rahvusvahelisel areenil laialdast tähelepanu. (Neist ühe treeningvarustust kasutas muide Mägi sõpruskond.) Ja siit lisandub Mägi kehalisele nartsissismile ka poliitiline mõõde. Eesti maadlejad olid esimesed eestlastest rahvusvahelised staarid. Nad olid esimesed eestlased, kes olid kuhugi jõudnud ja kelle teod olid kergesti arusaadavad: võit − või kaotus. Neile kaasaelamine ei olnud seetõttu pelgalt kaasaelamine spordile, vaid neile projitseeriti ka laiemad rahvuslikud ootused. Ajal, mil venestamispoliitika muutus järjest karmimaks, kasvas ka eestlaste poliitiline aktiivsus. Võeti üle ajalehti, koonduti seltsidesse ja organisatsioonidesse, loeti keelatud kirjandust. Õhk oli nii politiseeritud, et ka Konrad Mägi ja tema sõprade treeningud näivad ettevalmistustena võitluseks. Vaadates toonaseid fotosid muskleid pungitavatest noorukitest on tunne, nagu valmistutaks millekski suureks, demonstreerides oma jõudu ja valmisolekut. Eestlastele oli ligipääs spordi juurde − nagu ka kunsti juurde − takistatud. Tartus juba oli spordiseltse. Rajati ka võimla, ehitati staadion, Emajõel sõudsid rasketest tammepuudest paatidega madrusemundris aerutajad, ühe mõisa põllule rajati aga laudadest velodroom, kus korraga võis sõita 12 ratturit ning neid vaatas 1000 pealtvaatajat. Ainult et − see oli sakslastest kodanike eesõigus ning alles Mägi ja tema sõpradega loetakse eestlaste sporditegemise algust. Enne veel, kui Konrad Mägi pani aluse eesti modernistlikule maalikunstile, jõudis ta olla üks esimesi rahvusliku spordikultuuri rajajaid, mis kasvas küll välja poolkogemata tema kehafetišist. Sport oli kuulunud eliidile, kuid kivide tõstmist said endale lubada ka lihtsad mehed.
Muide, me ei tea midagi Konrad Mägi hilisemast spordilembusest. Ta sportis väga intensiivselt nelja-viie aasta jooksul noorukina ja seejärel ilmselt enam üldse mitte, loobudes kehalisest pingutusest. Pärast tema surma koostatud maise vara nimestikus puuduvad igasugused sporditarbed (küll aga on seal kraadiklaas ja kloroform). Hoolimata terve noorukipõlve kestnud sportimisest ja karastamisest muutus Mägi tervis kiiresti kehvaks ja seejärel veel kehvemaks. See on dramaatiline vahe Konrad Mägi kuvandis: jõulisest põllukive pea kohale tõstvast noormehest saab ruttu valude ja külma käes värisev inimene. Oma esimesel fotol on ta jõeluhal sportiv uhke hoiakuga noormees − ja viimasel fotol, mis tehtud vähem kui 30 aastat hiljem näeme aukuvajunud põskedega kõhna inimvaret. Ent see on muutus, mis juhtub meist ilmselt paljudega.
SANGERNEBO POLK
On pühapäeva õhtu, õues on august, kõrge aiaga ümbritsetud hoovis seisab kamp noormehi ja vaatab üksteisele otsa. Keegi vaatab maja poole. Akna tagant libiseb toas mööda vanema mehe vari, see on Märt Sangernebo, kuulus Tartu tisler, keda vahel miskipärast ka mustlaseks kutsutakse. Siis vaadatakse taas üksteisele otsa. Oodatakse midagi. Uut algust, uut mõtet, mingit sähvatust. Seltskonna keskel seisab 16-aastane ümmarguste prillide, elegantse vesti, pintsaku ja kaabuga Fritz Suit − Sangernebo sugulane, kelle tisler on lapsendanud ning enda juurde elama võtnud. Noore esteedi kõrval seisab Karl Jungholz, veidi lühem ja jässakam, 19-aastane trükiladuja. Nemad on täna kutsujad ja kõik vaatavad nende poole. Kutse peale oli kohale tuldud ilma kutset lugematagi. Aga mis edasi?
Suit vaatab Jungholzi poole. Jungholz köhatab ja vaatab oma kinganinasid. Neid on endiselt kaks. Ta ei ole kindel, kuidas sõpradele rääkida, et sporti on juba tehtud, nüüd võiks teatriga tegeleda. Aga midagi ei ole parata. Ta oli käinud käsitööliste seltsi suveteatri etendustel ning need olid talle tõesti meeldinud. Jungholz tõstab pead ja vaatab ringi. Tema vastas seisavad soojas augustikuises aias veel mõned trükikoja töölised: suurt kasvu jõuline Aleksander Meibaum ning temast veel nõksa pikem Karl Alfred Jentson. Tema kõrval seisab aga lühemat kasvu, kuid kärsitu loomuga Konrad Mägi. Praegu on ta siiski rahulik ning silmitseb ringi. See oli tema jaoks tuttav kant. Tartusse kolides oli Sangernebo olnud üks esimesi, kes teismelise Mägi enda juurde ametit õppima võttis.
Koos vaadatakse üksteisele otsa, teadmata päriselt, miks kokku on tuldud. Jah, oli plaan moodustada selts, kuid mis peaks olema seltsi eesmärk? Mida seal otsustada? Nad teadsid, et on seltside moodustamise ajajärk. Neid tegid kõik ja igal pool, mõned neist illegaalsed, mõned mitte. Hea küll, mõtleb Jungholz. Mis seal ikka. Ma lihtsalt ütlen välja. Ja ta ütlebki. Oleks aeg muretseda ka millegi muu eest peale keha. Vaikus. Siis noogutavad kõik. Akna tagant libiseb uuesti mööda vana tisleri vari. Siis on selleks õhtuks kõik.
