tlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis
Saateks
On imeline aeg – Eesti on vaba riik, Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige. Väeteenistus kestab 10 kuud ja on peaaegu vabatahtlik. Eesti Vabariigi kaitsejõud toetavad NATO missioone maailma erinevates kuumades paikades. Nii naised kui mehed võivad vabatahtlikult astuda missioonikarussellile, sellest on paljudele saanud elukutse ja sissetulekuallikas.
See kõik oli alles hiljuti, nõukogude võimu ajal hoopis teistmoodi. Ajateenistus kestis noormeestel 2–3 aastat, mis moodustas noorte meeste senisest elust 10–15 %! Ajateenistusest pääsesid vähesed ja sellest räägiti õuduslugusid. Pärast teenistuse läbimist võis küll kuulda ütlusi, et „armee karastab, teeb poisist mehe” jms, kuid see oli siiski pigem kurva tõsiasja ennasthaletsev nentimine kui hädavajalik investeering ellu ja tervisesse ning Eesti Vabariigi kaitsesse. See teema ei jätnud puudutamata ilmselt ühtegi inimest Eestis. Olgu siis tegu poja, venna, isa, sõbra või klassikaaslasega. Usun, et enamik minu põlvkonnakaaslasi on saanud vähemalt ühe kirja Nõukogude armeest.
Seda lugu kirjutades mõtlesin ma kõigi nende inimeste peale, kes on kedagi Nõukogude armeest koju oodanud. Tahan siin loos näidata, kuidas nägi välja argipäev Nõukogude armees ühe kõige tavalisema Eestist pärit maapoisi silmade läbi. Enamik teenistusajast möödus Afganistani Demokraatlikus Vabariigis. Tegelikult võiks oma raamatu kirjutada iga sõdur, kes Nõukogude Armee põrgus ära on käinud, sest iga mehe kogemus on unikaalne ning kordumatu. Loodetavasti motiveerib see jutustus tänaseid Eesti sõdureid oma riiki teenima ning elutingimusi Eesti Vabariigi kaitseväes vääriliselt hindama.
Tahan siinkohal tänada oma kallist ema ja õde, kes pidid mind koju oodates kannatama. Suur tänu ka mu lähedaste sõprade vanematele, kes omavahel ühendust pidades meile kaasa tundsid ja jõudumööda meid pakkide ja panderollidega abistasid ning hea sõnaga toetasid.
Palju tänu sõpradele armeepäevilt, kellega moodustame siiani tugeva sõpruskonna.
Tänu eestlastest ohvitseridele, kes mind Gvardeiskis igati toetasid. Tahan tänada Merle Karusood, kes esimesena teema üles soojendas oma Rakvere teatri poolt etendatud lavastusega „Misjonärid“. Suured tänud Tiit Aleksejevile, kelle väsimatul innustamisel need lood kirja sai pandud, samuti Tiit Riisalole, kes on mulle viimasel kümnendil olnud paljuski eeskujuks ja avanud uued perspektiivid oma kogemuste ja võimete kasutamiseks ekstreemsetel (militaar) harrastustel. Tuhat tänu oma abikaasale, kes on pidanud korduvalt neid lugusid kuulama, mind kõigiti mõistes ja toetades.
Minek
I
Sammusin mööda öist Tartu linna Tähtvere mäest üles sõjakomissariaadi suunas. Ilm oli külm, puhus vinge tuul ja oli eestimaiselt pime 25. novembri varahommik, kell hakkas viis saama. Meid, kutsealuseid, paigutati Ikarus-tüüpi mugavasse bussi ja algas sõit Tallinna poole. Enne uinumist jõudsin seirata kaaskannatajaid, kes olid nagu minagi ilmsete peotunnustega, enamasti halvasti pügatud pea ja kummalise riietusega. Pilt meenutas „turuvarblasi”, kes vatijoped seljas, ametita ja armetuna hommikuti Tartu turuhoone juurde kogunesid, lootuses algavaks päevaks head ja tasuvat tööotsa saada. Neil oli vähemasti motiiv raha teenida, meie unistasime ainult sellest, kuidas sõjaväega rutem ühele poole saada.
Kõik soovitajad olid enne armeesse minekut nagu ühest suust kinnitanud, et nagunii sunnitakse meid oma hilpudest esimeses kogunemispunktis loobuma ja tagasi ei saa me oma vara kunagi. Sestap olid enamus bussis viibijatest kehvades riietes ja meenutasid pigem sõjavange kui tulevasi „eliitarmee“ sõdureid. Lähtudes ellujäämise printsiibist olin selga tõmmanud vana vatijope, väärtusetud püksid ja mingid jalanõud, et mitte külma kannatada ning vahetuspunktini vastu pidada.
Tallinna Lasnamäe kogunemispunkt meenutas filmides nähtud põgenikelaagrit: suur saal oli täis kahekordseid narisid, kuid kutsealuseid paistis sellegipoolest veelgi rohkem olema. Tundus tragikoomilisena, et armeesse tahtjaid oleks justkui poole rohkem, kui neid vastu suudeti võtta. Tegelikult ei soovinud keegi minu tuttavatest sõjaväkke minna, kuid sellest avalikult rääkida polnud sünnis. Iga mees elas oma hirmusid üle hambaid kokku surudes. Tasahilju loodeti mõne sooja koha peale saada, kus oleks saanud oma asja ajada „suure kodumaa” poegadega kokku puutumata. Mõnedel see isegi õnnestus, aga enamikul paraku mitte. Nägin tuttavaid nägusid nii ülikoolist kui ka oma kodukohast, tervitasime, kuid pikalt ei vestelnud ma kellegagi. Mul oli liiga palju tegemist keskendumisega, kus ma nüüdsest olen, mis on siin oluline, kuidas peaks käituma. Samuti püüdsin ette kujutada, millises väeosas ja kus ilmakaares ma teenima hakkan. Nõukogude Liidus oli see justkui lotomäng, võisid sattuda teenima koduukse alla, kuid samas ka Kuriili saartele Kaug-Idas, võimalused olid ääretud. Paljud lapsevanemad ei suutnud sellise teadmatusega elada ja ostsid vastavalt võimalusele oma poegadele turvalisemaid ning lähemaid teenistuspaiku. Minul seda võimalust polnud ja seega olin neist lootustest prii.
