tle>
Konrad Mägi umbes 1903. aastal.
Nikolai Triik
Kunstnik Konrad Mäe portree. 1908
Õli, lõuend. 100 × 84 cm.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Konrad Mägi. 1908.
Konrad Mägi arvatavalt 1920ndatel aastatel.
Konrad Mägi Saaremaal (1913–1914). Istub tumedas riietuses teistest veidi eemal.
Konrad Mägi 1910ndate lõpus või 1920ndate alguses.
Konrad Mägi õpilase
Eduard Wiiralti skulptuur Mägist.
Postkaart.
EESSÕNA
Konrad Mägi kohta on ilmunud viimase 90 aasta jooksul kolm olulist monograafiat. Olen kuulanud vanu raadiosaateid, kus räägivad tema õpilased, ning vaadanud Andres Söödi ja Maie Raitari dokumentaalfilmi. Igal aastal antakse välja Konrad Mäe medal, Kumu püsiekspositsioonis on publikule vaatamiseks pidevalt palju tema teoseid ning väga paljud 20. sajandi esimese poole maalikunsti puudutavad väljapanekud toovad neid hoidlatest veelgi rohkem esile. Mälestustahvlid on tema kunagise kooli ja kunagise kodu seintel, tema maalide reprod on vähemalt kahe hotelli numbritubades, oksjonitel on Mägi tööd alati keskpunktis. Tundub, et Konrad Mägi on juba piisavalt tutvustatud, tema pärand on teada. Miks on siia ritta vaja veel üht elulugu?
Minu soov anda välja Konrad Mägi elulugu tõukus mitmest põhjusest. Esiteks leian ma, et Konrad Mägi olulisust ei ole siiski piisavalt jõutud veel välja tuua. Hindan äärmiselt kõrgelt väga paljusid Eesti 20. sajandi esimese poole maalikunstnikke, kuid Konrad Mägil on nende seas ikkagi eriline koht. Mulle pole kunagi meeldinud oletused, kuid Mägi puhul julgen siiski oletada, et ilma temata oleks jäänud Eesti vanem kunst ilma mitte ainult suurepärasest värvinägemusest, vaid tervest maailma nägemise ja tõlgendamise viisist. Minu jaoks on seetõttu olnud väga oluline Mägi loomingu tutvustamine ning olen rõõmus, et tänu kunstiteadlaste ja kunstimuuseumite pikaajalisele tööle teadvustatakse Mägi tähtsust kunstisõprade ringis väga hästi. Käesoleva raamatu puhul pidasin aga oluliseks, et Mägi fenomen jõuaks ka natuke laiema lugejate ringini: inimesteni, kes mingil põhjusel pole kujutava kunsti vastu veel erilist huvi tundnud. Minu ega raamatu autori eesmärgiks ei olnud pakkuda uut kunstiteaduslikku tõlgendust, vaid proovida luua raamat, mida võiksid lugeda ka need, kes siiani seisnud maalikunstist kaugel.
Teine põhjus on kurb tõsiasi, et Konrad Mägi on küll väga hinnatud autor Eestis, kuid Euroopa kunstiajaloost seisab ta veel siiani – nagu paljud selle regiooni kunstnikud – kahjuks lahus. Aastakümneid ei olnud võimalik välismaal Eesti kunstnike loomingut tutvustada, samuti ei ole ka sealtpoolt tuntud just eriti suurt huvi. Tundub aga, et viimastel aastatel on olukord hakanud muutuma. Olen korraldanud mitmeid kunstinäituseid välismaal ning saanud alati ainult väga positiivset vastukaja. Ollakse üllatunud Eesti maalikunstnike kõrgest tasemest ning tahetakse rohkem teada. Neil hetkedel olen aga aru saanud, et Konrad Mägi kohta polegi võõrkeelseid materjale. On veider loota, et meie autorid jõuavad võõrkeelsete kunstisõpradeni, kui me ei hoolitse ise selle eest, et Eesti kunstnikke ka teistes keeltes tutvustada. Seetõttu ilmub käesolev teos ka inglise ja itaalia keelde tõlgituna, ehk lisandub tulevikus veel keeli. Ajastus ei ole juhuslik: teos ilmub 2017. aasta sügisel, mil Roomas avatakse Galleria Nazionale d’Arte Modernas Konrad Mägi seni suurim näitus Euroopas umbkaudu 50 maaliga. 2018. aasta kevadel on aga Mägi loomingut võimalik näha maailmakuulsas Orsay muuseumis Pariisis. Need kaks väljapanekut tõestavad, et Euroopa tunneb huvi meie vanemate maalikunstnike vastu – nüüd on meie kohus neile pakkuda piisavalt materjale, et huvi ei vaibuks ning Konrad Mägi jõuaks lõpuks ometi sinna, kus on tema koht: lisaks Eesti kunstiajaloole ka Euroopa mälutraditsiooni. Kolmas põhjus käesoleva raamatu jaoks on sügavalt isiklik. Konrad Mägi teosed on mulle tähendanud aastakümneid väga palju. Mul on väga keeruline panna tema teoste mõju sõnadesse, ilmselt ongi see võimatu. Ometi leian, et Mägist kõnelemine on väga oluline ning see veendumus on ka käesoleva raamatu ilmumise peamine põhjus. Paljud asjad meie elus ilmuvad ja kaovad, omamata suuremat tähendust. Ent kui õnnestub tabada midagi, mille väärtus on püsiv, see hetkeks peatada ning teda kirjeldada, siis on ehk võimalik temast osa saada veel teistelgi ning seda pika aja jooksul. Loodan, et käesolev raamat pakub teile sissejuhatuse Konrad Mägi maailma. Uskuge mind, see on erakordne maailm.
