seal vastu vaid kaks aastat, sest osutus… värvipimedaks. Hiljem paguluses pani ta kirja oma eluloo ning eksitas sinna sisse ka mõned hajaandmed onu ning tema perekonna suhete kohta. Märkmed on napid, aga kõnekad. Voitki isa (Konrad Mägi onupoeg) nimelt keelas pojal kunstikooli mineku, sest seal “naisterahvas pidavat ihualasti seisma maalijate ees”. (Keeld ei ole muide sugugi ootamatu: Eesti elanike suhe alasti keha kujutamisega kunstis oli komplitseeritud. Kui ühe Tartu teatri jalutusruumi pandi üles viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid, oli 1910ndatel “veel küllalt väikekodanlikult piiratud publikut”, keda säärane katmatus šokeeris. Veel 1930ndatel aastatel nimetati aktimaale pornograafiaks ning ajalehes öeldi, et “seltskond kõneleb neist teostest suure kõlbliku meelepahaga”.) Üks teine kord olevat aga Konrad Mägi onupoeg öelnud midagi säärast: “Ega ma oma last ei koolita, et ta joonistama hakkaks. Näe, meie perekonnas on Mägi joonistaja ja kuskile pole ta saanud. Vaene kui kõige viletsam kirikurott!”
Ja ometi ei olnud Voitki isa ehk Mägi onupoeg rumal inimene. Ta pidas väga oluliseks poja haridust, eriti võõrkeelte õppimist. Ta jättis pojale alati raha raamatute ostmiseks, mida viimane hea meelega kasutas. Rumal ei olnud ka Mägi õde, kes suutis lugeda otse võõrkeelest ette näiteks Lermontovi “Deemonit”. Mägi suguvõsas olid mitmed haritud inimesed ja ometi tekkis mingi lõhe. Võib-olla mõjusid neile ehmatavana Mägi boheemlikud eluviisid, närviline iseloom, rahutu ja sageli tõrges natuur ja nii edasi, kuid vähemalt mõnele neist võis tunduda kõige mõistmatuna üks Mägi otsus.
Mägi vennad ja õed ei olnud suure tõenäosusega kuni täiskasvanuks saamiseni näinud peaaegu mitte ühtegi maali. See polnud nende viga. Ka Mägi ei olnud. Enamik inimesi ei olnud. Kujutav kunst lihtsalt ei olnud toona eestlastele kättesaadav. Kui Eesti maarahvas hakkas lähemalt kokku puutuma professionaalse kultuuriga, said nad üpris kergesti kontakti muusika, näitekunsti ja kirjandusega. Nad mängisid pille, tegid teatrit ja lugesid suure huviga raamatuid, aga maalikunst, laiemalt tegelikult kogu pildikultuur oli miski, mille mõistmine lükkus pidevalt edasi. Miks? Sest kunsti lihtsalt ei olnud kusagil, kus nad igapäevaselt viibisid. Nii tulevased kunstnikud kui ka tulevane publik, nii Mägi kui ka tema sugulased kasvasid üles ilma piltideta kultuuris. Kui sa avasid ajalehe või raamatu, polnud seal kuigi palju pilte. Seintel ei rippunud eriti midagi. Isegi mustrilist tapeeti oli vaid kõige jõukamates taludes. Kui üldse midagi, siis ehk vaid kirikutes rippus mõni üksik maal ja kalendrites oli siin-seal mõni reproduktsioon. Ja see oligi suuresti kõik.
Seetõttu võib mõista, miks kunstniku positsioon ei olnud 20. sajandi esimesteks kümnenditeks veel mingi positsioon. “Nüüd aga üleüldiselt. Mina valisin endale kunstniku ameti,” peab veel 1908. aastalgi 18-aastane Erik Obermann oma vanematele õigustama. “Seda sellepärast, et ma teadsin, et minust midagi paremat tulla ei või, ja et see kõige rohkem meeldis. Iga inimese taeva-riik on tema tahtmine. Teie vabandate oma rahulolematust sellega, et selle ameti peal suurt kapitali korjata ei saa (saab küll!). /…/ Kahju küll, aga igaüks ei saa teise püüdmistest aru.” (Säärane skepsis ei puudutanud ainult kunstnikke. “Kui näitleja tuli kõnniteel vastu, siis korralikud eesti mammad läksid oma tütardega teisele poole teed,” meenutab üks 20. sajandi alguse staarnäitleja.) Jah. Konrad Mägi ja tema perekonna olematu suhtluse üks põhjuseid võis olla see, et Mägi hakkas peaaegu ilma kujutava kunstita kultuuris kunstnikuks.
Kui Konrad Mägi elu lõpul haiglasse viiakse, hakatakse otsima tema sugulasi. Neid ei leita. Isegi Pallase kunstikoolist, mida Mägi juhatas, antakse politseile teada, et “koolis puuduvad teated Mägi sugulaste ja tema päritolu kohta”. Keegi ei tea midagi. Isegi lähimad sõbrad ei oska aidata. Nad ei ole kunagi kohanud Mägi sugulasi ja Mägi pole neist ka kunagi rääkinud. Kui hakatakse Mägist mälestusi kirjutama, on mäletajate seas vaid sõbrad − ja isegi nemad ei oska midagi öelda Mägi lapsepõlve või perekonna kohta. “Mägi elutee esimesest poolest teame meie äärmiselt vähe,” alustab üks meenutaja (ja ei meenutagi sellest ajast midagi). Kaks Mägi lähedasemat sõpra jätavad lapsepõlve oma mälestustest üldse välja ning üks mainib ebamääraselt, et “ei ole teda ühes kohas kaua kinni pidanud vanemate keelud.” Kuid laias laastus: keegi ei tea midagi. Mägi lihtsalt ei rääkinud. Tema surmaga lahkuvad ajaloo areenilt ka tema isa, ema, vennad ja õde − kuid ometi need inimesed kunagi olid.