Peatselt kogunetakse Sangernebo tahaaeda veel, ja siis veel kord. Ring laieneb, viiest on saanud kümme, ning ühiselt otsustatakse moodustada “Keha ja vaimu arendamise selts “Noorus””. Ja nüüd teevad Jungholz ja Jentson ka ettepaneku proovida “teatrit teha”. Käes on juba sügis, kui Sangernebo aeda tõmmatakse kahe teiba vahele eesriie ja korraldatakse piduõhtu, millel on kolm osa − näidendi etendamine, rahvuslik-pateetilise “Lembitu” deklameerimine ja raskejõustiku numbrid. Ümberkaudsetele aiaäärtele ja katustele kogunevad võõrad, neid on üllatavalt palju, juba hämardub, õhk on veidi jahe, ja siis algab kõik.
Õhtu läheb tõusvas joones. Seda alustav teatriõhtu jätab publiku suhteliselt külmaks. Tegemist peaks olema rahvaliku komöödiaga, mille fookuses koomilise karakterina kavaler, kuid teda kehastav noormees, keegi Konrad Mägi, mõjub kavaleri kohta liiga aralt, isegi häbelikult. Seejärel astub lavale 19-aastane Meibaum, kes hakkab madala häälega lugema eestlaste muistse müütilise väepealiku Lembitu sangarlikest tegudest ja tõmbab juba oma koguga publiku tähelepanu. Kui ta toob aga lavale kangid ning neid tõstma hakkab, on publik võidetud. Sellest saab õhtu hitt. Meibaum ei ole nõrk mees. Tal on kaasas kaks kangi, üks 65-kilone, teine 50-kilone, ja boonusena sangaga tinapomm. Ta tõstab kange ja kangutab pommi. Tänulik publik aplodeerib ja vajub siis öhe. Sangernebo polk on sündinud.
BANDELIER
Fortuuna tänav tundus mulle lapsena alati naeruväärse nimena. Ma läksin sealt mööda, kui igal hommikul kooli läksin. Ma ei saanud aru, kuidas seda õnnetut kanti võis nimetada Fortuuna järgi. Väikesed puumajad vajusid seal alatasa viltu ja lagunesid siis hääletult pilbasteks. Suured aiad viljapuudega, mis asusid kvartali keskel, olid kasvanud heina sisse. Vana miljöö keskele pigistatud modernistlik L-kujuline passaaž-kaubamaja oli nagu kõik kauplused pidevas defitsiidis ning lammutati siis täielikult. Kusagil siin elasid mustlased, keda me kartsime, ning ühel hommikul tuli ühest majauksest välja karjuv naine, tema järel verise rusikaga mees. See kant tundus mahajäetud ja troostitu. Ma ei teadnud, et kunagi oli seesama tänav olnud Tartu majandusliku õitsengu üks olulisemaid tuiksooni.
Siis oli selle nimi Kalda tänav, kuna asus kiviviske kaugusel aeg-ajalt üle kallaste ajavast Emajõest. 1870ndatel aastatel asus Ida-Preisimaalt saabunud noor mööblitööstur Ludvig Bandelier siinkandis mitmeid krunte ostma, rajades ajapikku suurejoonelise tööstuskompleksi, mille hulka kuulusid ka tööliste elumajad. Bandelier ei lõpetanud arendustöid. 1896. aastal avas ta siin uued vabrikuhooned, mis tähendas ühtlasi mööblitootmise mehhaniseerimist. Ta oli edukas mööblitegija. Üks tema endisi töölisi on meenutanud, et Bandelieri tehas oli “hästi organiseeritud”, näiteks olid kõikide toolitüüpide kohta olemas täpsed tööjoonised ja üks ühele suuruses šabloonid. Bandelier ei teinud lihtsaid saunapinke ja taburette, vaid luksusmööblit, mida müüdi Peterburis ja Riias. Sajandivahetuseks oli vabrik tõusnud Tartu suurimaks ettevõtteks, kus töötas umbkaudu sada töölist. Võib öelda, et Bandelieri juures töötamine oli prestiižne.
1897. aastal saabus siia 18-aastane Konrad Mägi, kes töötas uuel kohal järgmised viis aastat (küll ühe vaheaastaga). Tema vana töökoht oli likvideeritud, kuid õnneks töötas õemees samuti Bandelieri juures ning soovitas noort ja ilmselt head tislerikätt näidanud sugulast tehase juhtkonnale. Mägi õigustas ootuseid. Tema hooleks usaldati peagi keeruliste voluutide ja rosettide nikerdamine, kuid ta ei teinud seda ainult töö juures, vaid jätkas meisterdamist koduse kruuspingi ääres. Ta oli usin tööline, hea rutiinitaluvusega ja nagu tänapäeval öeldaks, kõrgelt motiveeritud.
Üldiselt on vaadeldud Mägi Bandelieri tehases töötamise ajajärku õnneliku ajana. Ennekõike loetakse Bandelieri teeneks Mägi jõudmist kunsti juurde. Tänu tehaseomanike soovile parandada toodangu kvaliteeti suunati Mägi koos paljude teiste kolleegidega kohalikele joonistuskursustele, kus ta õppis tehnilist joonestamist, projektsiooni, perspektiivi ja muud säärast, kuid puutus esmakordselt kokku ka maalikunstiga. Mägil oli kindel