mererannas, kõpsukaid kuulates. Mis selle tekitab? Ühest vastust pole. On tunded, on välgatused, mis näitavad, et miski on teisiti. Tuli sõber tõsise ja kalli drooniga, et teha minu talust aerofotosid. Droon lendab õhuavaruses talu kohal. Pilt sellest, mida ta näeb, jõuab arvutiekraanile. Päike on ere. Et ekraani paremini näha, astume küüni alla. See on umbes 12–15 cm paksustest palkidest tavapärase kujuga hoone. Vaatame ilusaid vaateid, juhime puldiga drooni ja teeme ülesvõtteid. Miski tõmbab mind püstkoja poole. Siseneme ja proovime samas vaimus oma tegemisi jätkata. Ekraanile ilmub silt Not Connection (Pole sidet). Droon on omapead ja puldiga kaob side. Läheme kojast välja.
Punane kiri ekraanil kaob ja lennumasin on jälle sõnakuulelik. Uuesti siseneme püstkotta ja ekraanil vilgub taas Not connection. Ega taha nagu uskudagi. Nii käime sisse-välja, kuni asja ei saa enam juhuse kaela ajada. Takistus ühendusele ei saa ometi olla 5–6 cm paksustes ritvades? Küüni palgid olid märksa jämedamad. Miski müstiline väli on püstkojas. See ei lase tavalisi energiaid nende lattide alla või sealt välja. Samas laseb sul olla oma ürgolemuses ehedana. Sukelduda sellesse, et endast rohkem teada saada. Läheb aeg. Olen kogenud samu hetki ja tundeid ka mujal. Mererannal laineloksu kuulates. Lapse silmadesse vaadates. Märga koeranina oma peopesades tundes. Olen neid sähvatusi tajunud langevarjuga tühjusesse sukeldudes. Tajunud emakest maad mu südamele koputamas, kui jooksu ajal sammude kaja ta turjal tümpsub. Olen tundnud ajatut puudutust, kui jäine tuul jope alt viimase sooja minema puhub. Algul olid need hetked nagu loteriivõidud, mis mu ellu tulid. Nüüd olen õppinud ise õigeid numbri-kombinatsioone leidma, mis võidu toovad. Need kombinatsioonid ei pruugi sulle sobida, aga sa saad piisavalt mõtteainet ja katsetusmaterjali. Ma räägin oma teest. Ma olen nagu päikeseloojang su õhtutes, aga õue pead sa ise mind vaatama minema. Ma olen nagu kass su rinnal, kes nurrub, aga silitama pead sa ise õppima. Olen nagu koer, kes hüppab rõõmu pärast, kui kaelarihm kapist võetakse. SINA VALID, kas lähed teda viieks minutiks pissitama või võtad igal õhtul ette tunnise või pikema jooksu- või jalutusringi. Kui pühendunud soovid sa olla oma elu loomisel. Kas suudad lasta erakordsed võimalused oma ellu, minna kaasa loojangu iluga, koera energiaga, kassi rahuga. Kõik teadmised on meis olemas. On alati olnud. Nii jääb. Meil on vaja õppida neid leidma ja kasutama. Anda neile uus tähendus. Näha igapäevastes asjades erakordseid võimalusi. Olen aastaid korraldanud Eneseleidmise Erna retke. Viimasel õhtul oleme otsinud koti põhjast küpsiseid, komme. Korjanud juurde maasikaid, mustikaid, murakaid. Purustanud selle kõik, tampinud marjad mahlaks, lisanud fantaasiat ja armastust. Ergastanud kõik harmoonia energiaga. Peale oleme ladunud ruuni marjadest. Kõik see on jäänud ööseks paika loksuma. Hommikul on valmis tort, mis kiirgab väge ja armastust.
Oleme andnud asjadele uue tähenduse ja need on muutnud midagi meis. Vaja on tahta ja olla piisavalt pühendunud. Nii lihtne see ongi! Aga tänaseks aitab. Väike trenn ka vaimsele poolele:
Tee nii:
Pane käsi südamele. Tunneta, kuidas rind põksub. Süda töötab ööd kui päevad – see on sinu süda! Ta suudab tegutseda ja hetkega lõõgastuda. Täna oma südant mõttes. Kiida oma keha väsimatut töömeest. Ütle talle, kuidas sa teda armastad, räägi oma imetlusest tema töövõime üle. Ütle kogu oma olemisega AITÄH! Luba, et ei koorma teda üle pabistamisega. Viid teda regulaarselt jooksma või jalutama. Telekas ju võib vahel kinni olla. Annad häid emotsioone. Räägi veel midagi, mis vaid sulle ja südamele teada, suhtle ja ole tema jaoks olemas. Võibolla soovid teada anda oma loobumisest meelemürkidest. Võibolla otsustad süüa vähem ja rahulikult, mõnuga. Kas sa lubad seda südamele? Kui jah, siis ta rõõmustab koos kogu kehaga. Naerata südamele. Ole selles hetkes. Võta aega enda jaoks. Tegemised ei kao kuskile. Las need sõnad siit tekstist jõuavad sinuni. Ka järgmised leheküljed ei kao kuskile. Salvesta see tunne, mille lugedes said, kulge mõned tunnid sellega. Siis tegutse rahus edasi ja hoia, meenuta tunnet, mis sinus voolab. See on rahu. Ta on alati sinuga, kui sellele mõtled!
Sisemist rahu Sulle!
Ralf
“Igaüks meist on pandud siia, sellesse aega ja sellesse paika,
et tema isiklikult otsustaks inimkonna saatuse.
