Taaskehastuja. M. J. Rose

siis suudab ta ka naasta.

      Muidugi. Liigu tagurpidi. Ära üritagi ümber pöörata. Mitte enne, kui käik uuesti laieneb.

      Järsku pöörane hirm kadus, ärevus haihtus ja Josh tundis hoopis teistsugust valu. Tunnel oli täis kiviklibu. Väikesed teravad kivikesed olid tema peopesad lõhki rebinud ja tungisid sügavale põlveluudesse. Ta tõstis käed näo juurde ja unustas viivuks, et siin pole valgust. Ta ei saanud välja selgitada, mis tema ihuga on juhtunud, kuid seda oli tunda juba magusast verelõhnast. Josh kiskus särgi seljast ja lõi pea vastu tunnelilage ära. Ta rebis särgikangast hammastega ribasid ning mähkis need ümber veritsevate peopesade. Põlvedega polnud hetkel midagi peale hakata.

      Tagasiroomamine kulges kohmakalt ja aeglaselt, kuid ta oli liikunud kõigest meetrijagu maad, kui kuulis kellegi hääli: professor ja veel üks mees rääkisid valjuhäälselt ja kiiresti itaalia keeles. Miski nende hääletoonis reetis Joshile, et mehed vaidlevad.

      Ta jätkas visalt roomamist, üritades valust mitte välja teha, kuni jõudis punkti, kus oli võimalik ümber pöörata. Sealt edasi liikus ta juba kiiremini ja ilmus mõne sekundi pärast käänaku tagant nähtavale. Tema ees oli sirge käik, millest paistis hauakambri sisemus.

      Professor seisis kahvatukollases laternavalguses, käed rusikas ja näoga kellegi poole, keda Josh ei näinud, ent kuulis. Võõra hääl oli tige ja nõudlik, professori vastus vihane ja trotslik. Tõlget polnud tarviski. Oli selge, et professor on ohus.

      Josh hiilis veel mõnekümne sentimeetri jagu lähemale. Ja veel mõnekümne.

      Võõras möödus tunneli avausest ja ilmus tema vaateväljale. Tema riietuse järgi võis oletada, et tegemist oli territooriumi valvuriga, keda Josh oli kohanud juba platsile saabudes.

      Järelikult polnud tarvis muretseda.

      Kuid mehed jätkasid vaidlemist ja pildusid ägedaid sõnu nii kiiresti, et Josh poleks mõistnud neid isegi juhul, kui oleks itaalia keelest kas või natuke aru saanud.

      Kära valjenes ja professor üritas valvurit eemale tõugata, kuid too astus väledalt kõrvale, mispeale Rudolfo kaotas tasakaalu ja kukkus. Valvur tõstis jala tema rinnale.

      Josh roomas nii kiiresti, kui jaksas. Tunnelis oli palju risu ja tema haavad tuikasid hoolimata ajutistest sidemetest. Aga ta pidi pingutama. Kõik oli seotud minevikuga ja Joshil oli võimalus halba hüvitada. See oli peaaegu tema haardeulatuses, kõigest mõne sentimeetri kaugusel.

      Ta lõi parema põlve vastu teravat kivi. Josh pomises tahtmatult vandesõnu, ent tardus kohe. Ainuke võimalus toimuvat takistada oli valvuri üllatamine.

      Edasine leidis aset nii kiiresti, et kui ta oleks pilgu viieks sekundiks mujale pööranud, jäänuks ta kogu vaatemängust ilma, kuid tema silmad jälgisid pingsalt sündmuste kulgu. Ta polnud lihtsalt küllalt kiire, et seda takistada. Ta nägi nüüd terve hauakambri sisemust. See oli kaugel, kuid siiski nähtaval.

      Valvur kummardus iidse laiba kohale ja napsas tema sõrmede vahelt puidust karbi.

      “Ei, ei…” Professor küünistas valvurit, klammerdus tema külge nagu vihane pärdik, sakutas teda ja üritas karpi endale haarata.

