“Jaga oma teadmisi.
See on võimalus surematuse saavutamiseks.”
Mu elus on olnud palju õpetajaid ja teejuhte. Minu eriline tänu kuulub onu Johannesele. Elu oli talle füüsilise tervise osas vähe armulikkust üles näidanud. Lapsepõlvest vinduma jäänud tuberkuloos, küür seljas, kõverdunud jalad, üks teisest lühem. Sellest tulenevalt polnud ta ühtegi klassi koolis käinud. Iga ta hingetõmme oli kähisev. Vaatamata sellele oli ta olemus üks suur õppetund kõigele elavale. Iga ta pilk, ta tegu ütles – mina saan hakkama, sina saad hakkama, me kõik saame hakkama ja võime oma elu nautida. Tema eeskuju on mind inspireerinud läbi elu. Suur tänu Piretile. Ilma temata SEDA raamatut poleks. Mul olid omad plaanid, suur ports valmiskirjutatud lehekülgi, ja ei kuskile kiiret nägemus. Tema hakkas otsast pihta ja tegi kindla kava kuupäevade ja vajalike tegevustega. Asjad hakkasid võluväel liikuma. Protsess sai hoo, mida me nautisime.
Suur tänu kõigile, kes toetasid raamatu trükkimist ja ettevalmistust selle sünniks.
Aitäh, Tarmo, meenub sinuga koos Nepali mägedes turnimine, mõnedki asjad said meile mõlemale selgeks räägitud. Pärast kuumaveeallikates lõõgastatud. Aitäh, Ergo, kui mõtlen sinu peale, tuleb meelde kottpimedas Mehhiko džunglirajal ronimine, hetk hingetõmmet ja tõus püramiidi tippu. Alla tulles püssitorude ees selgituste andmine, mida põrgut me öösel püramiidide vahel tegime. Aitäh, Rainer, sinuga koos on kuivas ja märjas liigutud, metsas puude all magatud. Koos on ka paadist viimast võetud, tormi trotsitud ja sõukruvi tükkideks sõidetud.
Aitäh, Janek ja Renee, teiega koos on Eesti võimsaim jaanituli korraldatud, Koppelmaa külaelu edendatud.
Aitäh, Priit, sinu kaaned ja kujundus panid raamatu uhkesti riidesse ja sisu särama.
Aitäh, Marko, Krista, Tarmo – üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna. Teie pildid räägivad veel rohkem. Osad pildid võivad olla nii mõnegi matkakaaslase omad.
Teid on palju, kes oma lugudega andsid mulle inspiratsiooni. Andsid julguse võtta ette asju, mis muidu oleks tegemata jäänud.
“Seiklused ei tule kunagi ise sinu juurde. Ei, nad on liiga arad ja ettevaatlikud ning kükitavad vaikselt peidus. Sa pead nad ise välja nuuskima ja sabast kinni võtma.“
Oma probleemide ja haigustega andsite mulle jõu muuta need erilisteks väljakutseteks ja uuteks arenguteks. Aitäh TEILE KÕIGILE! Tänan usalduse eest!
Võtan endalt nüüd kõik katted, et avada oma ehe hing sinu ees, ARMAS LUGEJA!
“Sa arvad, et sa oled mure ja vaev, aga sa oled tervenemine. Sa arvad, et sa oled lukk uksel, aga sa oled võti, mis selle avab.”
“Kui sa otsid imet, midagi erilist või suuremat enesest,
ei saa sa lihtsalt aru, kui lähedal see on.
See on su enese südametukse, su nägemine,
su hääl, su hingetõmme …”
PÜSTKODA – SISEMISTE RÄNNAKUTE ALGUS
Olen oma lapsepõlvekodus. Vana leivaahi õhkab mõnusat soojust. See on hiigelsuur ja võtab enda alla märkimisväärse osa ruumist. Kui ta kord soojaks saab, siis ta jagab seda lõputult. Ahju servas jookseb tala. Päevinäinud puidust tala. Selle otstarve on segane. Pole teist nagu vajagi, aga seal ta on. Vertikaalse talaga on ühendatud veel horisontaalne tala. Ka seda pole vaja, aga ta on. Ahjukivid seisavad ju ise paigal.
Küsin isalt ja ema vendadelt, miks on need talad selle ahju küljes. Vastus jääb saamata. Vanaisa vastab peale pikemat pealekäimist. See püstine on ilmasammas, horisontaalne ilmaruumi rada. Neid horisontaalseid näeb ka tänapäeva kaminate juures. Need ilmasamba osad on alati meiega. Kohati ei mäleta me, miks me neid oma ellu toome, aga nad on seal olemas.
Vanaisa mäletas. Ütles, et ilmasammas näitab valgust ja ilmaruumi rada juhib eluteed. Õpetab nägema, oma kohta leidma ja kõigega siin maamunal läbi saama.
Need asjad jäid mulle sel momendil vähe segaseks, aga andsid edasiseks palju mõtteainet. Panid ahju äärde istuma.
Hea oli istuda ahju ääres ja lihtsalt olla. Kuidagi teine olemine. Kaod oma mõtetega kuskile kaugele ja mõtiskled asjadest, mis muidu pähe ei tule. Mitte kellelegi ei tule selliseid mõtteid. Nad on hoopis kuskilt mujalt. Need pole ainult mõtted. Mingi eriline tunne tuleb sisse. See on hea. Avarus. Piirid kaovad ja mõistad midagi. Mitte lõpuni, aga mingi sähvatus täiesti teistsugusest olemise viisist käib läbi. Tahaks seda sähvatust pikemalt kogeda, näha. Miski on ees ja ei lase seda valgust pikemalt ellu.