Enn Kunila
SISSEJUHATUS
1925. aasta 11. augusti õhtul kell kuus avab majahoidja ukse ning astub esimesena tuppa. Tema järel tuleb mundrisse riietatud politseinik, seejärel kohtuametnik. Nende järel astuvad tagasihoidlikku tuppa veel kaks meest, siis on kõik. Korteri aknad avanevad linna keskväljakule, augusti õhtupooliku päike paistab otse neist sisse ning kiired liiguvad aeglaselt mööda põrandat. Õhk on lämbe ning majahoidja avab akna. Keskväljakul on vaikne. On teisipäev, munakivisillutiselt võib kuulda mõne üksiku vankri kolinat ning tudengite hõikeid, kes kiirustavad lähedalasuvasse ülikooli peahoonesse või üle kivise silla jõe teisele kaldale, kus asuvad mitmed kõrtsid ja odavad üüritoad. Korter on tolmune, siin polnud enam mitu kuud keegi käinud. Kui nihutada tooli, jäid põrandale, sinna, kus hetk tagasi olid olnud toolijalad, väikesed puhtad ruudukesed.
Konrad Mägi vinjett. 1906
Kohtuametnik võtab välja paberid ning asetab need toolile. Siis võtab ta seljast pintsaku ja riputab selle tooli seljatoele. Ta teab, et siin võib minna mitu tundi. Inimese kogu maise vara üleskirjutamine ei lähe sekundiga. Kuigi kui ta silmadega kiiresti üle korteri laseb, tunneb ta väikest kergendust ning usub, et enne südaööd jõuab ta omadega valmis. Politseinik toetub vastu aknapiita ning silmitseb õue. Kaks meest seisavad kohmetult ukse juures. Nad ei olnud kunagi varem midagi sellist teinud. Nende ülesanne polnud raske, vaadata pealt ja olla tunnistajaks, kui kõik see, mis siin korteris on, üles kirjutatakse. Üks neist, 50-aastane ja välimuse järgi otsustades ilmselgelt talumees, piidleb ringi. Ta oli siin korteris varemgi olnud, kuid mitte kunagi liiga pikalt. Ta ei saanud vennaga just ülearu hästi läbi. Kuid kes viimasel ajal üldse sai? Majahoidja käib ringi ja kontrollib, kas kõik on korras. Jah, enam-vähem. Ta kartis hullemat. Oli põhjust karta.
Kohtuametnik tõmbab tooli laua juurde, paneb paberid lauale, istub toolile, avab blanketi, paneb selle alla kopeerpaberi, täidab esimesed lahtrid ja kirjutab siis number üks. Vara nimetus − üks sinine mööbliriidega kaetud sohva, kasepuust, ilma vedrudeta. Kuus vineeriga kaetud tooli, pruuni värvi, üks kaheksakandiline vineeriga kaetud pruun sohvalaud ühe jala peal. Üks väikene pruuni vineeriga kaetud laud, üks pruun poolümarik laud. See kõik kokku − ametnik mõtleb veidi − umbes kümme tuhat marka. Number kaks. Üks rokokoo-stiilis sohva, kaetud sinaka siidriidega, kuus samasugust tooli, üks ümarik laud ühe jala peal, üks ümarik laud nelja jala peal, kaks puust neljakandilist ständerit, üks alus lillede jaoks, igal toolil siidriidest padi istumiseks − kakskümmend tuhat marka. Number kolm. Üks marmorplaadiga pesulaud, pruuni värvi, veereservuaariga − neli tuhat marka.
Kohtuametnik keerab uue lehekülje ja jätkab märkimist. Kasepuust riiulid, kaks tükki. Pruun tualettlaud peegliga. Üks pruun kirjutuslaud, kaetud musta vahariidega. Veel mitu riiulit. Väike seinapeegel. Kaks savist lillepotti. Üks kivist lillepott. Üks roheline laudlina. Siis riided. Must smoking, püksid, vest ja kuub. “Hästi hoitud,” kirjutab kohtuametnik juurde ja märgib hinnaks 5000 marka. Seejärel veel hall suveülikond, kuub, vest ja püksid − samuti 5000 marka. Veidi üllatunult märkab ametnik, et kuigi korter on sisustatud tagasihoidlikult, on riided elegantsed ja kallid, makstes pea sama palju kui mööbel.
Kell on saanud kaheksa või pool üheksa. Peaaegu pool varast on juba üles kirjutatud. Kohtuametnik teeb oma tööd professionaalselt ja kiiresti, kuigi