Kas Sina arvasid,
et Sind pandi siia millegi vähemtähtsa pärast?”
MINU RÄNNAKUD HARMOONIASSE
Sündisin Tallinnas Tartu maanteel, enam-vähem kesklinnas. Meil oli majade plokk, millel oli oma hoov ja kuhu sai julgelt lapsi mängima saata. Läheduses oli ka park. Olin kogu valge aja õues, vanemaks saades ka pimedas. Minu tervise pärast oli vanematel pidevalt mure. Kopsuproov, pirkee, nagu seda siis nimetati, läks pidevalt punaseks. See näitas tuberkuloosi bakterite olemasolu kopsudes. Ega selle üle eriti imestatud. Onud olid mõlemad selle haiguse küüsis. Mingi hetk mu ema õnneks otsustas rohtudest loobuda ja panna rõhku VÄRSKELE ÕHULE ja MAATOIDULE.
Umbes 6.–7. klassis oli kehalises kasvatuses vaja lõuga tõmmata. Norm oli oma 8 korda. Rippusin kangi otsas. Peale jalgade lehvitamise miskit muud välja ei tulnud. Õpetaja ütles – PEAD HARJUTAMA. Kõige raskem oli jõuda esimese tõmbeni. Rippumisest lihase kokkutõmbeni. Kuidas, seda ei osanud keegi mulle õpetada. Panin tabureti jalgade alla ja aitasin õige natuke tõugata. Kui esimese tõmbeni jõudsin, oli edasine teekond juba lihtne. Harjutasin korra kaupa, iga poole tunni tagant. Kevadeks sain koolinormi täis. Mõne aasta pärast suutsin tõmmata üle 30 korra, mis oli kooli rekord. Kõige olulisem oli minu jaoks väärtuslik kogemus – SEA SIHT, TEE JÄRJEPIDEVALT TÖÖD, NAUDI PROTSESSI, milles sa viibid.
Millalgi saatis võimlemisõpetaja mu kergejõustikutrenni. Seal olid ka mõned teised õpilased meie klassist. Käisin päris mitu aastat vägagi kohusetundlikult. Samas puudus vaimustus. Olin huvitatud hoopis jalgrattatrennist. Kodus laideti maha – pidavat olema ohtlik mööda teid ja tänavaid sirgeldada. Mingil ajal loobusin kergejõustikust ja läksin ikkagi jalgrattatrenni. Esialgu salaja. Ma nautisin seda TOHUTUT VABADUST, mida rattasõit mulle pakkus.
Mäletan hästi ühte suvist rattasõitu sõbraga Tallinnast Pärnusse. Magasime heinarõugus. Ka sel ajal tulid mulle veel kutsed läbivaatusele tuberkuloosidispanserisse. Olin postkastiga tähelepanelik ja viskasin need lihtsalt minema. Selle asemel sõitsime jalgratastega Tallinnast Noarootsi. Jalgratas oli minu unistus. Käisin trennis väga kohusetundlikult. Ühtegi trenni ei jätnud vahele. Tulemused paranesid kiiresti. Mingi aeg tulin Tallinna meistriks ja üht-teist tulemuslikku minu enda jaoks oli veel. Oli VÄGA HEA TUNNE. Tajusin SEOST TEHTUD TÖÖ JA TULEMUSE VAHEL. Iga enesesse panustatud hetk ANDIS ELULE UUE VÄRVI, SÄRA. Meie perel oli hästi tihe side maaeluga. Pea iga nädalavahetus sõitsime Noarootsi vanaisa ja vanaema tallu. Tol ajal olid seal igal perel loomad. Lehm, vahepeal ka hobune, siga, lambad, kanad, kuked. Loomulikult ka kass ja koer. Mulle meeldis metsas kolada, onuga merel käia. Merelkäimine oli midagi väga erilist. Pidin olema väga tubli, et mind kaasa võetaks. Kõigepealt võrkude või põhjaõngede puhastamine. Pikaldane ja tüütu töö, mida ma ei viitsinud teha.
Üks mu ELU MURDEPUNKTE toimus talvise jääaluse kalapüügi ajal. Mu onu Johannesel oli lapseeas kukkumisest seljas küür ja jalg kõverdunud. Ta oli küll invaliid kehaliselt, aga hiiglane oma vaimu poo-lest. Olin onuga kalal jääalust püüki tegemas. Siis polnud mingeid spets kindaid, millega jäises vees toimetada. Käed said märjaks ja varsti kaotasin kontrolli näppude üle. Ma ei suutnud enam võrke sättida. Kogu keha vabises külmast veest, pakasest ja tuulest lagedal merel. Ilma mingit emotsiooni väljendamata lausus onu – kui sa ei saa hakkama, mine autosse sooja. Niisama külmetada pole mõtet. Läksin autosse. Pakku külma eest. Panin mootori sooja ja hingasin kätele sooja õhku. Vajusin sügavale enesesse ja miski mu sees hakkas avanema. Mõtlesin siis: olen spordis kõva tegija, mul on kaks tervet kätt ja kaks jalga. Olen koolis käinud rohkem, kui minu onu. Kuid minus pole teadmist, kuidas looduses hakkama saada. Olen hädas seal, kus märksa viletsama füüsilise pagasiga inimene suudab pikki tunde tööd teha ja kogu ta olemus näitab, et see pole töö, vaid hobi. Ta teeb seda AUSTADES ISEENNAST ja ÜMBRITSEVAT, ta teeb seda NAUDINGUGA. Suhtub austusega saaki, mida meri