õigus, seltsimees Stalin. See ongi peamine pealetung.”
Stalin noogutas ja hõõrus kätega nägu. Temast näis hoovavat väsimuslaineid. Satinov pidi tahes-tahtmata imetlema Stalini enesevalitsust, teraskõva, külma arukust, mida temast õhkus, hoolimata tohututest vigadest. Ent selle viimase sõjaaastaga oli ta vananenud; riided rippusid tal kottidena seljas.
Polsterdatud uks avanes vaikselt ja sisse vaatas kääbusemõõtu tegelane Aleksandr Poskrebõšev, samuti saabastega ja sõjaväevormis. „Nad on siin, seltsimees Stalin,” teatas ta.
Stalini viipe peale astus kaks vana ratsaväelast sisse ja võttis tema ees valveseisangu. Mõlemad olid äsja rindelt lennukiga tulnud ja otse Kremlisse sõidutatud. Nende näol oli lahingutolmu ning Satinov haistis nende higilõhna ja meeleheidet.
„Kandke ette, seltsimees Budjonnõi,” käskis Stalin oma heleda tenorihäälega.
„Saksa armeegrupp A on PõhjaKaukaasia rindest läbi murdnud,” teatas marssal Budjonnõi, aga tema lai rind, ratsapükstes ja – saabastes rangjalad ja isegi tema võrratult vahatatud vuntsid olid lüüasaamisest nagu kahanenud. „Meie väed taganevad. Sakslased on jõudnud Doni äärde ja tungivad Kaukasusse, sihivad naftaväljasid. Meil on ümbergrupeerumisega raskusi. Rostov on langenud.”
„Rostov?” kordas Stalin.
„Vale! Te külvate paanikat!” hüüdis Beria. „Kandke korrakohaselt ette!”
Kuid Budjonnõi ei teinud temast väljagi. 1937. aastal, kui nad olid püüdnud teda terrori ajal vahistada, oli Budjonnõi püstoli haaranud, ähvardanud tappa arreteerijad ja lasta maha ka iseenda ning karjunud: „Helistage Stalinile!” Stalin oli vahistamiskäsu tühistanud.
„Meie väed taandusid Rostovist,” ütles Budjonnõi. „Nad pöörasid selja ja põgenesid. Panid lihtsalt jooksu! Ma tunnistan, et oli argpükslust ja ebapädevust. Võtan täieliku vastutuse.”
„Ja teie, marssal Timošenko?” pöördus Stalin teise ratsaväelase poole. „Milliseid häid uudiseid teil meile on?”
Timošenko raputas oma läikivat kiilaspead. „Stalingradi rinne on segi paisatud. Saksa väed on jõudnud Doni äärde ja ainus, mis neid tagasi hoiab, on kaks jõekääru kaitsvat armeed. Ja me ei suuda hoida enda käes Voroneži. Ma ütleksin …” Tal oli raske sõnu leida.
„Rääkige seltsimees Stalinile tõtt!” kamandas Beria.
„Ma arvan, et ka Stalingrad on ohus.”
Stalingrad! Stalini enda linn, kus ta oli endale kodusõjas nime teinud. Satinov tundis end korraga uskmatusest hingetuna.
„See on vale! Stalingrad ei lange iialgi,” teatas Beria oma tugeva mingreeli aktsendiga. „Paanikaõhutajad tuleb maha lasta! Sakslased on Stalingradist sadade kilomeetrite kaugusel.”
Stalini pähkelpruunid silmad vilksasid Vassilevski suunas, kes visandas uut infot lauale laotatud kaartidele. Ta usaldas Vassilevskit: „Noh?”
Vassilevski näis oma vastust kiirustamata kaalutlevat.
„Me peatame Saksa väed Doni kääru ääres, kuid kiiremas korras tuleb ette valmistada Stalingradi kaitse ja kindlustamine ning tankitehaste evakueerimisplaanid. Teen ettepaneku lõunapoolsed rinded põhjalikult ümber korraldada ja olen saatnud neile teate, et nad ootaksid uusi korraldusi Stavkast.”
Stalin mõtles hetke ja süütas paberossi Herzegovina Flor. Vaikses ruumis, kus kaks marssalit valvel seisis, Vassilevski jälle kaarti uuris ja kolm kannupoissi ootasid, näis iga suitsupahvak kohutavast keskendumisest kaalukana.
„Timošenko, Budjonnõi, oodake väljas,” käskis Stalin.
Kaks meest andsid au ja lahkusid ruumist.
„Muidugi ei ole Stalingrad ohus. Veel mitte. Aga ma ei luba ühtegi sammu tagasi. Mitte ühtegi sammu tagasi …” Ta andis sellele fraasile mõjumiseks aega.
