ema. Tahame lihtsalt anda talle võimaluse suureks kasvada.”
„Ainult õiget moodi!”
„Nii, nagu sina tahad.”
„Aga Danieli ja minu arusaamad ei ühti. Daniel ei näe asju nii nagu mina.”
„Ma ei peagi nägema,” oli Daniel öelnud. „Mina toimetan lihtsalt seda musta maagiat, milleks sina suuteline pole.”
Susie oli seiranud väimeest, keha kahtlustavalt pinges. „Mida sa sellega öelda tahad?”
„Seda,” vastas Daniel, hoidudes Cara poole vaatamast, „et tuginedes nendele vanadele mudelitele, mida sina nii hästi tunned, püüan mina välja töötada uusi.” Mees vaikis natuke aega. Seejärel lisas ta otsekui muuseas: „Matemaatikast on palju abi. Analüüsiks. Sina pole matemaatikas just tugev.”
Hiljem oli Susie, püüdmatagi varjata vastumeelsust, Carale nõusoleku andnud, öeldes seejuures: „Ma ei salli, et pean kasutama midagi niisugust, millega ise toime ei tule.”
Nüüd oli sellest möödas juba kümme aastat. Kümme aastat, mille jooksul firma käive oli Danieli ja – Cara ei saanud seda salata – tema abiga kasvanud kahelt miljonilt peaaegu kolmeteistkümnele. See oli olnud raske võitlus. See oli ikka veel raske võitlus. Iga muudatuse, iga ettepaneku peale tõstis Susie kisa, et tema esialgne nägemus tuuakse ohvriks, et tema armas lapsuke muudetakse millekski umbisikulisemaks ja järelikult vähem autentseks. Praegu püüdsid nad vaevarikkalt – ja olid püüdnud juba mitu kuud – panna Susiet mõistma, et oma mustreid plekktoodete- ja voodipesufirmadele frantsiisile andes ei pea ta andma neile üle oma sadu visandiplokke, vaid üksnes üldise nägemuse. Need ettevõtted teadsid, mismoodi nägemusi tootmiskeelde tõlkida. Neid oli õpetatud seda tegema. Aga proovi seda emale selgitada.
Ja nüüd siis see maja-asi. Cara ei olnud Danieliga veel Susie majast rääkinudki. Daniel oli ämma vastuseisu kiuste kolm aastat suurendanud kontorimeeskonda. Susie tahtis seda, mis oli talle tuttav ning mis oli seni alati toiminud, aga ta ei suutnud vaielda vastu mõttele, et firma peab kasvama, ennast reklaamima ning tegema oma kontseptsiooni ahvatlevaks võimalikult paljudele kodudele. Cara teadis, et Danieli kannatus ähvardab iga hetk katkeda.
„Miks ei võiks Susie mõista,” nõudis mees, „et kui ta ei tahaks hoida viimses kui pisiasjas kõiki ohje enda käes, oleksid tulemused palju paremad ja tal oleks lõppkokkuvõttes hoopis rohkem võimu? Miks ei taha ta sellest aru saada?”
Majamõte on Danielile teadagi vastukarva. See ajab ta lausa endast välja. Ja isalt pole mõtet küsidagi. Isa on hea ja lahke, aga ta pole emale iial milleski vastu hakanud. Talle piisab muusikastuudiost, kitarrist ja mõttest, et tema bänd Stone Gods oli kunagi olnud koos Pink Floydiga tipus, ning ema võib tema poolest teha kõike, mida iganes soovib. Kui Cara helistaks ja küsiks: „Mida me teeme, ema tahab Barlastonis maja osta?” vastaks ta ainult: „Kuule, kullake, las ostab pealegi. Ta nii väga tahab seda. Ja ta on selle ju ära teeninud, eks?”
Cara jäi seisma oma laua taga oleva valge tahvli juures. See oli täis arve, mis ta ise oli sinna hommikul värviliste markeritega kirjutanud. Esmaspäeval on tema ülesanne arvutada välja, kui palju kingiks mõeldud tooted – nood isikustatud teepotid, mis näisid kaubaks minevat nii paljudele inimestele nii paljudeks elujuhtudeks – on tegelikult müüki turgutanud, ning koostada järgmiseks aastaks strateegia, mille saaks emale välja pakkuda.
„Minu ülesanne,” oli ta hiljaaegu ühele üleriigilise väljaande ajakirjanikule öelnud, „on hoida au sees meie ettevõtte tuumikut ning lisada sellele samal ajal midagi kvalitatiivselt uut, kuni seegi muutub tuumiku osaks.”
Barlastoni maja ei kuulunud tuumikusse. See polnud ka mingi uus kvaliteet. See oli kõrvalekalle. Kallis, tarbetu ja omavoliliselt ettevõetud kõrvalekalle.