Juba samal hommikul pöördus päevnikust ajateenija minu poole ja käsutas: „Näe, siin on lapp ja hari, kogu kasarmu olgu puhtaks küüritud!” Selline rünnak kohe esimesel päeval üllatas mind väga, kuna kasarmus oli kaugelt üle saja mehe ja nüüd olin mina vahele jäänud – see oli halb märk. Ainuke lootus oli, et ajateenija valis huupi oma ohvreid ja püüdis ullikesi, keda ära kasutada. „Valisid vale mehe,” ütlesin karmi nägu tehes, kuigi süda tagus rinnus, sest polnud teada, millal vaja rusikatega enda eest seista. Sõjaväkke kaasa antud soovituste hulgas oli esikohal enda eest seismine, igasuguse hinnaga, et hiljem võiks uhkelt peeglisse vaadata. Nii oligi, vastuhakku kohates valis mees kiiresti uue ohvri ja mina võisin seekord rahulikumalt hingata, kuigi ähvardused vastuhaku eest olid kohutavad.
Edasi sõidutati meid Riiga, kus meid pesema kupatati ja jooksujalu poolleigest saunast läbi aeti. Siin vahetati isiklikud rõivad armeerõivaste vastu. Psühholoogiliselt oli see noore inimese jaoks väga suur muutus, kui ta esimest korda elus nii võimsat sümbolit, nagu sõdurivorm seda on, selga sättis. Tõmmates selga Nõukogude armee (NA) mundri ja mitte naljapärast, et karnevalile minna, vaid selleks, et kuuluda tervelt kaks aastat ihu ja hingega sellesse süsteemi. Kindlasti polnud see tunne – mundris olla – kõigil ühesugune. Usun, et inimestel, kel Nõukogude ajal õnnestus läänest toodud moodsaid hilpe kanda ja sellega tänaval tähelepanu äratada, võis eristumise ja sellega seotud enesekindluse kadumine olla rängaks katsumuseks. Ilma välise sümboolikata pöördusid kõikide sõjaväelaste pilgud ju ainult „sisemisele ilule”. Kindlasti oli ka vastupidiseid näiteid, kus mundrikandmine sisendas kindlustunnet, andes hoopis lisajõudu. Võimalik, et oli ka neid, kes tundsid lausa uhkust Nõukogude armee mundrit kandes ja muutusid seeläbi viisakamaks ja kultuursemaks. Mõne jaoks oli munder nagu mingi mask, mille taha oli mugav peita oma „väline või supermina” ja seetõttu avaldus käitumises hoopis „tegeliku mina” jooni, näiteks siis, kui õunaraksus käidi või midagi muud lubamatut tehti. Kui ikka sõduri silmis oli Nõukogude armee maine väga madal, oli ju mugav mõelda, et need inimesed tsiviilelus, kellele see õunaaed kuulus, nagunii ei tea, kes ma olen, mingu kõik pealegi armee kraesse. Selle vastu ei juletud nagunii astuda, vähemalt tolles riigis…
Päris naljakas oli kõrvalt jälgida, kuidas mõni ajateenija oma hilpe müüa üritas. See oli täiesti lootusetu ettevõtmine, sest järgmisel hetkel kuulus kogu kupatus armeele ehk järelevaatajaile ning midagi endale jätta oli praktiliselt võimatu. Sõduril on vaid kaks põuetaskut, mida võis seni turvaliseks pidada, kui sul munder seljas oli ja tasku sisu liialt reljeefsena välja ei pungitanud. Seega oli võimalik enda omaks pidada vaid mõnda fotot, mõnda kirja, vahest mõnda rahatähte ja äärmisel juhu taskumärkmikku. Rivistuse ajal märgiti üles, kellel olid autojuhiload, õhtul näidati meile tasuta mängufilmi sõdurikinos. Olime omaette, vanematest ajateenijatest eraldatud ja seetõttu veetsime aega sama turvaliselt nagu vanajumala seljataga. Seda taipasime alles paari päeva pärast neile päevadele tagasi vaadates. Peagi kihutati meid uuesti rongile ja pandi Kaliningradi poole teele. Kohapeal toimus arstlik läbivaatus, mille viis läbi karmi, kuid ükskõikse olemisega keskealine naisterahvas. Ta uuris meid samamoodi, otsekui valiks poeletilt searibi oma sünnipäevalauale. Olime tema jaoks kaup, millelt ta otsis silmaga nähtavaid defekte. Ta vaatas üle ja katsus läbi kõik kehaosad, ka kõige intiimsemad. Olime sinnamaani eesti poistega kokku hoidnud ja nüüd ukse taga järge oodates kihistasime lapsikult naeru ning viskasime nalja, et ei tea kelle too tädi õhtuks välja valib ning mille