Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat. Alexander Söderberg

ja viime metsa. Saad aru?”

      Eddie noogutas.

      „This is it, Eddie,” ütles Tommy, „… siis oleme tasa… sa oled vaba.”

      Eddie pilk uitas kauguses.

      Tommy telefon helises.

      „Jah?” vastas ta.

      „Kas kriminaalkomissar Tommy Jansson?” küsis naishääl.

      „Jah, aga ma olen hõivatud ja helistan tagasi…”

      „Mu nimi on Sophie Brinkmann,” katkestas naine.

      Maailm tardus.

      „Jaa?”

      „Ma tahan sinuga kokku saada.”

      Tommy selitas kurku.

      „Kus sa oled praegu?”

      „Olen koos oma advokaadiga politseimaja fuajees.”

*

      Sophie ja Thomas Rosengren juhatati ühte ülekuulamisruumi. Betoonseinad. Uks paugatas kinni.

      Ruumis oli neljakandiline laud nelja põranda külge kinnitatud tooliga. Nad istusid kõrvuti. Ruumis lasus täielik vaikus.

      „Ma pean paluma sul lahkuda, kui ülekuulamine algab,” ütles Sophie.

      „Kui suures jamas sa oled?”

      Sophie mõtles advokaadi küsimuse üle järele. Jaa, kui suures jamas ta siis on? Sellele oli vaid üks vastus. Põrgulikult suures.

      „Tänan sind, et sa praegu siin oled,” ütles Sophie, nagu kõike siluda püüdes.

      „Ma olen kättesaadav. Sa võid minuga iga kell ühendust võtta.”

      „Seda teen ma kindlasti, Thomas,” ütles Sophie.

      Uks avanes. Tommy Jansson astus sisse. Vkaelusega sviitri all triiksärk, vanainimeste teksad, lugemisprillid pealael. Ta vältis Sophie pilku ja tervitas mõlemat kättpidi.

      „Me oleme varem kohtunud,” ütles Tommy Thomasele.

      „Jah, kohtus oleme mõne korra trehvanud,” ütles Thomas, kui Tommy teisele poole lauda nende vastu istus.

      Thomas köhatas.

      „Ma esindan Sophie Brinkmanni,” ütles ta. „Ma saan aru, et sina, Tommy Jansson, hakkad üle kuulama minu klienti, kes on palunud mul mitte juures viibida.”

      „Või nii?” ütles Tommy.

      Thomas tõusis püsti ja lahkus ülekuulamistoast.

      Uks sulgus ja tekkis kummaline vaikus.

      „Nii et advokaat ei viibi juures? See on midagi uut,” ütles Tommy ja naeris sunnitult.

      Sophie ei öelnud midagi, ainult vaatas teda, ja Tommy sattus hetkeks segadusse. Siis võttis ta end kokku, heitis pilgu oma paberitele ja köhatas.

      „Sophie Brinkmann… Sa oled kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Sind ei kahtlustata mingis kuriteos, aga on võimalik, et sa oled olnud tunnistajaks sündmustes, mida me tahame välja selgitada. Enamik neist puudutab Hector Guzmani…”

      „Tommy?” katkestas Sophie.

      Tommy peatus.

      „Jah?”

      Sophie osutas ruumi ülanurka.

      Tommy vaatas kaamerat, mis neid jälgis.

      „On see sisse lülitatud?” küsis Sophie.

      „Mis siis?”

      Sophie ootas vastust.

      „Ei,” ütles Tommy. „Kaamera pole sees.”

      Sophie osutas laua keskele kinnitatud mikrofonidele.

      Tommy raputas pead.

      „Ei, need pole sisse lülitatud.”

      Sophie uuris enda vastas istuvat meest. Mustad, veidi liiga pikaks kasvanud juuksed, milles pisut halli. Külje peal seitel. Hästi hooldatud vuntsid rippusid suunurkadest allapoole. Silmad tühjad, peaaegu elutud.

      „Ma jutustan sulle ühe loo. Ja sinul palun ma vaid kuulata,” ütles Sophie.

      Tommy ilme muutus irooniliseks. Huultele kippus rõõmutu naeratus ja silmad tumenesid. Ta naaldus tooliseljale.

      Sophiele tundus, et see ilme peegeldaski Tommy Janssoni olemust ja et sisimas oligi ta mõnitav ja läbinisti kibestunud. Kõik muu, mida Sophie selle lühikese aja jooksul oli näinud, oli olnud vaid teater. Autoriteetsus, asjalikkus, meeldivus, kergus… Sisseharjutatud isikuomadused, mida mees vajalikes olukordades kasutas. Tommy Jansson oli ka osav strateeg, parem kui hiilgavad näitlejad. Muidu poleks ta nii kaua vastu pidanud…

      Aga nüüd oli ta lühikeseks hetkeks maskist loobunud, see oli veidi kõrvale libisenud. Põlgliku ja kibestununa istus ta seal, ümber põhjatu ja moondunud pimedus, mis tabas hetkeks Sophiet. Pimedus oli luupainajalik, teadvusest ja mõistusest väljaspool.