nimetatud palju jumalaid ja jumalannasid. Käesoleva raamatu lehekülgedel kohtate nii mõndagi neist. Enamik olemasolevatest lugudest räägivad aga kahest jumalast, Odinist ja tema pojast Thorist, ning Odini verevennast, Loki-nimelisest hiiglasepojast, kes elab koos aasidega Asgardis.
Odin
Kõrgeim ja vanim kõigist jumalaist on Odin.
Odin teab palju saladusi. Ta andis tarkuse eest ühe oma silma. Veel enamgi, ruunide tundmise ja võimu eest ohverdas ta endale iseenda.
Ta rippus maailmapuu Yggdrasili otsas, rippus seal üheksa ööd. Tema külg oli puuritud läbi odaotsast, mis oli teda rängalt haavanud. Tuuled kiskusid ja räsisid tema rippuvat keha. Üheksa päeva ja üheksa ööd ei söönud ta midagi ega ka joonud. Ta oli üksinda, tal oli valus ja tema elutuli hääbus aeglaselt.
Tal oli külm, teda piinas valu ning surma lävel kandis tema ohver sünget vilja – piinajoovastuses vaatas ta alla ning ruunid avati talle. Korraga tundis ta neid ning mõistis neid ja nende väge. Siis köis katkes ning Odin kukkus karjudes puu otsast.
Nüüd mõistis ta maagiat. Nüüd võis ta valitseda kogu maailma.
Odinil on palju nimesid. Tema on kõigeisa, tapetute isand, võllajumal. Ta on kauba ja vangide jumal. Teda kutsutakse Grimniriks ja Kolmandaks. Tal on igal maal ise nimi (sest teda austatakse eri kujul ja paljudes keeltes, kuid see, keda austatakse, on alati Odin).
Ta rändab paigast paika maskeeritult, et näha maailma nii, nagu inimesed seda näevad. Kui ta kõnnib meie keskel, on ta pikka kasvu mees, kellel on pikk kuub seljas ja kübar peas.
Tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet” ja „mälu”. Need linnud lendavad siiasinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised. Nad istuvad tema õlgadel ja sosistavad talle kõrva.
Kui Odin istub oma kõrgel troonil Hlidskjalfil, märkab ta kõike, kus see ka ei toimuks. Miski ei saa tema eest varjatuks jääda.
Odin tõi maailma sõja – lahinguid alustatakse oda viskamisega vaenlase sõjaväe poole, lahing ja selle surnud pühendatakse Odinile. Kui keegi lahingus ellu jääb, siis just Odini armust, ja kui keegi langeb, siis sellepärast, et Odin jättis ta maha.
Kui keegi langeb lahingus vaprana, viivad valküürid, sõjaneitsid, kes koguvad kokku õilsate langenute hinged, ta kotta, mida tuntakse Valhalla nime all. Odin ootab teda Valhallas ning seal saab langenud sõjamees, kelle juhiks on nüüd Odin, juua ja võidelda ja pidutseda.
Thor
Thor, Odini poeg, on piksejumal. Ta on sama otsekohene kui tema isa Odin on kaval, sama heatahtlik kui tema isa on riuklik.
Tohutu suur on ta, punase habemega ja tugev, kaugelt kõige tugevam kõigist jumalaist. Tema väge suurendab tema rammuvöö Megingjörd – kui Thor seda kannab, on tema jõud kahekordne.
Thori relvaks on Mjölnir, imeline vasar, mille sepistasid talle härjapõlvlased. Mjölnirit nähes löövad värisema nii trollid, härmahiiud kui mäehiiud, sest see on tapnud nii palju nende vendi ja sõpru. Thor kannab raudkindaid, mis aitavad tal vasara varrest kinni hoida.
Thori ema oli Jord, maajumalanna. Thori pojad on Modi, vihane, ja Magni, tugev. Thori tütar on Thrud, võimas.
Thori naine on kuldjuukseline Sif. Enne Thoriga abiellumist oli Sifil poeg Ullr, ning Thorist sai Ullri kasuisa. Ullr on jumal, kes peab jahti vibu ja nooltega, tal on ka suusad.
Thor on Asgardi ja Midgardi kaitsja.
Thorist ja tema seiklustest on palju lugusid. Mõned neist leiate ka sellest raamatust.
Loki
Loki on väga kena välimusega. Ta on usutav, veenev, meeldiv ning Asgardi elanikest selgelt kõige riukalisem, kavalam ja nutikam. Seetõttu on kahju, et tema sees on nii palju sünget – nii palju viha, nii palju kadedust, nii palju iha.
