maa all levivad ja põranda värisema panevad, oli ka tavaline. Oli loomulik, et maa peal olid seosed – teed ja elektrijuhtmed, metsad ja mered – aga et need olid ka maa all, pani pisut enam muretsema. Kas ei pidanuks maapind, kus me seisime, olema absoluutselt kaljukindel ja läbistamatu? Samas oli kõigil maapinnaavaustel minu ja mu mängukaaslaste jaoks eriline külgetõmme. Tihtipeale kogunesime kobaras mõne augu ümber, mida naabruses kaevati, olgu kanalisatsioonitorude või elektrikaablite panemiseks või betoonkeldri valamiseks, ja vahtisime sügavikku, mis oli kollane, kui seal oli liiva, must, pruun või punakaspruun, kui seal oli mulda, hall, kui seal oli savi, mis kattus varem või hiljem alati tuunja kollakashalli veekihiga, kust paistis paari rändrahnu tipp. Augu kohal kõrgus kollaselt või oranžilt kiiskav ekskavaator, mis meenutas lindu, kopp pika kaela otsas nagu õieli nokk, selle kõrval veoauto, mille laternad meenutasid silmi, radiaatorivõre suud ja presendiga kaetud kast turja. Kui oli tegemist suuremate töödega, võis seal seista ka buldoosereid või kallureid, mis olid enamasti kollased, kõrgete ratastega, mille roopad olid meie labakäe sügavused. Kui meil vedas, leidsime august või selle lähedalt süütenöörikimpe ja võtsime need endale, sest süütenööril oli suur tarbimis- ja vahetusväärtus. Mis muusse puutus, siis leidus lähikonnas alati poole, mehekõrgusi puust niidirulle, mille ümbert keriti kaablit, ja virnad siledaid punakaspruune plasttorusid, mis olid umbes meie küünarvarre jämedused. Oli ka betoontorude ja kaevurakete virnu, krobelisi ja ilusaid, mis olid meist pisut kõrgemad ja mille otsas oli paras turnida; pikki jäiku vanadest ribadeks lõigatud autokummidest matte, mida kasutati lõhkamisel; virnad puust telefoniposte, mis olid immutusvahendist rohelised; dünamiidikaste; soojakuid, kus töölised riideid vahetasid ja sõid. Kui nad seal olid, püsisime aupaklikus kauguses ja jälgisime, mida nad teevad. Kui neid seal ei olnud, ronisime auku, kalluriratastele, turnisime toruvirnadel, katsusime soojakuuksi ja piilusime akendest sisse, ronisime betoonkaevudesse, katsusime kaablirulle veeretada, toppisime taskud täis juhtmejuppe, plastkäepidemeid ja süütenööri. Meie maailmas ei tõusnud keegi nende tööliste kõrgusele, ükski töö ei tundunud nende omast mõttekam. Töö tehnilised üksikasjad mind ei huvitanud, samuti mitte ehitusmasinate mark. Peale maastiku muutumise, mida nad põhjustasid, olid minu jaoks kõige tähelepandavamad nendega kaasnevad eraelu välgatused. Näiteks kui nad tõmbasid oma oranžist kombinesoonist või sinistest lotendavatest, suisa vormitutest tunkedest välja kammi ja, kiiver kaenlas, juukseid silusid, ümberringi ehitusmasinad ja nende mürisev ja põntsuv tegevus, või see salapärane ja arusaamatu hetk, kui nad väljusid õhtupoolikul soojakust, seljas tavalised riided, istusid autosse ja sõitsid ära nagu harilikud mehed.
Oli teisigi töölisi, keda me tähelepanelikult ja väsimatult jälgisime. Kui lähikonda ilmus mõni telefonivõrkude tegelane, liikus uudis laste seas nagu kulutuli. Seal seisis auto, seal seisis töömees, telefonimontöör, ja seal olid tema JULMALT ÄGEDAD postirauad! Need jalas ja tööriistad vööl, klõpsas ta kinni turvavöö, mis jooksis ümber tema ja posti, ja hakkas aeglaste ja läbimõeldud, aga meie jaoks TÄIESTI arusaamatute liigutustega ülespoole ronima. Kuidas see VÕIMALIK oli? Sirge seljaga, ilma nähtava vaevata, ilma nähtava jõupingutuseta LIUGLES mees posti otsa. Vahtisime teda suurisilmi, kui ta üleval töötas, polnud juttugi äraminekust, sest peagi pidi mees niisama kergelt, pingutuseta ja arusaamatult posti otsast alla ronima. Mida kõike annaks peale hakata sääraste raudadega, mille metallist haarmed posti ümbert kinni võtsid!
Ja siis olid kanalisatsioonimehed. Kes jätsid auto mõne kanalisatsioonikaevu kõrvale, mis oli kas sõidutee asfaldis või tänava kõrvale kõrgendile müüritud; mehed tõmbasid esmalt jalga PIHANI! ulatuvad saapad, kangutasid ümmarguse, kohutavalt raske metallkaane kangiga nagu niuhti pealt ära, panid kõrvale ja asusid alla ronima. Mismoodi kõigepealt kadusid tee alla auku sääred, seejärel reied, siis kõht, siis rind ja viimaks pea … Ja mis muud seal all võis olla kui mitte tunnel? Kus voolas vesi? Kus sai kõndida? Oo, aga see oli ju vapustav. Äkki oli ta nüüd kusagil seal eemal, Kent Arne jalgratta kõrval, mis oli visatud kõnniteele, umbkaudu kahekümne meetri kaugusel, ainult et maa all! Või olid need kanalisatsiooniaugud ainult kollektorid, ühesõnaga kaevud, kus sai kontrollida torusid ja võtta tulekahju korral vett? Keegi seda ei teadnud, sest kui mehed kaevu ronisid, kästi meil alati eemale hoida. Ja keegi meist ei julgenud küsida ka. Kellelgi ei olnud nii palju jaksu, et raske münti meenutav metallkaas pealt ära tõsta. Nii et see jäigi mõistatuseks, nagu toona palju muud.
