iseloomulikult praksuvaid laenguid; nahale sattudes need näpistasid kergelt, pakkudes kehale valulist naudingut. Putukad jäid vakka just nagu maavärina eel, päike lõõskas läbi okste endise jõuga, kuid tema soojust polnud viljapuuaia varjus tunda. Lidia Grigorjevna sandaalid ja Ahrori sussid olid lennanud igasse ilmakaarde nagu lõhkenud lambipirni killud; juba läikis rohelise muru kohal võimas päevitunud meheselg, tumedast kaenlaaugust piilus valge naiserind mandelkõva nibuga. Ahror suudles Lidia Grigorjevna kaela, seejärel imes end nibu külge, ahmis nagu imik sealt armastuse piima, mida naine sellistel hetkedel kingib (sedasi seletas tädi Gulsuhor mulle hiljem meeste iha meie rindade järele).
Juuksed mu peas pragisesid. Ma ei suutnud nende kahe heitluselt silmi ära pöörata. Tinaraskeks muutunud keha oli suisa kleepunud maa külge, mis tõmbas nagu magnet. Vahetult enne lõpplahendust ärkasin ma tardumusest: ära siit! Ilmselt sööstsin ma paigalt liiga äkiliselt, minu all praksatas kuiv oks. Lidia Grigorjevna keeras pead. Meie pilgud kohtusid, tema silmis kiirgas võidurõõm. Ako Ahror ei kuulnud midagi, tema sõrmeotsad tantsisklesid püksirihmal. Ma roomasin kohmakalt tagasi, püüdmata end enam eriti varjata, siis hüppasin püsti ja lidusin ekspeditsiooni majade poole, hovuzi juurde, milles hulpisid suured õhtusöögiks jahtuma pandud arbuusid. Sumatasin, nagu olin, kleidiga vette ning elustav vesi turgutas mu silmapilkselt üles.
Pärast kuivasin päikese käes – harjumuspärase, luuni kõrvetava päikese käes, keerasin ette kord ühe, kord teise külje. Viimaks lipsasin, juuksed sagris, tasakesi kameraaltööruumi oma laua juurde ja asusin freskotükikesi niiske käsnaga üle nühkima.
Nad tulid. Ma olin endast väljas: tundsin nende pärast rõõmu ja Lidia vastu kadedust. Ahror asus teekannuga toimetama, kallas selle vett täis, pani pliidile. Lidia Grigorjevna istus oma laua taha. Ma ei suutnud tööd teha, kõik kukkus mul käest, freskotükid lainetasid silme ees. Lidia Grigorjevna märkas seda ja lasi mu vabaks, ütles, et ilmselt olin ma liiga kaua päikese käes olnud.
Järgmisel päeval palusin, et mind suunataks välitöödele. Lidia Grigorjevna nõustus ilma pikema jututa. Ma hakkasin jälle käima linnuses. Nii mõnigi kord saime ako Borja loengu asemel Lidia Grigorjevna kontserdi osaliseks. Me kuulasime ja see oli vahva, kuid hoopiski mitte niiviisi nagu tol korral, kui ta mängis oma Ahrorile ja minule, kes ma olin kogemata nende armastuse manu eksinud.
Imelik, on möödunud nii palju aastaid, mina aga ei taha ikka tema nime nimetada, järelikult ei ole ma talle andestanud? Ausalt öeldes, nii kui meenutan, ärritun kohe; vaatasin peeglisse – põsed lõkendavad. Nojah, see on pigem sellest, et siin on nii umbne. Läksin, tõmbasin akna irvakile, panin magavale memmele teki tihedamalt ümber ja naasin laua juurde.
Tüdruk oli Leningradist, esmakursuslane, mingi tähtsa ametimehe tütar. Ta arvas endast väga hästi, kuid oli tark, ning algul ma isegi otsisin tema tähelepanu. Võib-olla sellepärast mul ongi nüüd häbi, et ma tookord tema osas niimoodi eksisin?
Mäletan toda stseeni nii, nagu see oleks juhtunud eile. Istusime aivaanil, jõime hommikust teed. Meid oli järel vaid käputäis, viis-kuus inimest. Baasist sõitsid kaevandisse ainult arheoloogid, mina pälvisin selle privileegi tänu kameraaltööde juures abiks olemisele, pealegi elasin ma ekspeditsioonist neli maja edasi. Me pugisime oma leivatükke moosiga, loputades neid alla tulise musta teega. Ahror seisis nagu varahommikuti ikka veoauto juures, oodates, kuni inimesed peale ronivad. Ta oli oma muutumatus särgis, mis oli muide alati pestud ja triigitud, kergetes avarates pükstes, palja jala otsa torgatud viltsussides ja kalts käes: oli just nüüdsama lõpetanud oma alatise rituaali – nühkinud klaasid, peeglid, tuled üle, tõmmanud kapoti tolmust puhtaks. Nüüd seisis ta ja puserdas kaltsu, teadmata, mida võiks veel teha, heitis pilke aia suunas – sinna, kus kasvas vana pähklipuu, ning sarnad tema näos ja kõhn terav nina olid otsekui kivist.
„Vihkan,” ütles too tüdruk, silmad vidukil, „mängib siin moslemit, aga ise lööb Lidkaga litsi.”
