taskust välja raamatu. Iris loeb selle pealkirja. „Rahvameditsiin ja ravimtaimed”.
„Sain selle vanade tolade idioodist venna käest,” ütleb Migreeni-Maggan. „Pärast seda saatsin ta lendama. Vaene Henry. Ta oli tõepoolest …”
Ta kõõksatab ja pühib silmist paar naerupisarat, enne kui edasi räägib:
„… ta oli tõepoolest vilets lendaja. Olgu pealegi, mul on villand katsetest raamatukogu väljastpoolt avada. Aeg tiksub ja ma olen inimesi juba kõikvõimalike olenditega hirmutanud. Ometi peab vana kaitseloits vastu. Aga ma tean juhuslikult, et raamatukogu põranda all elab koletis. See magas seal juba enne raamatukogu ehitamist. Koletis on kaitseloitsu mõju all, saad aru? Niisiis saab koletist äratades avada raamatukogu ka seestpoolt.”
Migreeni-Maggan koputab oma pika lakitud küünega vastu raamatukaant.
Selle vahelt kukub midagi välja ja maandub kõlinal põrandal. KÕLKSTI! Iris jääb põrandale vahtima. See on münt. Ja ta tunneb selle ära.
Viggo auguga võlumünt!
250. PEATÜKK
Viggo Delling on reetur!
VIGGO VÕLUMÜNT! MÕTLEB Iris ja vahib ravimtaimeraamatu vahelt põrandale kukkunud auguga münti.
Migreeni-Maggan korjab mündi üles ja keerutab seda sõrmede vahel, siis kaotab ta selle vastu huvi ja paneb raha kapi peale. Ta jätkab raamatu lehitsemist.
Münt särab kapi peal. Viggo tegi sellega ju pidevalt igasuguseid trikke. Kuidas sattus see raamatu vahele, mille keegi salajasest raamatukogust on varastanud?
Iris mõtleb, nii et ajud ragisevad. Migreeni-Maggan ütles, et ta sai raamatu Tere-Henry käest, ent Iris teab, et Tere-Henry ei käinud iialgi raamatukogus. Küll aga käis seal Viggo. Palju kordi. Mingil kombel on Viggo seotud sellega, et raamat on nüüd Migreeni-Maggani käes. Viggo Delling on varas ja reetur. Muud võimalust ei ole.
„Selles raamatus on õpetus, kuidas raamatukogu all uinuvat koletist äratada,” ütleb Migreeni-Maggan. „Ainult et võlusõnad on kodeeritud. Tekstist pole võimalik aru saada! Selleks on mul vaja koodi. Ja selle saan ma sinu käest.”
Koletis? mõtleb Iris. Kood?
„Sa oled raamatukogus käinud,” ütleb Migreeni-Maggan. „Laes on pikk tähejoru. See ongi kood. Kui sa mulle selle tähthaaval ette loed, lasen ma sind vabaks.”
Iris tõmbab sügavalt hinge.
Ta ei lase mind iialgi vabaks, mõtleb ta.
Migreeni-Maggan kummardub lähemale ja sosistab Irisele kõrva. Irisel jooksevad judinad üle selja, kui ta kaelal Migreeni-Maggani hingeõhu soojust tunneb.
„Olgu pealegi, sa saad kindlasti aru, et ma ei lase sind vabaks. Aga kui sa mulle koodi annad, siis jätan su õe ellu. Kohe, kui olen raamatukogu oma valdusse saanud, tapan ma selle valvurid ja nende sõbrad.”
Iris mõtleb palavikuliselt. Tal on meeles, et lakke on maalitud terve rodu tähti, ent need ei moodusta sõnu. Kuidas peaks ta neid mäletama?
Iris raputab pead.
„See on võimatu,” ütleb ta. „Need on ju huupi valitud suvalised tähed.”
Migreeni-Maggani silmad tõmbuvad kissi.
„Sa valetad,” ütleb ta. „Sul on noor ja terve aju. Sul on äärmiselt hea mälu, sa oskad peast paljusid loitse ja sõnumisi.”
„Ma ei valeta.”
„Bla-bla-blaa,” ütleb Migreeni-Maggan. „Eks siis talitame teisiti. Lõppude lõpuks on ju jõululaupäev ja meil peab tore olema.”
Migreeni-Maggan võtab kirjutuslaua alt suure kohvri. Ta teeb selle lahti, kohver on täis meigipurke ja kreemituube. Aga need kõik näevad väga vanad välja.
„Minu nõiaapteek,” ütleb Migreeni-Maggan uhkelt. „See on hea viis selle peitmiseks. Millisel naisel pole siis kohvritäite kaupa meigitarbeid?”
