Freudi rajatud psühhoanalüüsi, teine neurobioloogiat. „Šarlatan” kuulus aastakümnetepikkustes vaidlustes veel kõige sõbralikumate sõnade hulka.
Psühhoanalüütikutele tundus unenägude meenutamine ainsa kasutatava ligipääsuteena. Nemad mõistsid „ulma” seega esimeses tähenduses. Unenäo ümberjutustamise põhjal püüdsid nad teha järeldusi teadvustamata hingelise protsessi kohta, mis oli ilmselt elamuse vallandanud. Analüüsi käigus, kirjutas Freud, osutub unenägu „mõtestatud psüühiliseks kujundiks”. Ükski detail ei ole juhuslik, kõike on võimalik seletada eluloo põhjal. Kuna analüütikuid huvitas üksnes isiklik mälestus, vaatlesid nad iga indiviidi unenägude maailma omaette kosmosena, tegemata sealjuures süstemaatilisi võrdlusi.
Neurobioloogid seevastu heitsid unenägija mälu ebausaldusväärsena kõrvale (ja pidasid analüütikute teooriaid ebateaduslikeks). Neile luges vaid see, mida oli võimalik mõõta: elektrilised ärritused, virgatsainete ringlemine, verevool üksikutes aju piirkondades. Nemad uurisid unenägemist seega puhtalt kehalise protsessina, selle sõna kolmandas tähenduses.
See lähtekoht viis välja selleni, et unenägude sisu hakati pidama ebaoluliseks. Nii kirjutas ameeriklane Allan Hobson, üks neurobioloogilise unenäo-uurimise suuri pioneere, aastal 2002: „Meil tuli arvestada sellega, et unenägude sisu võis olla mitte ainult aare, vaid ka vaimne rämps, mitte ainult signaal millestki, vaid ka müra.” Unes, nagu kõlas üks üldlevinud teooria, tekitavat aju kaootilisi signaale, mida ta interpreteerib piltide või tunnetena.
Mõlemad leerid rääkisid mööda mitte ainult teineteisest, vaid ka teema tuumast. Analüütikud tõlgendasid mälestusi, neurobioloogid mõõtsid aju, kuid keegi ei tundnud huvi magaja vahetu kogemuse vastu. See ignorantsus läks nii kaugele, et mõned teadlased kuulutasid koguni, et unenägusid ei olegi üldse olemas. Nii väitis Ameerika filosoof Daniel Dennett, et inimesed on põhimõtteliselt ainult ärkvel olles võimelised midagi teadlikult kogema. Ja üks kõige nimekamaid saksa une- ning mälu-uurijaid, Jan Born, esindas veel aastal 2013 umbes samasugust seisukohta: aju on öösel erutatud; kui me ärkame, mõtleme kähku valmis mingi loo. Nõnda seletavat me endale, miks me oleme nii suures segaduses – just nagu lapsed, kes rahutust unest üles ehmununa arvavad, et voodi all luuravad koletised.
Unenäo fenomeniga näis moodne teadus põrkavat vastu ületamatut piiri – vastu mina piiri.
Viimastel aastatel on teaduses siiski avanenud korraga mitu ust subjektiivsete elamuste juurde. Sest edasi on arenenud mitte ainult tehnikad aju uurimise laborites, vaid ka enesevaatluse meetodid. Nii näiteks on võimalik treenida unenägude mälu, nii et iga inimene saab öiste elamuste kohta rohkem teada.
On koguni võimalik õppida saama unes oma unenägude tunnistajaks. Äkki teil juba on selline kogemus – keset unenägu taipate korraga, et miski ei klapi. Te lendate või teete teisi ebatõenäolisi asju, kõik näeb välja ärritavalt teistsugune kui päeval. Nüüd on teil võimalus vaadelda unenägu oma fantaasia loominguna, seda teinekord koguni suunata. Sellised kirkad unenäod, mida käsitleb lähemalt neljateistkümnes peatükk, olid teadlastele veel kuni viimase ajani esoteeriliseks fantaasiakujutluseks. Siiski tõestasid katsed, et need on olemas. Sellest saab alguse ka uurimise tänapäevane seesmine kogemine.
Unenäod ei ole enam eraasi. See pilt on sündinud andmete põhjal, mida ajuskanner luges Kyoto neuroinformaatika keskuses välja ühe magava mehe peast. Pärast ärkamist kirjeldasid katseisikud kuuekümnel protsendil juhtudest unenäostseene, mis vastasid teadlaste poolt rekonstrueeritud sekventsidele.
Ja lõpuks on võimalik pikaajalise mälu soovimatust unenägusid salvestada und katkestades üle kavaldada. Tee, mida mööda meie esivanemad ettekavatsematult rikkaliku unenäokogemuseni jõudsid, osutus ka uurimistöö seisukohalt tasuvaks. Eriti tõhus on äratada inimesi sihipäraselt teatud kindlatest une faasidest. Niipea kui katseisikud on toibunud, märgivad nad protokolli, mida just parasjagu kogesid. Nii kogusid uurijad tuhandeid unenägusid kõikidest öö osadest, meestelt ja naistelt, noortelt ja vanadelt, kõikide maailmajagude inimestelt, tervetelt ning haigetelt. Nad töötasid välja koodid, et mõista iga pilti, iga tegevust, iga tunnet, ja teha niimoodi protokollid võrreldavaks ning andmepangad kasutatavaks. Tekkis hiiglaslik inimeste unenägude raamatukogu.
