus lossist üksnes selle nimel, et naist võrgutada?”
Veinikaupmees noogutas. “Vähemalt nii räägitakse. Ja nüüd on ta siin.”
“Kui tal on leedi Gilliani suhtes kurjad kavatsused, paneb leedi ta kohe paika,” sekkus noor Davy kindlameelselt vestlusse ja ulatas vanaisale õlle ning juustu kõrvale paksu viiluka leiba. “Leedi Gillian on samuti kange nagu kurat.”
“Pühaduseteotus!” porises pudupoodnik nurgast, kus ta oma õlut lürpis.
“Teie, naised, mõtlete alati abiellumisele,” jätkas noor Davy ega teinud poodnikust väljagi. “Lasite tal abielluda James d’Ardenayga vaevalt nädal pärast seda, kui vaeseke oli siia jõudnud.”
“Nojah, aga tema suri,“ raius Peg kiivalt.
“Me ei peaks leedi abiellumise pärast muretsema,” märkis pagar Felton oma kohalt ukse juurest.
“Kas sina laseksid tal esimese kosilasega abielluda?” kostis mölder nurgast, ruumi teisest otsast, olles oma vaenlasest võimalikult kaugel. “Kas tahaksid, et mõnest neist lollpeadest, kes on tal kosjas käinud, saaks uus lord? Mina ei tahaks. Jumal hoidku meid ülbete idiootide eest!”
“Arvatavasti ei taha ta oma isa pärast abielluda,” hüüatas vana Davy kamina eest. “Julm ja vastik lurjus selline! Temasugune paneb iga naise uskuma, et surm on etem kui abielu.”
Veinikaupmees niheles jälle, kuid seekord kärsitusest. “Kui teie tahate ainult leedist rääkida, siis peaksin võib-olla üksi põhku pugema.”
Peg kargas jalule, haaras mehe käest ja viis ta kõrtsihoone teisele korrusele, kus reisijatele öömaja pakuti ning tema ise oma teist teenust pakkus. “Ärge olge pahane, Charlie. Me peame lossis toimuva vastu huvi tundma nagu teiegi muretsete kuninga maksude pärast. Leedi Gillian on hea inimene vaatamata sellele, et ta on leedi. Keegi ei soovi talle halba.”
Kui kaupmees ja Peg olid trepist üles läinud, vahtis vana Davy ärevalt teistele otsa. “Huvitav, kas tema jutus ivake tõtt ka leidus?”
“Mitte raasugi,” oli noor Davy kindel. “Leedi Gillian on liiga väärikas ja tark, et lasta end libekeelsel rüütlil lollitada, olgugi, et too on nägus. Kas mäletate toda rüütlit, kes siin käis? Sir Watersticks või kes iganes. Kas leedi ei saatnud teda küllalt kiiresti pikalt?”
Kõrtsitoas istuvad mehed kõkutasid naerda ja noogutasid.
“Pani tema juuksed põlema,” itsitas vana Davy ja ahmis naerupahvakute vahelt õhku. “Loomulikult pidi ta ütlema, et see oli õnnetus, kuid juustel kulus tagasikasvamiseks vähemalt aasta. Ja oi, kuidas ta vandus!”
“Oh, seda armastust! See on üks imeline asi,” irvitas mölder pagari suunas. Seejärel hakkas ta laulma mingisugust ballaadi ammukaotatud armastusest. Pagar valas õllepära kurku ja tormas kõrtsist välja.
Kolmas peatükk
Bayard üritas pahameelt varjata ja viskas kiivri suurele kardinatega baldahhiinvoodile äärmiselt puhtas kambris, kuhu meesteener oli ta pärast privaatkambrist lahkumist juhatanud. Akende ees olid linasest riidest katted, voodi vastasseina ääres seisis roheliseks ja siniseks võõbatud kirst. Oli ka välivoodi kannupoisile, kann ja kauss ning ohtralt puhast pesu. Põrandat oli äsja pühitud ja kusagil ei paistnud ainsatki tolmukübet.
Siinne majutuskoht oli kahtlemata parem kui maanteel, kus nad sattusid alatasa kitsastesse uberikesse. Ainuke häda oli selles, et siin ei võetud neid soojalt vastu, vaid koheldi umbusu, lugupidamatuse ja