Ma ei tea, kas ako Ahror kuulis seda; ta seisis aivaanist vast oma kolmkümmend meetrit eemal, tema näos ei liikunud ükski lihas, kuid mina, lollpea, ei pidanud vastu, läigatasin sellele plikale tulist teed peale, põrutasin jalaga vastu maad ja ütlesin valjusti:
„Kuidas sa võid niimoodi öelda, loll kana!”
Ega see tee teda väga kõrvetanud, kuid ehmatas kõvasti: ta põrkus eemale, pistis kriiskama, kleidilt piisku maha rapsima, nagu peletaks jäledat putukat. Ma olin juba valmis tal juustest kinni kahmama, kuid kaks poissi – joonestajad Repini koolist, Vova ja Andrei – haarasid must kahelt poolt kinni. Meid tiriti laiali ja rahustati kuidagimoodi maha. Jumal tänatud, et kellelgi ei tulnud pähe sundida meid ära leppima.
Tüdruk jäi baasi, oli tema kord köögitoimkonnas olla, mina aga sõitsin kaevandisse. Oli alles väga varajane hommik, poole viie paiku, pimedus taganes mägedesse ja päike polnud veel tõusnud: me alustasime vara, pidasime päevase kuuma ajal pausi ning töötasime edasi kella neljast kuueni, kui palavus järele andis.
Ahror ja ako Borja sõitsid kabiinis, meie istusime karjakesi kastis, paksud vatikuued seljas – puhus veel öiselt kõlekülm tuul. Meil Aasias on karm kontinentaalne kliima ning võib juhtuda, et isegi suvel ei ela ööd ilma teki või lõkketa üle.Veoauto rühkis käikusid aeglaselt ragistades linnusekünkast üles. Möödunud viinamarjaväljadest, veeres ta tolmupilvi üles keerutades linnuse ehk šahristani ja valitseja palee aset täitnud kindluse ehk kuhandizi vahelist teed-kuru mööda. Ako Borja rääkis, et ennevanasti peeti toda kindlust ligipääsmatuks, sest sinna ei pääsenud muudmoodi kui üle kuru ehitatud silda mööda. Linnust ennast oli ümbritsenud müür, milles paiknesid võrdsete vahemaade järel suured ümmargused tornid. Tornide juurde suubusid tänavad. Tänav vastutas oma torni mehitamise ja varustamise eest ning kogus maksu nendelt, kes pääsesid linna tema värava kaudu.
Linnamägi – suur päikesest kõrbenud rohu, okastaimede ja harvade kibuvitsapõõsastega kaetud pahsa- ja liivaküngas – meenutas eemalt moslemi kolpa. Pöetud pea hallikasvalge värv oli põhiline, päike põletas armutult kõik muu, hall rohi sulas kokku kuiva tihke savi ja tolmuse liivaga. Mügarad ja kevadiste vihmade uuristatud uhtaugud sulasid eredas valguses kokku. Küngas tundus olevat paljas; järskudel nõlvadel looklesid üksnes kitsede ja inimeste tallatud rajad – harvad nagu veenid hiiglase pea meelekohtadel.
Hommikusel ajal võis pimeduse taandudes juhtuda, et valgus ja varjud langesid kuidagi eriliselt ning silmale avanes ime: mahakulunud valliservadel kerkisid ühtäkki nähtavale müüri ja nurgatornide piirjooned. See silmapete kestis vaid hetke – linnus ilmutas nagu fotopaber oma konstruktsiooni. Jooned olid laialivalguvad, kuid aeglaselt mööda sõitvast autost võis näha – seal see iidne linn on, ujus välja, näitas ennast ja hakkab silme all sulama teda matnud maalihetesse. Kusagil Maa sügavuses oli sündimas päike; nähtavad kiired polnud veel ilmunud, kuid nähtamatud kullerid olid juba siin, muutsid valguse langemisnurka ja saladus kadus.
Me sõitsime alles kiila mäe jalamil, kuid enam polnud näha mingeid torne ega müüriahelikku. Ako Borja seletas, kuidas see efekt tekib. Mul ei jäänud keerulised sõnad meelde – midagi optikaseadustest. Minu jaoks jäi kõik müsteeriumiks nagu vikerkaare imeline sulamine: alles see kaar laiutas kõigi oma seitsme värviga üle poole ilma, kui juba tuhmub ja enam teda polegi, jääb vaid osadusrõõm.
Kui mäest ujusid välja müürid, karjusime me Ahrori veokikastist: „Seesam, seesam, avane!” Olime kindlad, et ükskord mäepõu avaneb ning meie pilgu ette ilmuvad jõukate majadega õitsvad, puhtaks pühitud tänavad, mis jooksevad kõikjalt turuplatsile kokku. Väljakul seisavad tihedates rivides kaubaputkad, mis on tuubil Hiina siidi ja Süüria silmalisi helmeid, puhast Araabia hõbedat, India vürtse ja lõhnaaineid, kohalikku sinakasmusta bulatti. Kõige keskel on rammusat pilaffi täis pajad. Ridamisi seisavad sorgot ja hirssi täis tündrid ning ablaste varblaste parved nokivad vilja. Spetsiaalselt selleks palgatud vanad mehed peletavad kõverate okstega linde eemale. Puude varjus peitub linna tähtsaim hovuz, piiramise puhuks mõeldud veekogu; see on kaevatud elamukvartalitest ja kahest tähtsamast templist pisut eemale. Puude oksad küünituvad vee poole nagu tsitadellis valitseja söömapeol tantsivad liignaised. Alustades ühist ringtantsu, kummardavad eri maades vangistatud naised maani, puudutavad käega põrandat,