berg
Hea hunt
ESIMENE OSA
1
Levis praetud sealiha lõhna ja Ernst Lindwalli ootas surm.
Ta seisis kangestunult ja segaduses, valge kortsus särk vaid poolenisti ülikonnapükstesse topitud. Paari meetri kaugusel tema selja taga istus Kevin Gorman, kes sügas hõbedavärvi automaatpüstoliga oma taandunud juustepiiri. Ta nägi välja justkui nõrgamõistuslik. Mida ta tegelikult oligi.
Jens ja Lothar olid saanud parimad kohad, et etendusest midagi kaduma ei läheks.
Kivist verandal nende kohal sammaste ja valgete kujude vahel istus Don Ignacio Ramirez. Ta sõi grillitud piimapõrsast, mustad prillid ees ja linane salvrätt särgikaeluses. Narkokuninga luksus. Päeva auks olid tal juuksed värskelt värvitud, veidralt tumedad kahvatu naha kõrval. Taustal kõrgus tema lapsik narkoloss, maitsetu segu Disneylandist ja Versailles’st. Perversne roosa vahukooretort Kolumbia džungli sügavuses. Toretsev aed, tarandikes eksootilised loomad. Kaelkirjakud, üksildane ninasarvik, kaks sebrat, lõvi… paar jõehobu. Kõik seisid oma aedikutes ja põrnitsesid masendunult tühjusesse.
Selle stseeni lavastaja oli Ignacio. Ernst oli ohver, Gorman toimepanija… Jens ja Lothar olid publikuks.
„Jens?” hüüdis Ernst. Natuke liiga kõrge häälega.
„Ernst,” ütles Jens vastuseks. „Ära muretse,” jätkas ta, nagu lohutaks kurvastavat last. Aga need sõnad olid mõttetud. Jens pöördus Don Ignacio Ramireze poole.
„Kas me võiksime rääkida?” üritas ta.
Don Ignacio ei teinud märkamagi, istus vaid kättesaamatuna oma tumedate paksude päikeseprillide taga, pistis rasvast sealiha oma ümmargusse vatsa, mis punnitas kunstkiust särgi all.
Ja millest oligi neil rääkida? Mida tahtis Jens öelda? Paluda? Tal polnud millegagi kaubelda. Ta oli omadega sama läbi nagu Ernst. Kunagi lähimas tulevikus tabab teda sama saatus. Ja selle viib täide see siga Kevin Gorman, Ignacio timukas, Jensi ja Lothari järelevaataja… valvur, piinaja. Istus seal, püstol käes. Kokaiiniuimas nagu alati. Mitte vana, mitte noor. Pärit LõunaCarolinast, salkus juuste ja viletsate hammastega, ning pidas arvestust kõigi nende kohta, kelle ta tapnud oli.
Ignacio lonksas sõõmu oma klaasist ja tõstis selle Gormani poole justkui toostiks. See oli märk. Kevin Gorman tõusis püsti ning kõndis, käed kehast eemal, et suuremana paista, ja jäi Ernsti ette seisma.
„Jens?” ütles Ernst uuesti, veel kiledamalt kui enne, küsivalt.
Kevin Gorman tõstis püstoli sirge käsivarrega üles, Ernst Lundwall laskis püksid täis, hakkas paaniliselt karjuma ja anuma, et võib teha ükskõik, mida nad tahavad…
„Pane silmad kinni,” sosistas Jens Lotharile. Aga Lothar vaatas ikka, ainiti.
Gormani relv kõmas ümbruses vastu. Loomad võpatasid oma tarandikes, linnuparved tõusid puudelt lendu ja Ernst varises kuivale maapinnale, auk otsa ees ja püksid märjad.
Jens haaras Lotharist kinni, kui tollel jalad nõrgaks läksid.
Gorman keeras end nende poole. Kas ta muigas? Jah, seda ta tegi. Vaevumärgatav muie mängles ta huultel. Põlgus kerkis Jensile suhu, ta oli sunnitud sülitama.
Lothar värises, pilk maas, jalad õudusest nõrgad. Jens hoidis teda püsti. Ta oli selleks kõigeks liiga noor, alles seitseteist…
„Jens ja Lothar!” Don Ignacio kähisev hääl.
Ta nõjatus terrassi kivirinnatisele. Linane salvrätik oli endiselt tal krae vahel, suu läikis searasvast.
„Te olete elanud siin minu katuse all peaaegu pool aastat. Teid on hästi koheldud.”
Kunstipärane paus. Ümberringi palavus ja loodus, džunglihääled. Jens vaatas Ernsti poole. Ernst lamas kuival maapinnal vildakas poosis, kärbsed olid juba platsis.
„Nüüd lähete reisile,” jätkas Ignacio. „Siis võib sulle, Jens, muid mõtteid pähe tulla.”
Kaks meest haarasid Ernstil jalust ja vedasid ta minema. Järele lohisevad käsivarred kergitasid kuiva maa kohale tolmu, mis moodustas punakaspruuni vine.
