lauaga, eeldusel, et selline asi on olemas.
Tõelist lauda, kui see on olemas, nimetame „füüsikaliseks objektiks”. Niisiis tuleb meil vaadelda meeleandmete suhet füüsikaliste objektidega. Kõigi füüsikaliste objektide kogumit kutsutakse „mateeriaks”. Seega saab meie kaks küsimust ümber sõnastada järgmiselt: (1) Kas on olemas selline asi nagu mateeria? (2) Kui on, siis milline on tema loomus?
Filosoof, kes esimesena tõi esinduslikult välja põhjendused, miks ei tuleks pidada meie meelte vahetuid objekte meist sõltumatult eksisteerivaks, oli piiskop Berkeley (1685–1753). Tema „Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel: skeptikute ja ateistide vastu” võttis endale ülesandeks tõestada, et pole üldse olemas sellist asja nagu mateeria ning et maailm ei koosne muust kui vaimudest ja nende ideedest. Hylas on seni uskunud mateeriasse, kuid ta jääb alla Philonousele, kes ajab ta halastamatult vasturääkivustesse ja paradoksidesse ning laseb viimaks mateeria eitusel paista, justkui oleks see peaaegu tavamõistuslik. Kasutatud argumendid on väga erineva kaaluga: mõned on olulised ja kehtivad, teised eksitavad või väiklased. Kuid Berkeley väärib tunnustust selle näitamise eest, et mateeria olemasolu eitamine pole absurdne ning et kui üldse leidub meist sõltumatult eksisteerivaid asju, siis ei saa nad olla meie aistingute vahetud objektid.
Kui küsime, kas mateeria on olemas, siis peitub siin kaks eraldi küsimust ning on tähtis need lahus hoida. „Mateeria” all peame üldiselt silmas midagi, mis vastandub „vaimule”, midagi, mida me peame ruumi hõlmavaks ning täiesti mõtlemis- või teadvusvõimetuks. Peamiselt selles mõttes eitas mateeriat Berkeley, see tähendab, et ta ei eita, et meeleandmed, mida me harilikult peame laua olemasolu märkideks, on tõepoolest millegi meist sõltumatu olemasolu märkideks, kuid ta eitab, et see miski oleks mittevaimne, et see poleks kas vaim või mõnes vaimus mõlkuvad ideed. Ta möönab, et peab leiduma midagi, mille olemasolu jätkub, kui me toast lahkume või silmad sulgeme, ning et see, mida me kutsume laua nägemiseks, annab meile tegelikult aluse uskuda millessegi, mis püsib isegi siis, kui me seda ei näe. Kuid ta arvab, et see miski ei saa olla radikaalselt teistsuguse loomusega kui see, mida me näeme, ning see ei saa olla nägemisest täiesti sõltumatu, ehkki peab olema sõltumatu meie nägemisest. Ta on niisiis sunnitud pidama „tõelist” lauda ideeks jumala vaimus. Sellisele ideele on omane vajalik püsivus ning meist sõltumatus, ilma et ta oleks midagi täiesti tunnetamatut – nagu seda oleks mateeria – selles mõttes, et me saaksime seda üksnes järeldada ega saaks sellest kunagi otse ja vahetult teadlikud olla.
Teised filosoofid pärast Berkeleyt on olnud samuti seisukohal, et ehkki laua olemasolu ei sõltu sellest, et mina olen seda näinud, sõltub see sellest, et seda on näinud (või muul moel aistingus haaranud) mingi vaim – mitte tingimata jumala vaim, vaid sageli terve universumi kollektiivne vaim. Nagu Berkeley, on nad sellisel seisukohal peamiselt seetõttu, et nende meelest ei saa miski olla tõeline – või vähemalt ei saa teada, et miski on tõeline – peale vaimude ning nende mõtete ja tunnete. Võime sõnastada argumendi, millega nad oma seisukohta toetavad, umbes seesugusel moel: „Kõik, millest saab mõtelda, on idee sellest mõtleva inimese vaimus; seega ei saa mõelda millestki peale vaimus asuvate ideede; seega on kõik muu mõeldamatu ning mis pole mõeldav, ei saa eksisteerida.”
Selline argument on minu arvates vigane ning muidugi ei esita selle kaitsjad seda nii lühidalt ega jämedakoeliselt. Ent olgu ta kehtiv või mitte, seda argumenti on ühel või teisel kujul laialdaselt arendatud ning väga paljud filosoofid, võib-olla isegi enamik, on arvanud, et peale vaimude ja nende ideede ei ole olemas midagi tõelist. Selliseid filosoofe kutsutakse „idealistideks”. Kui nad hakkavad seletama mateeriat, siis ütlevad nad nagu Berkeley, et mateeria pole tegelikult midagi muud kui ideede kogum, või siis ütlevad nad nagu Leibniz (1646–1716), et see, mis ilmneb mateeriana, on tegelikult kogum rohkem või vähem algelisi vaimusid.
