Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis. Alar Nigul

Andruselt sarnased vastused, võttis ta äkitselt parema jalaga hoogu ja lõi oma saapaninaga nagu jalgpalli karistuslöögi Andruse haige hüppeliigese suunas. Hetkeks olime kõik jahmunud, Andruse nägu moondus valust ja silmi valgusid pisaraid, kuid endiselt häält tegemata mõistis ta selgelt Johannese teo tähendust. Ta oli teinud kõik endast sõltuva nagu Schindler, et vähemalt üht eestlast õudusest säästa. Paraku see ei õnnestunud, jalg ei läinud hullemaks ning järgmisel päeval kirjutati Andrus arstipunktist välja. Johannes vabandas hiljem, et oleks pidanud ikka käeluu purustama, see oleks olnud kindel mahajäämise põhjus, aga ta polevat julgenud oma uusi sõpru nii julmalt kohelda.

      Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, võis 15. detsembril kümnepäevane teekond Turkmenistani, Iraani piiri äärde alata. Sõideti arhailistes platskaardivagunites, kus ühes vahekäigus oli magamiskohti arvestatud kuuele reisijale, kelle pagasi jaoks oli ette nähtud kolm kitsast riiulit kõrgel lae all. Meie vagunis oli ühes vahekäigus ühe jao suurune üksus ehk siis üheksa-kümme meest koos varustusega (isiklik varustus ja voodivarustus). Ühte vagunisse pidi mahtuma roodu-suurune üksus. Võib ette kujutada, milline vaatepilt seal avanes, kui selline hulk üksteise suhtes vaenulikke ja kasimatuid inimesi nii väikesel pinnal nii pika aja jooksul koos pidi viibima. Vagunist välja või teise vagunisse minna oli keelatud, ohvitserid kogunesid omaette ja sõdurid olid enamiku ajast koos, kus igavusest sündis kõiksugu olukordi. Teravalt on meelde jäänud, kuidas ma jaoülema käsul tundide viisi äratuse ja unerahu käsklusi täitsin. Äratus tähendas seda, et tuli kolmandalt korruselt pesuväel alla karata, püksid ja frentš selga tõmmata, hõlmad kinni nööpida, saapad koos jalarättidega jalga sikutada ning müts pähe sättida neljakümne viie sekundi jooksul, mis oli norm. Minu rekord küündis lõpuks kahekümne sekundini. Tol korral võtsin neid käsklusi endale alandavana, kuid imelikul kombel oli nendel käsklustel ka mingi iva sees, sest tõepoolest tuli meil Afganistanis häire peale kibekähku riietuda ning lahinguks valmis olla.

      Ešeloni vanemaks oli major Mahmutov, kes oli ühtlasi ka polgu zampolit elik poliitiliste vaadete eest vastutaja. Ühel õhtul vaidlushoos ja ei-tea-kust hangitud alkoholi mõju all muutus tema vaidlus luurerühma meestega nii teravaks, et sõnadest tuli puudus. Mees ei osanud aga ohtu õigesti hinnata ja väljus löömingust tugevama vaenlase vastu sinise silma ja alandatud eneseväärikusega. Et tegemist oli mõjuvõimsa inimesega, peatati rong ja viidi koheselt läbi juurdlus süüdlaste väljaselgitamiseks. Kuna tegemist oli pimeda aja ja ebaselgete asjaoludega, siis jäid süüdlased tuvastamata ning karistus kirvena kogu luurerühma pea kohale rippuma. Ešeloni seisak aga jätkus ning muutus sujuvalt leinaseisakuks, sest nende minutite jooksul oli saanud teatavaks selle seltskonna jaoks olulise tegelase, N Liidu kaitseministri Ustinovi manalasse minek. Olime ju kõik sama mehe käskkirja alusel sõjaväkke kutsutud.

      Omamoodi seiklus oli ka miinipatarei söögiga varustamine. Selleks olid rongi külge haagitud mõned loomavagunid, kus suured mobiilsed katlad vahetpidamata tulel podisesid. Aeg-ajalt tegi rong peatuse ja noorsõdurid, kes selleks ajaks juba tamburis passisid, kummagi käe otsas roheline kümneliitrine välitermos, tormasid tuhatnelja söögi järele. Köögivaguni avatud luugi ees käis omakorda võitlus koha eest järjekorras, samuti pidi jagajatelt nõudma, et termosed ääreni täidetaks. Vastasel korral olid noored ise need, kes söögist ilma jäid. Selles tragikoomilises olukorras ei teadnud tegelikult mitte keegi mitte kunagi, kui pikk on rongi seisuaeg ja kui peatuse ajal ei jõutud sööki kätte saada, siis jäi üksusel söömata. Võite endale ette kujutada, mis juhtus noorsõduriga, kes rühma söögist ilma jättis ja alles mitme tunni pärast järgmise peatuse ajal oma vagunisse tagasi sai. Pärast sööki tuli leida võimalus rasvased katelokid puhtaks pesta, ka see oli võimatu missiooni üks etappe. Kui Ukrainast läbi sõitsime, kattis maapinda paks kohev lumi ja väljas paukus enam kui kümnekraadine pakane. Rongi aga ei köetud, kogu ruumi täitev soojus oli eraldunud reisijatest. Tamburisse jäetud termosed jäätusid, samuti olid jääs vaguni veesüsteem ja klosett. Inimene harjub kõigega ja selle ebatavalise reisi puhul oli vähemalt üks hea aspekt: kuigi tuli armee kombe kohaselt oma üksust valvata, sai öösiti piisavalt magada ja unevõlga tasuda. Peamine oli aga hoopis see, et teenistusaeg jooksis nagu hiigelsuur liivakell katkematult ühes suunas, ajateenistuse lõpu poole.