„Lothar tuleb sinuga kaasa, Jens, aga ainult kuni Miamini. Ta jääb sinna tagatiseks. Kui sul Euroopas midagi pähe lööb, tabab Lotharit sama saatus, mis Ernsti.”
Ignacio kiskus salvräti krae küljest, pühkis suud, viskas salvräti söögilauale ja lahkus terrassilt.
Jens hoidis Lotharist kõvasti kinni nagu isa, kes kaitseb oma poega. Aga Lothar polnud Jensi poeg. Ta oli Hector Guzmani poeg.
2
Sophie oli vee all.
Maailm ülal oli udune ja ähmane. Sophie lamas vannis liikumatult. Süda hakkas kiiremini taguma. Ta võitles pinnaletõusmisrefleksiga. Hapnikuvaegus levis kogu kehas. Kõris ja rinnus oli tohutu surve, valu rebis ja katkus liigeseid ja siseelundeid. Kõik temas nõudis veepinnale tõusmist. Aga Sophie Brinkmann lamas edasi, sõdides vastu oma impulssidele. Ta karistas ennast, teadmata õieti, mille eest. Selle hõbehalli ängistuse ja valu taga oli midagi muud, midagi vaevumärgatavat… Punane valgusetriip. Nauding. Kibemagus nauding. Enesevihkamine… enesepiinamine. Valu andis ajutist naudingut, ajapikendust…
Ta jõud hakkas raugema. Huultest kadus tunnetus… Silmades oli tunda tugevat survet. Surmahirm jõudis kohale. Liigesed tuksatasid, nägu tõmbles. Kogu ta sisemus pöördus pahupidi.
Ainult natuke veel…
Pulss tagus meeletult ja keha oli jõudmas vaakumisse. Kõik ohusignaalid kisendasid. Mõtted muutusid häguseks, teadvus põrkus kadumise ja taastumise vahel. Seejärel läks kõik ühtäkki mustaks, kui ta teadvuse kaotas. Hingamisrefleks taastus, Sophie tõmbas kopsudesse vett ja ärkas üles, murdis end veepinnale, haaras vanniserval oleva käteräti ja surus selle näole, köhis ja oksendas vett. Ta hingas ja sai natuke õhku. Valu oli kirjeldamatu. Ta kisendas rätikusse, aga summutas valukarjed nii hästi, kui suutis, ja püüdis hingamist taastada. Tegi pinnapealseid hingetõmbeid, väikeste õhusõõmudega. Kõri ja kopsud põlesid.
Ta kallutas pea taha, käsivarred vanniservadel, ja hingas rahulikumalt. Kopsud täitusid õhuga, vabastav hapnik liikus aeglaselt ta kehasse ja siseelunditesse… Kirjeldamatu rahuldustunne hiilis ligi ja embas teda. Ta nautis, kuulas kraanist tilkuvat vett. Sulpsatused kajasid pikkade intervallidega, ilma järjekindluse ja rütmita… Ta nägi laes väikesi pragusid, veidi kooruvat värvi. Ta pööras pead. Ukse küljes riidepuul rippus Sonia Rykieli kleit…
Kopkopkop. Koputused uksel kajasid väikeses vannitoas vastu, väljast kostis Alberti hääl.
„Ema? Tee kiiresti, te peate varsti sõitma hakkama.”
Kokteiliõhtu sumin. Joogid voolasid. Väike smokingutes neljaliikmeline orkester mängis bossat. Diplomaadid, ärimehed, ärinaised ja mõned poliitikud, ühtekokku sadakond külalist tungles ja ajas juttu Rootsi Suursaatkonna peosaalis Tšehhi pealinnas.
Sophie püsis oma šampanjaklaasiga eemal ja jälgis pilguga Sanna Renbergi. Ruumi teises otsas tegi Miles Ingmarsson sedasama.
Heledate lühikeste juustega, vormikas ja piduriides Sanna liikus läbi rahvahulga. Tema sihiks oli Carl Hagman, kes vestles keset ruumi oma kolleegidega.
Sanna jõudis Hagmani juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Carl naeratas ja läks tasakaalust välja, kui oli naisest kiire hindava pilgu üle libistanud…
Tore…
Sophie vaatas käekella.
Mõte oli selles, et Carl Hagman tuli õigel ajal välja saada. Tema šampanjaklaasi lisatud uimasti pidi hakkama mõjuma kolmekümne minuti pärast. Seejärel pidi ta kustuma.
Carli kaks kolleegi, mees ja naine, püsisid oma ülemuse kõrval. Need tuli eemale juhtida.
Sophiel tuli võtta mees ja Milesil naine.
Nad jalutasid kumbki eri suunda.
„Tere,” naeratas Sophie. Mees pöördus ümber ja lõi näost särama.
Peoruumis oli kitsas, kõik seisid tihedalt