Kuid need filosoofid, ehkki nad eitavad mateeriat vastandatuna vaimule, tunnistavad sellegipoolest mateeriat teises tähenduses. Tuleks meenutada, et me küsisime kaks küsimust, nimelt: (1) Kas tõeline laud on üldse olemas? (2) Kui on, siis mis laadi objekt saab ta olla? Nii Berkeley kui Leibniz tunnistavad küll, et on olemas tõeline laud, kuid Berkeley ütleb, et see on teatud ideed jumala vaimus, ning Leibniz ütleb, et see on hingede koloonia. Seega vastavad mõlemad esimesele küsimusele jaatavalt ning lahknevad lihtsurelike vaadetest üksnes oma vastuselt teisele küsimusele. Tegelikult tundub, et peaaegu kõik filosoofid nõustuvad tõelise laua olemasoluga: peaaegu kõik nõustuvad, et olenemata sellest, kui palju võivad meie meeleandmed – värvus, kuju, siledus jne – meist sõltuda, on nende esinemine märk millestki, mis eksisteerib meist sõltumatult, millestki, mis erineb ehk täiesti meie meeleandmetest ning mida ometi tuleb pidada nende meeleandmete põhjuseks iga kord, kui asume tõelise lauaga sobivas suhtes.
On aga ilmne, et asi, milles filosoofid on ühel meelel – seisukoht, et on olemas tõeline laud, mis ta loomus ka poleks –, on ülitähtis ning enne kui liigume edasi järgmise küsimuse juurde laua loomusest, väärib uurimist, millised kaalutlused kõnelevad selle seisukoha omaksvõtmise poolt. Meie järgmine peatükk tegeleb niisiis põhjendustega selle eeldamise kasuks, et üldse on olemas tõeline laud.
Enne kui liigume edasi, on hea korraks vaadata, mida oleme seni avastanud. Ilmnes, et kui võtta mistahes harilik objekt, mida eeldatavasti tunnetame meeltega, siis see, mida meeled meile vahetult ütlevad, pole tõde objektist, nagu ta meist sõltumatult on, vaid üksnes tõde teatavatest meeleandmetest, mis meie arusaamise järgi sõltuvad suhetest meie ja objekti vahel. Seega on see, mida me otseselt näeme ja tunneme, pelgalt „näivus”, mida usume olevat märgiks mõnest „tõelisusest” selle taga. Ent kui tõelisus pole see, mis näib, siis kas meil on vahendeid saada teada, kas tõelisust üldse olemas on? Ja kui on, siis kas meil on vahendeid selle väljaselgitamiseks, milline ta on?
Sellised küsimused on hämmastavad ning on keeruline teada saada, et isegi veidraimad hüpoteesid ei pruugi olla tõesed. Nii on meie tuttavast lauast, mis pole meis varem põrmugi kahtlust äratanud, saanud probleem, milles peituvad üllatavad võimalused. Me teame selle kohta üht asja – et ta ei ole see, millena ta paistab. Peale selle mõõduka tulemuse on meil kõige täielikum vabadus oletada mida tahes. Leibniz ütleb meile, et see on hingede kooslus; Berkeley ütleb meile, et see on idee jumala vaimus; kaine teadus, mis pole põrmugi vähem imetlusväärne, ütleb meile, et see on tohutu elektrilaengute kogum hoogsas liikumises.
Kõigi nende üllatavate võimaluste kõrval närib kahtlus, et võib-olla ei olegi lauda olemas. Isegi kui filosoofia ei suuda vastata nii paljudele küsimustele, nagu me tahaksime, on tal vähemasti võime küsida küsimusi, mis kasvatavad meie huvi maailma vastu ning näitavad kõike seda eriskummalist ja ebatavalist, mis asub ka igapäevaelu kõige harilikumate asjade pealispinna all.
Teine peatükk
Mateeria olemasolu
Selles peatükis küsime endalt, kas mingiski mõttes on olemas selline asi nagu mateeria. Kas on olemas laud, millel on teatav seesmine loomus ning mille olemasolu jätkub, kui ma seda ei vaata, või on laud üksnes mu kujutluse vili, unenäo-laud väga pikaleveninud unenäos? See on äärmiselt tähtis küsimus. Sest kui me ei saa olla kindlad objektide iseseisvas olemasolus, ei saa me olla kindlad teiste inimeste kehade iseseisvas olemasolus ning seetõttu ammugi mitte teiste inimeste vaimus, sest meil pole muud alust uskuda nende vaimu olemasollu kui see, mis pärineb nende kehade vaatlusest. Niisiis, kui me ei saa olla kindlad objektide iseseisvas olemasolus, oleme jäetud üksikule saarele – võib juhtuda, et kogu välismaailm on üksnes unenägu ning me üksi olemegi olemas. See on ebamugav võimalus, ja ehkki ei saa rangelt tõestada, et see oleks väär, pole vähimatki alust arvata, et see oleks tõene. Selles peatükis tuleb meil veenduda, miks see nii on.
Enne kui asume kaheldavate asjade juurde, püüdkem leida enam-vähem kindel paik, millest alustada. Ehkki me kahtleme laua füüsilises olemasolus, ei kahtle me, et on olemas meeleandmed, mis panid meid arvama, et laud on olemas; me ei kahtle, et vaadeldes paistab ta meile olevat teatud värvuse ja kujuga ning vajutades kogeme teatavat kõvaduse aistingut. Kõike seda psühholoogilist ei sea me kahtluse alla. Tegelikult, kui mis tahes muu võib olla kaheldav, tunduvad vähemalt mõned meie vahetutest kogemustest absoluutselt kindlad.
Uusaegse