LEENA MÄGI
Leena Mägi istub majauksel ja vaatab kaugusesse. Seal, puulatvade taga, hakkab nagu ikka päike loojuma. On õhtu. Ta on väsinud. Ta on õhtuti alati väsinud, kuid viimastel kuudel eriti. Ta vaatab oma käsi, need on juba veidi kortsulised. Nendega tõmbab ta tugevamalt kinni oma pearäti, mille alla topib mõned väljakippuvad juuksed. Mõned neist on hallid, Leena Mägi teab seda vaatamatagi. Elu on läinud kiirelt, peaaegu märkamatult.
Päike juba loojubki. Ikka sama päike, ikka samad puuladvad. Leena Mägi paneb silmad kinni. Ta oleks võinud ka nõnda kõiki puulatvasid ükshaaval kirjeldada. Kõik siinkandis oli talle tuttav. Ta oli sündinud siit mitte kaugel, abiellunud siit mitte kaugele ning elanud kogu elu siit mitte kaugel. See oli Leena Mägi kodukant ja ta ei tahtnud, ei osanudki tahta minna kuhugi mujale. Milleks? Mis seal mujal on? Soe tuuleõhk liigub üle Leena Mägi näo. On augusti lõpp, kuid ilmad püsivad ikka veel soojad. See on peaaegu ime, kuid imesid sündis sel aastal palju. Miski liigutab end Leena Mägi kõhus. Leena Mägi avab silmad.
EMA
Kui Konrad Mägi 1878. aastal sündis, oli tema ema juba 42-aastane. Me ei tea tema − nagu enam-vähem kõigi enne 20. sajandit elanud Eesti naiste − kohta peaaegu mitte midagi. Tema nimi oli Leena ning ta oli pärit Lõuna-Eestist. Kõik. Me ei tea midagi tema talendi või huvide kohta. Me ei tea, mida ta päeval tegi, milline oli tema haridus või kas tema iseloomus oli midagi märkimisväärset. Isegi tema otsesed järeltulijad ei tea 110 aastat pärast Leena Mägi surma oma vaarema kohta mitte midagi − ainult tema isekad geenid rühivad veel vapralt läbi aja tumeda kulu, kõik muu on jäänud märkamatuks nagu nööpnõel põrandaprao vahel. Ent see pole juhtunud aja jooksul, see oli juba toona nõnda ning mitte ainult temaga: Leena Mägi suguseid nööpnõelu on kõik ajaloo põrandapraod täis. Tema elukutse oli olla oma mehe abikaasa, laste ema ja usin perenaine, rohkemat temalt ei nõutud ega oodatud.
Enne Konradit oli Leena sünnitanud juba kuus last. Neist vanim oli tüdruk, Konrad Mägi ainuke õde, kes oli temast 15 aastat vanem − temaga tekkisid Mägil kogu perekonnast ja vist isegi suguvõsast ainukesena lähedasemad suhted. Mägi vennad olid samuti temast märgatavalt vanemad, Konradi sündides on nad vastavalt 12, 10, 8 ja 3 − ning siis oli veel üks laps, sündinud päevapealt kuus aastat varem kui Konrad, ent isegi tema nime on kirikuraamatust võimatu välja lugeda. Ainuke loetav märge ütleb jaheda asjalikkusega, et laps suri mõni kuu pärast Konrad Mägi sündi. Leena Mägi oli sünnitanud palju lapsi, ja nüüd 42-aastasena sünnitas ta viimase.
Võib-olla tasubki siit otsida üht põhjust võõrandumiseks: vanusevahe. Kui Leena tähistas oma 50. juubelit, oli tema noorim poeg alles kaheksa-aastane. Kui Mägi sai täisealiseks, oli tema ema juba 60. Nende vahel võis, aga ei pruukinud tekkida säärast suhet, nagu oli Leenal teiste lastega. Konrad võis jääda ääre peale, kuid nagu öeldud: me ei tea seda. Mõned aastad pärast Mägi surma avaldatud eluloos teatab biograaf mõnede Mägi sugulaste ja sõprade suulistele andmetele toetudes hoopis vastupidiselt, et Mägi suhtus oma emasse “lapsekiindumuse ja – armastusega” ning see “jätkus hiljem tuhmumatutes mälestustes”, kuna üleüldse olevat Konrad Mägi rohkem klappinud ema ja õega, perekonna feminiinsema poolega. Võimalik, et Mägi polnud lapsepõlves äratõugatu, vaid nautis kõiki viimase sündinu privileege. Võimalik, et ta oli ärahellitatud väike jõnglane, keda eakas ema oma tähelepanuga igapäevaselt toitis ja pesamuna kapriisidele allus. See selgitaks nii mõndagi Konrad Mägi hilisemas natuuris.
Ja ongi veel ainult üks fakt, mida me Mägi ema ja enamike inimeste kohta teame, viimane letaalne märge: ta sureb 1903. aastal. Konrad Mägi on siis juba 24-aastane ja tema 67. Leena Mägi sureb juuni keskel. Tema noorim poeg on sel ajal kas Peterburis kunsttööstuskoolis või Tartus suvevaheaega veetmas − me ei tea sedagi. Poeg pole veel kunstnikuks hakanudki, pole veel maalikunsti juurde jõudnudki, kui ema igaveseks lahkub. Nende trajektoorid ei ristu enam kunagi.
ANDRES