„Seltsimees Stalin,” ütles Satinov pärast pausi. „Hitlerlased on lahingus väga edukalt kasutanud sõjakohtu alla antud sõduritest ja kriminaalsetest elementidest moodustatud karistuspataljone. Meil juba õpetatakse välja karistusüksusi, mis koosnevad argpüksidest ja kurjategijatest, kellest mõned on värvatud Gulagis, aga ma teen ettepaneku, et me muudaksime selle struktuuri ametlikuks, looksime igal rindel karistuspataljonid ja paiskaksime nad lahingusse …”
„Meeleheitel mehed võitlevad nagu põrgulised,” ütles Stalin. „Väga hea.” Ta sirutas käe paljudest laual olevatest bakeliittelefonidest ühe suunas ja tõstis toru. „Tulge sisse!”
Poskrebõšev ilmus uksele, märkmik ja pliiats juba käes. „Pange kirja,” kamandas Stalin. „Kaitseasjade rahvakomissari käsk nr 227.” Ta tõusis laua tagant püsti ja hakkas edasi-tagasi sammuma, paberossi imedes ja värisevate kätega. „Telegrafeerige kõigile rinnetele. Lugeda kiiremas korras kõigile üksustele juba täna öösel … Vaenlane paiskab uusi jõude meie vastu … Saksa sissetungijad pressivad Stalingradi suunas … nad on juba vallutanud Novotšerkasski, Rostovi Doni ääres, poole Voronežist … Meie sõdurid jätsid paanikaõhutajate ässitusel häbiväärselt maha Rostovi … Ma käsin: ei sammugi tagasi …”
IV
„Ei sammugi tagasi! See on meie loosung!”
Maneeži areeni lämbes palavuses luges Meliško ette Stalini korraldusi, mis olid äsja Moskvast ahjusooja telegrammiga tulnud. Benja tundis, kuidas juuksed ta kaelal püsti tõusevad. Tema elu jõudis uude ja heidutavasse staadiumi.
„Stavka korraldused: „Iga armee peab moodustama tõrjeüksused (kakssada meest) ja paigutama need kõigi ebastabiilsete diviiside taha. Igasuguse taganemise korral peavad nad paanikaõhutajad ja argpüksid koha peal maha laskma … Ei sammugi tagasi … Me juba õpetame välja vangidest koosnevaid karistusüksusi.” Benja ja ta kaaslased keskendusid; Stalin ise kõnetas neid ja nende saatust. „Nüüd käsin ma moodustada igal rindel kaheksasajamehelised karistuspataljonid – štrafnõje bataljonõ –, kuhu kuuluvad kuritegudes süüdi mõistetud mehed, arguse või segaduse läbi distsipliinirikkujad. Nad tuleb paigutada kõige raskematesse rindelõikudesse, et anda neile võimalus lunastada oma vere valamisega oma patud kodumaa vastu … Need on meie kodumaa korraldused. See tuleb ette lugeda kõigile roodudele, ratsaväeeskadronidele, patareidele ja peakorteritele. Kaitseasjade rahvakomissar J. Stalin.””
Meliško voltis paberi kokku ja heitis karmi pilgu oma „bandiitide” suunas. „Seltsimees Stalin on rääkinud ja –”
„Lubage küsida!” kõlas hääl. Meliško noogutas.
„Mida tähendab „vere valamisega pattude lunastamine”?” tahtis Prištšepa teada. Ainult tema oli piisavalt julge, et midagi sellist küsida.
Meliško pühkis laubalt higi oma hõredate roostekarva juuste kahludesse. Mehed ootasid; Benja tundis, kuidas nad ettepoole küünitasid.
„Seltsimees Stalin peab silmas seda, et teil on vaid kaks viisi vabadust välja teenida. Surres või lahingus haavata saades.”
Mehed hoidsid hetke hinge kinni, neelates nagu Benjagi endasse oma saatuse primitiivset lihtsust.
„Näete, bandiidid?” ütles Meliško. „Teil on võimalus end lahingus vabaks võidelda. Teie lahinguväljale saatmine toimub varsti. Püüdke täna öösel puhata … Jah, seltsimees?”
Ganakovitš sosistas midagi Meliškole kõrva.
„Õige,” ütles Meliško. „Seltsimees Ganakovitš räägib teile lähemalt.”
Kapten Ganakovitš astus uhkelt ette. „Sellid, seltsimehed, sitarattad, štrafnikud,” alustas ta madala, ragiseva ja toore häälega, mida ta kasutas kaalukamatel puhkudel. „Te kannate endal võõrelementide, kodanlike kirjaoskamatute, kontrrevolutsiooniliste kurjategijate, mõrvarlike degenerantide häbiplekki, aga teid on ümber kasvatatud ja õpetatud ja nüüd on teil au võidelda sotsialistliku kodumaa ja suure geeniuse Stalini eest – ja mina olen sealsamas koos teiega, õlg õla kõrval!” Stalinistliku komissari