Cara läks Danieli laua juurde ja vaatas mehele ülalt alla. Ta märkas, et Daniel on hakanud kergelt kiilanema. Tumedate juuste vahelt paistev peanahk oli meeldivalt tõmmu nagu kogu mehe keha.
„Dan,” ütles Cara.
Mees ei tõstnud silmi.
Ta vastas, pilk endiselt arvutiekraanil: „Tead, ega ma tegelikult enam töötagi. Jäin siia lihtsalt kinni.”
„Kas ma saan sind lahti teha?”
Daniel kallutas end pisut tahapoole. „Mida sa välja pakud?”
„Ema järjekordse vimka,” ütles Cara. Ta ohkas ja rääkis kõik mehele ära.
„Oleksin pidanud sõitma mööda A500,” ütles Jeff.
Grace, kes oli seadistanud GPS-i ja asetanud käigukangi taha, sest Jeffile ei meeldinud jäljed, mis selle napad tuuleklaasile jätaksid, ei vastanud midagi.
„Ja siis keerama M6-le.”
Grace vaatas aknast välja. See oli pime ja märg, liiklus oli tihe ja ta oli väsinud.
„Kuulad ka või?” küsis Jeff.
„Kuulan küll,” vastas Grace. „Kas sa ootasid vastust?”
„Kas ma oleksin siis üleüldse rääkinudki, kui poleks vastust oodanud?”
Grace lausus ikka veel aknast välja vaadates. „Arvasin, et mõtiskled ehk lihtsalt valjusti. Arvestades, et sul on GPS. Ja me pealegi juba oleme M6-l.”
Järgnes lühike vaikus ning siis ütles Jeff, hääldades iga sõna ohtliku täpsusega: „Ma tegelikult ei näe GPS-i. See kuradi käigukang jääb ette.”
Grace hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja. Seejärel küsis ta võimalikult sundimatul toonil: „Kuhu ma selle siis panen?”
„Pagan võtaks, kuhugi, kust ma seda näeksin.”
Grace sirutas käe välja ja tõstis väikese ekraani armatuurlaua peal olevasse süvendisse. See kukkus otsekohe kummuli.
„Tore,” ütles Jeff sapiselt.
„Võiksin panna selle tuuleklaasi külge.”
„Mulle ei meeldi, kui see tuuleklaasi küljes on.”
„Siis ei oska ma enam midagi välja pakkuda,” ütles Grace. „On sul endal mõni mõte?”
Jeff laskis uuel vaikusel pikaks venida, enne kui teatas: „Mina juhin.”
„Ma pakkusin …”
„Sa jäid hiljaks, Grace. Sa lasksid mul oodata. Me sõitsime plaanitust pool tundi hiljem välja. Istusin pool tundi selle kuradi tehase juures ja ootasin.”
Grace pööras pead ja vaatas mehe poole. Mööduvate autode tuled tõstsid aeg-ajalt esile Jeffi ilusa profiili. Ta lausus rahulikult: „Ma töötasin.”
Jeff ei vastanud. Ta oli arvamusel, et perefirmas töötada pole päris seesama mis töötada kusagil mujal. Mees ütles, et perefirmas on alati turvavõrgustik – kapital ja kindel ametikoht. Ta andis sageli mõista, et ema rajatud firmas töötavad muidusööjad, tekitades Grace’is piinlikkustunnet, vajadust end õigustada ja mõnikord koguni trotsi. Jeff ise töötas mingis Trentham Gardensi lähedal asuvas aiatarvetepoes, mida pidas üks sõber, ja kandis väidetavalt hoolt selle andmebaasi eest. Jeffile ei meeldinud miskipärast ametiasjust kõnelda, aga igatahes sai ta laenata firmast autot ja töö ei paistnud olevat just tappev.
Grace’il polnud kunagi õnnestunud panna meest rääkima oma elust ja sellest, kuidas ta oli üles kasvanud. Jeff oli ilmunud internetihämarusest välja valmiskujul, ent põiklevana; ta ei andnud Grace’i küsimustele iial otseseid vastuseid, kuid jättis alati mulje, et tal on õigus saada mingit kompensatsiooni ülekohtuselt raske lapsepõlve ja nüüdseks kõrvale heidetud ebaadekvaatse, teda omal käel toime tulema sundinud perekonna eest. Ja ta oli nägus. Jeffi välimus oligi algselt Grace’ile saatuslikuks saanud. Nähes tutvumisveebis mehe pilti, oli Grace ahhetanud, ehkki peale tema polnud toas kedagi. Kuidas võis säärase välimusega mees jääda sekundikski üksi? Mis ime läbi elas säärane noor jumal kõigest kümne miili kaugusel? Ja ennekõike: kuidas võis ta olla kas või kaudseltki huvitatud temast? Aga