Lõpuks astus üks Jaapani labor esimese sammu, et muuta subjektiivne kogemus objektiivselt mõistetavaks. Kui senimaani olid unenäod läbi ja lõhki intiimne elamus, kaitstud kõrvaliste pilkude eest, siis õnnestus aastal 2012 Kyotos neuroinformaatika keskuses esimest korda lugeda reaalajas unenägude sisu inimeste peadest. Töörühma juht Yukiyasu Kamitani kasutas selleks skannerit, mis märgib üles aju eri piirkondade aktiivsuse. Selle põhjal saab järeldada, mida inimene parajasti näeb. Kui ta näiteks vaatab mõnda nägu, näeb see aktiivsuse muster välja pisut teistsugune kui siis, kui ta silmitseb autot. Needsamad mustrid tekivad siis, kui üksnes kujutleda mõnda pilti. Selles mõttes sobib see meetod mõtete lugemiseks. Kuna pildi kohta tüüpilised mustrid inimeseti erinevad, tuleb tehnikat iga katseisiku tarvis uuesti seadistada.
Kamitani küsitles hakatuseks kolme noormeest nende unenäoelamuste kohta. Kui katseisik väitis näiteks, et näeb unes sageli tänavastseene, näitas teadlane talle sobivaid fotosid ja mõõtis iga pildi puhul aju reaktsiooni. Seejärel heitsid mehed magnetresonantstomograafi magama. Selles riistapuus uinumine on paras kunsttükk, sest torude sisemuses valitsev lärm vastab umbes startiva reaktiivlennuki mürale. Kuulmiskaitseid kasutades see siiski õnnestus. Sel ajal joonistas masin magajate aju aktiivsuse üles. Ja selle iseloomulike mustrite põhjal said Kamitani ning tema kolleegid tõepoolest sageli järeldada, mida torus viibiv inimene parasjagu unes näeb. Nii aimasid teadlased juba ette, millised tulevad unenäoraportid, kui nad katseisikud umbes tunni aja pärast unest äratasid:
„Ja siis ühekorraga – mis see oli? Ma nägin midagi, mis meenutas suurt pronksist kuju. Kuju seisis väikesel künkal. Künka jalamil olid päris tavalised majad, tänavad ja puud.”
Niimoodi kogeles nr 3 all tähistatud katseisik pärast 114. äratamist. Enne seda olid teadlased üles märkinud ajutegevusi, mis sobisid kokku järgmise sisuga: suur kujund, geoloogiline formatsioon, maja, tänav, roheline taim. Vastavaid pilte reastades lõid neuroteadlased koguni filme, mis vähemasti sarnanesid unes nähtud stseenidega. Nähtavaks tehtud unenägusid võib imetleda Youtube’is.4
Kuuekümnel protsendil äratamistest kirjeldasid unenägijad kogemusi, mis sobisid hästi kokku aju aktiivsusega magamise ajal. Niisiis olid nad neid stseene tõepoolest kogenud. Sellega on skeptiliste neuroteadlaste väide, et me luuletame oma unenäod kokku pärast ärkamist, ilmselgelt ümber lükatud.
Ka Müncheni Max Plancki psühhiaatriainstituudi uurijad suudavad nüüdseks teatud unenäostseene otse jälgida; nende katseid on kirjeldatud neljateistkümnendas peatükis. Ja rottidega tehtud katsetes õnnestus juba juhtida, mida loomad unes nägid. Teadlased pidid lihtsalt laskma puuridesse ööseks helisid, mida närilised tundsid teatud olukordadest; kohe oli võimalik tõestada vastavat ajutegevust rottide nägemiskeskuses. Uhkelt kirjutavad Matthew Wilson ja tema kolleegid Bostonis asuvast Massachusettsi tehnoloogiainstituudist: „See lihtne unenägudega manipuleerimise vorm avab võimaluse mõjutada une ajal jätkuvalt mälu.” Nii saavat vastavalt soovile „mälestusi forsseerida või blokeerida”. Kas meil tuleb siis ühel heal päeval paljastada oma kõige salajasemad mõtted ja tunded? Kas selliseid teadmisi võib olla võimalik kasutada ära selleks, et manipuleerida ka meie unenägudega? Sellised kartused ei kõla mingil juhul vääralt. Siiski tundub vähetõenäoline oht langeda lähemas tulevikus elektrooniliste unenäopüüdjate ohvriks. Need seadmed on hiigelsuured ja nii kärarikkad, et vaevalt küll sobivad salajaseks unenäospionaažiks. Eeskätt käitub iga aju isemoodi. Kes aga tahab mõista tüüpilisi reaktsioone teatud ärritustele, peab lootma katseisikute kaastööle. Vastu inimese enda tahtmist tema unenägusid läbi valgustada ei saa.
Kahtlemata on unenägude uurimise uus ajastu alanud. Kõige esimesena oleks viimaste aastate katsetest tundnud rõõmu Sigmund Freud, viisid need ju täide tema ennustuse. Erinevalt paljudest