      Kuid suur mees lükkas Rudolfo eemale nagu väikese tüütuse. Professor prantsatas muumia lähedale maha. Liiga lähedale. Tema käsi tabas muumiat, mille pea vajus rinnale, nii et seda ähvardas lagunemisoht. Rudolfo karjatas piinarikkalt ja sööstis laipa päästma. Kuid valvur jõudis temast ette ja lõi muumiat raske saapaga, nii et tolle keha vöökohast ebameeldiva raksatusega murdus.

      Kuni professor Sabina kõrval põlvitas, avas valvur puidust karbi, õngitses sellest välja nahkkotikese, raputas koti sisu peopessa, torkas selle taskusse ja viskas professorit karbiga. Karp tabas professori õlga, lagunes tükkideks ja maandus põrandale laiali.

      Josh oli kõigest üheksa meetri kaugusel ja pidas plaani, kuidas välja karata, valvurit ehmatada, kinni nabida ja varastatu temalt kätte saada.

      Käsi ette.

      Põlv ette.

      Käsi ette.

      Põlv ette.

      Rudolfo pea käis ringi ja ta vaarus. Valvur kiirustas redeli suunas.

      Josh, kellel oli jäänud liikuda vaid mõne meetri jagu maad, rühkis visalt edasi. Tunnel oli sellise nurga all, et ta nägi tervet hauakambrit. Nüüd märkas ta järjest kasvava õudusega, kuidas professor kambri avause poole tormas.

      Valvur oli hakanud mööda redelit üles ronima.

      Rudolfo üritas teda särgisabast alla tirida.

      Valvur tõrjus professori käe eemale nagu tühise putuka ja astus järgmisele redelipulgale.

      Rudolfo ei kavatsenudki alla anda, vaid haaras redeli puutüüblitest, et valvur maha raputada.

      Josh oli käigu suudmest kõigest paari meetri kaugusel.

      Valvur lõpetas ronimise – ta oli juba poolel teel – ja lihtsalt seisis Rudolfot põrnitsedes. Seejärel haaras ta relva.

      Professor astus esimesele redelipulgale.

      Valvuri sõrm liikus päästikule.

      Josh oli juba peaaegu tunneli avause juures, kuid selsamal momendil, kui ta karjus hoiatava “ei!”, kõlas relvakärgatus, mis tekitas väikeses hauakambris tohutu plahvatuse ja summutas tema karje. Josh kuulis selja tagant mürinat, millele järgnes tugev rahe. Kivirahe. Osa tunneliseintest varises kokku. Ja professor vajus tema silmade ees külmale, kõvale mosaiikpõrandale selili.

      7. peatükk

      Mees istus nahktoolil, käsivarred käetugedele toetatud ja sõrmed ringikujuliselt siledaid naelapäid silitamas. Ikka uuesti ja uuesti, justkui võinuks ta end sellega igavesti tegevuses hoida. Tema silmad olid suletud. Kuldsed kardinad olid ette tõmmatud ja toa rikkalik sisustus pimedusse mattunud.

      Talle meeldis lihtsalt istuda ja oodata. Pikad pausid plaanides ei häirinud teda. Mitte pärast nii pikka aega. Sellest ajast saadik, kui ta esmakordselt mälukividest kuulis, teadis ta kohe, et ühel päeval omandab ta nende võlujõu. See lihtsalt pidi nii minema. Ükski hind polnud liiga kõrge ega ükski jõupingutus liiga suur, et mineviku kohta rohkem teada saada.

      Oma mineviku.

      Ja oleviku.

      Ning seega ka tuleviku kohta.

      Mõte sellest, et kividel on tõepoolest imeline võime panna inimesi eelmisi elusid mäletama, pakkus talle ülimat naudingut. Ta unistas kividest nii, nagu teised mehed unistavad naistest. Mõtted sellest, mis võib juhtuda, kui kivid tema valdusesse satuvad, tõstsid tema vererõhku, mõjusid hingematvalt ja muutsid ta üheaegselt meeldivalt nõrgaks ning tugevaks. Aga et ta oli õppinud ennast talitsema, siis lubas ta endale kiusatust mõelda kividest üksnes siis, kui leidis, et on selle ära teeninud.