Migreeni-Maggan sirutab käe suure pappkarbi poole, mis seisab ratastega laual. Karbis on süstlad. Ta võtab sealt ühe, surub nõela meigipurki ja tõmbab süstla sogast kollast vedelikku täis.
„Ma pole peaaegu saanudki oma segusid kasutada,” ütleb Migreeni-Maggan ja koputab sõrmega süstla pihta. „Mõni aeg tagasi oli mul küll rõõm koolisööklas veidi pannkooke ära mürgitada, ehkki kogemata sõi neid vale jõmpsikas.”
Migreeni-Maggan tõmbab Irise käsivarre ümbert teibi ära.
„Ma olen kevadest saadik koolis õena töötanud,” jätkab ta, „ja see on olnud suurepäraseks kattevarjuks. Aga kohutavalt igav on tohterdada tattninasid, kes tulevad siia oma kriimustuste ja peavalu üle virisema. Sama käib ka läbipõlenud õpetajate kohta. Tead, ravimine ja lohutamine pole õigupoolest minu rida. Nüüdsest on kõik teisiti!”
Iris surub hambad kokku, kui Migreeni-Maggan nõela talle käsivarde torkab. Ta näeb õudusega, kuidas nõel läbi naha tungib ja kollakashall vedelik veeni kaob.
„Mis see on?” hingeldab Iris. „Mida sa mulle süstisid?”
„Natuke tõeseerumit,” vastab Migreeni-Maggan rahulolevalt. „Minu enda retsepti järgi tehtud. Kui see kehas on, siis ei suuda keegi tõde varjata.”
Migreeni-Maggan toetab selja vastu tooli seljatuge.
„Nii … kes on tüdruk pildil ja mis on tema nimi?”
Iris avab suu, et Migreeni-Maggan pikalt saata. Ent oma õuduseks ei ole ta võimeline ennast sugugi valitsema ja kuuleb end ütlemas:
„See on minu õde. Tema nimi on Gloria Ackermand.”
„Tubli tüdruk,” ütleb Migreeni-Maggan naeratades. „Kas pole tore siin jõululaupäeva õhtul niimoodi istuda ja teineteist tundma õppida? Nii … nüüd räägid mulle kõik Estrid ja Magnar Mimeri ja raamatukogu kohta. Meil on aega laialt. Keegi ei tea, et me siin oleme. Ma tõin sind siia töötajate ukse kaudu. Polnud ju vaja, et peaukse valvekaamerad oleksid meid salvestanud, eks ole? Nii et millest me alustame? Võib-olla siis nendest tattninadest, Alrik ja Viggo Dellingist.”
251. PEATÜKK
Õudne tibimagnet!
„UHHUUU! VAATA MIND, Alrik!” hüüab Viggo ja kihutab Taevamäel kelgutavate laste vahel slaalomit sõites lumetõukekaga mäest alla.
Lumi lendab laias kaares ja mõned lapsevanemad karjuvad Viggole, et ta RAHULIKUMALT võtaks, TEISEDKI lapsed tahavad siin sõita, aga lapsed on PEHMED ja lumetõukekad KÕVAD. Päike särab selges sinises taevas, lumi sätendab. Nagu tavaliselt, on jõululaupäeva hommikupoolikul Taevamäe nõlvale kogunenud palju lastega perekondi, et siin kelgutada, grillida ja suhelda.
Alrik ja Freja seisavad mäe all koos ülejäänud Nygreni perekonnaga. Laylah ja Tarek soojendavad end grilli ääres, kus Anders ja Max lambalihast vorste küpsetavad.
Kõik on täna eriliselt rõõmsad, sest „Mariefredi katku” põdejad pääsesid haiglast koju. Selgus, et müstiline haigus polegi haigus, vaid pliimürgitus, mille põhjustas jõululaadal müüdud keraamika. Uudis levis sotsiaalmeedias kulutulena.
„Kõige parem jõulukink on see, et sa saad terveks, vennas,” ütleb Max ja osutab grillinäpitsatega Tarekile.
Tarek naeratab. Ta on pliimürgituse pärast ikka veel kahvatu ja veidi nõrk. Aga sellest saadik, kui ta hommikul haiglast koju jõudis, käis ta peale, et nad peavad tingimata Taevamäele minema. Muidu polegi jõulud õiged jõulud.
„Suur kangelane on muidugi professor Axel Zimmerman,” ütleb Anders. „See oli ju tema, kes taipas, millega on tegemist, ja eile õhtul haiglasse helistas. Mees on geenius!”
Iris samuti, mõtleb Alrik vastutahtsi. Tõsi, ta on sitta moodi ninakas, ent ometi geenius. Tema ja Viggo teavad, et Mariefredi katku saladuse