Vanasti oli püstkoja esimene ritv ilmasambaks. Valiti välja teistest pikem ritv, seoti see kokku kolme- nelja järgmisega ja aeti need siis püsti. Ilmasammas vaatas alati põhja poole. Oli suunatud Põhjanaela peale. Läbi selle tähe oli ta ühenduses kogu ilmaruumiga. Kui esimesed ridvad olid püsti, asetati neile järgmised. Kõik ülejäänud ridvad hakkasid toetuma ilmasambale. Nii hakkas tekkima koda. Tekkima ruum, ilmaruum, aga ka siseruum. Sisemine maailm. Ta lihtsalt moodustus. Ridvad olid algul toored. Vastselt metsast toodud. Et ladvad kõveraks ei koolduks, vajasid nad tuge. Püstkoja tipuosasse pandi horisontaalsed latid, mis moodustasid ringja kujundi. Sellest sai ilmaruumi rada ehk piir. Nende lattide peale hakkasid toetuma ülejäänud ridvad. Paned paika uue ridva, sätid, mõtiskled, otsid kohta. Aeg liigub, hingad, tunnetad. Sätid ritva ja ta leiab oma koha. Uus ritv annab uue vaate. Uue nägemuse, uue hingamise. Uus nägemus annab uue mõtte. Kõik on muutumises. Uus mõte loob uue elu. Või on see vastupidi. Uus elu annab uue võimaluse. Nagu ritv, sätib elu end ise paika, leiab koha. Vaja on vaid suunda.
Minu lapsepõlve suved möödusid majas, kus läbi ilmasamba oli see suund olemas. Küsimused elu valguse, kulgemissuuna ja läbisaamise kohta maailmaga hõljusid endiselt õhus. Need küsimused kihutasid esimest püstkoda üles sättima. Selle sõrestiku moodustasid paarkümmend ritva. Kaetud oli see riidega. Ühel hetkel riie väsis. Mõned aastad olin ilma püstkojata. Siis asusin uut ehitama. Läksime metsa. Kõigepealt sai tehtud taotlus leida ridvad püstkojale. Kojale, mis toetab mind ja kõiki, kes sellest uksest sisenevad. Aitab leida rahu. Läbi rahu juhib õiges suunas eluteel. Viis meest asus selle taotlusega tegutsema ja kahe päeva pärast oli kakssada ritva loodava püstkoja jalamil paigas. Seome esimesed ridvad otstest kokku ja ajame püsti. Emaritv, ilmasammas, vaatab põhja. Sihib Põhjanaela peale. Põhjatäht on ainuke särasilm põhjataevas, mis seisab paigal. Kogu tähistaevas keerleb selle ümber. Lähen esimeste püstiste ritvade vahele. Sulgen silmad, tunnetan. Olen justkui lapsepõlvekodus leivaahju ees. Tekib eriline tunne. See on hea. Juba need esimesed latid panevad energia liikuma ja muudavad siseneja seisundit. Kõik toimib. Püstkoda on valmis. Sina näed pilti selle sisemusest raamatu kaanel. Õues on pimedus. Lõke loidab. Üles vaadates näeb läbi ilmaraja lattide tähti. Üraskid närivad kuuselattide koore all. Seda krõbinat on mõnusalt kuulda. Iga hingetõmme toob rahu kehasse ja maailma. Mõnus tunne on. Maailm räägib tunnete keeles.
Mis loob hea olemise püstkojas? On see ilmasammas või ilmarada? Lõke, mis pragiseb? Teeb selle tunde parmupill, mida pinistan? Või on see kõik üks tervik? Kass libistab end sinu rinnale ja nurrub. Olemine läheb heaks. Päike loojub ja värvib silmapiiri vaarikakarva. Rahu täidab rinda. Küps ploom, jahuselt sinakas, pehme ja mahlane. Kui seda näed või mõtled sellele, läheb kehas miski käima. Suu hakkab luristama sülge. Koridori käänaku tagant kostab rütmiline kõpsukate klõbin, sammud lähenevad. Fantaasia läheb liikvele ja naeratus tuleb huultele. Midagi head on tulemas. Kasvõi silmailu ootus paneb pulsi kiiremini liikvele. Massaaži ajal libisevad õlised käed üle su siidise naha. Kui siiani pole sa seda pehmust ja siledust tundnud, siis nüüd tajud sa seda nii. Vahepeal muljutakse mõnda punkti. Magus valu läbib keha. Piisav surve, et tunda valu, parajalt plastiline, et panna mõnust ohkama, naeratama. Saada tunne, et oled avatud ja kaitstud. Kui oled avatud ja kaitstud, muutub kogu maailm. Kogu pilt saab uue tähenduse. Kui on liiga kiire, ajad kassi lihtsalt minema. Roosakas päikeseloojang paneb muretsema. Jõuan, ei jõua, jõuan, ei jõua – seriaal algab mõne minuti pärast. Enne vaja veel … Ploomi neelad lihtsalt alla. Kugistad kiirelt. Pole hetke tänulikkusele,