Juba enne kooliminekut oli meil vabadus käia ringi, kus me iganes tahtsime, ainult kahe erandiga. Üks oli suur tee, mis tuli üle silla ja viis Fina bensukasse. Teine oli meri. Üksi ei tohi mitte iial mere äärde minna! tagusid täiskasvanud meile pähe. Aga miks mitte, kui mõtlema hakata, kas nad arvasid, et me kukume vette? Ei, mitte selles ei olnud asi, ütles keegi, kui me istusime mäeküljel väikese niidutüki taga, kus me vahel käisime jalkat tagumas, ja vaatasime üle püstloodis kaljunuki vette, mis oli meie all ehk kolmekümne meetri kaugusel. Vaid näki pärast. Näkk võtab lapsed kinni.
„Kes seda ütleb?”
„Emme ja issi.”
„Kas siin on näkk?”
„Jah.”
Silmitsesime Ubekileni hallikaid vooge. Ei tundunud võimatu, et nende all võis midagi olla.
„Ainult siin või?” küsis üks meist. „Muidu võiks ju mujale minna. Näiteks Tjenna äärde.”
„Või Väike-Havaisse.”
„Seal on teised näkid. Nad on ohtlikud. Ausõna. Emme ja issi ütlevad nii. Nad võtavad lapsed kinni ja uputavad ära.”
„Kas ta võib siia üles ka tulla?”
„Ma ei tea. Ei, ma ei usu. Vaevalt. Siia on liiga kauge tulla. Ainult mere ääres on ohtlik.”
Pärast seda hakkasin ma näkki kartma, aga mitte nii hirmsasti nagu rebaseid, kellele mõtlemine ajas mu hirmust hulluks; kui ma nägin vaid põõsas sabistamist või kuulsin kedagi sahinal möödumas, tuli silmapilk liduda turvalisse paika, see tähendab metsalagendikule või ehitusplatsile, kuhu rebased kunagi tulla ei julgenud. Jah, minu hirm rebaste ees oli nii suur, et Yngvel pruukis vaid öelda: „Ma olen rebane, ma tulen ja võtan su kinni,” – tema oli ülemisel naril, mina tema all –, kui hirm mu üleni tarretas. „Ei, sa ei ole rebane,” ütlesin ma siis. „Olen küll,” ütles ta, kummardus üle ääre alla ja püüdis mind käega kahmata. Kuigi ta nii tegi, kuigi ta mind vahel hirmutas, tundsin ma temast puudust, kui me saime edaspidi oma toad ja ma pidin üksinda magama. Polnud hullu, olin ju ka uues toas maja sees, aga polnud enam nii tore olla nagu siis, kui ta minu pea kohal naril magas. Siis oleksin näiteks võinud küsida: „Yngve, kas sa kardad praegu?” ja tema oleks võinud vastata „Ee-ei, miks ma peaksin kartma? Siin pole mitte midagi karta,” ja ma oleksin teadnud, et tal on õigus, ja kohe rahunenud.
Rebastehirm laskis minust lahti seitsmeaastaselt. Sellest jäänud tühiku täitsid aga kiiresti muud asjad. Ühel hommikul juhtusin ma mööduma televiisorist, mida parajasti ei vaadatud, kus näidati hommikufilmi, ja seal, oi appi, läks trepist üles peata mees! Brrr! Jooksin oma tuppa, aga see ei aidanud, olin ka seal niisama üksi ja kaitsetult, ja siis tuli üles otsida ema, kui ta oli kodus, või Yngve. Pilt peata mehest käis mul igal pool kannul, ja mitte ainult pimeduses nagu teised mu hirmukujutlused. Ei, peata mees võis mulle ilmuda keset päist päeva, ja kui ma siis üksi olin, ei olnud päikesepaistest ja linnulaulust midagi kasu, süda tagus ja iga närvikiud särises hirmust. See tundus veelgi hullem, et pimedus võttis maad ka päevavalgel. Jah, kui ma midagi tõeliselt kartsin, siis pimedust päevavalgel. Kõige õudsem oli, et selle vastu ei saanud midagi ette võtta. Ei aidanud appi hüüdmine, ei aidanud lagedas kohas seismine, ei aidanud jooks. Ja siis oli see Detektiv-Magasinet’ esipilt, mida paps mulle kord näitas, nädalaleht, mis pärines ta lapsepõlvest, ja sellel oli luukere, kes tassis õlal meest, ja luukere keeras pead ja vaatas mulle oma tühjade silmakoobastega otsa. Seda luukeret ma ka kartsin, ta ilmus välja kõigis võimalikes ja võimatutes seostes. Kartsin ka vannitoa boilerit. Kui ma sooja vee lahti keerasin, kostis nimelt torudest läbilõikav kriiksumine, ja kohe seejärel, kui ma kraani silmapilk kinni ei keeranud, algas seal põntsumine. Need hääled, mis olid nii valjud ja jubedad, ajasid mu hirmust hulluks. Neid oli võimalik vaid nii vältida,