Loki on Laufey poeg, Laufeyd tunti ka nime all Nal ehk nõel, sest ta oli sale ja kaunis ja terane. Loki isa olevat hiiglane Farbauti, tema nimi tähendab „see, kes annab ohtlikke hoope,” ja Farbauti oligi nii ohtlik, kui tema nimi ütleb.
Loki kõnnib lendavate saabastega taevas ja ta saab muuta oma kuju, et ta näeks välja nagu keegi teine, või võtta ka looma kuju, kuid tema tegelikuks relvaks on tema mõistus. Ta on nutikam, kavalam, riuklikum kui ükski teine jumal või hiiglane. Isegi Odin pole nii kaval kui Loki.
Loki on Odini verevend. Teised jumalad ei tea, millal Loki Asgardi tuli, või kuidas. Ta on Thori sõber ja Thori reetja. Jumalad taluvad teda, võib-olla sellepärast, et tema kavalused ja plaanid päästavad neid sama tihti, kui neid pahandustesse viivad.
Loki tõttu on maailm huvitavam, kuid ka ohtlikum. Ta on koletiste isa, hädade tekitaja, salakaval jumal.
Loki joob liiga palju ja kui ta joob, ei suuda ta talitseda oma keelt ega mõtteid. Loki ja tema lapsed on Ragnarökil, kõige lõpus kohal ning nad ei võitle mitte Asgardi jumalate poolel.
ENNE ALGUST, JA PÄRAST
Enne algust ei olnud midagi – ei maad ega taevast, ei tähti ega taevalaotust, ainult vormitu ja kujutu udumaailm ning tulemaailm, mis põles kogu aeg.
Põhjas oli Niflheim, pime maailm. Siin tungis läbi udu üksteist mürgist jõge, mille kõigi lätteks oli üks ja sama kaev kõige keskel, Hvergelmiri-nimeline kohisev veemöll. Niflheim oli külmemast külmem ja kõike varjav tume udu oli raske. Somp varjas taevast ja maad kattis jäine udu.
Lõunas oli Muspell. Muspell oli tuli. Seal hõõgus ja põles kõik. Muspell oli sama hele kui Niflheim hall, seal oli sama palju sulalaavat kui udumaailmas külmust. Maa leegitses sepaääsi sarnases kuumuses, polnud kindlat maapinda ega taevast. Ainult sädemed ja särtsuv palavus, sulakivi ja hõõguvad söeebemed.
Muspellis, leekide serval, kus valgusesse tungib udu ja kus lõpeb maa, seisis Surtr, kes oli olemas enne jumalaid. Seal seisab ta praegugi. Tal on käes leegitsev mõõk, ning muliseval laaval ja jääkülmal udul pole tema jaoks vahet.
Räägitakse, et Ragnaröki ajal, mis teeb maailmale lõpu, ja ainult siis lahkub Surtr oma kohalt. Ta lahkub Muspellist oma leegitseva mõõgaga, põletab maailma tulega ning jumalad langevad tema ees üksteise järel.
Muspelli ja Niflheimi vahel oli kuristik, tühi, vormitu koht, kus polnud midagi. Udumaailma jõed voolasid kuristikku, mille nimi oli Ginnungagap, „haigutav lõhe”. Mõõtmatu aja jooksul tardusid need mürgitatud jõed tule ja udu vahel aeglaselt tohututeks liustikeks. Kuristikust põhja pool kattus jää külmunud udu ja raheteradega, kuid lõunas, kus liustikud jõudsid tulemaale, kohtusid jääga Muspelli hõõguvad ebemed ja sädemed ning leekidemaa kohalt puhuvad soojad tuuled tegid õhu jää kohal leebeks ja mõnusaks nagu kevadpäeval.
Seal, kus jää ja tuli kohtusid, jää sulas ja sulavette ilmus elu – inimkuju, mis oli maailmadest suurem, tohutum kui ükski hiiglane, kes kunagi tuleb või on kunagi olnud. Ta polnud ei mees ega naine, vaid oli korraga mõlemad.
See olend oli kõigi hiiglaste esivanem ja ta võttis endale nimeks Ymir.
Ymir ei olnud ainus elusolend, kes jää sulamisel tekkis – seal oli ka sarvedeta lehm, hiiglaslikum, kui meel jõuab haarata. Lehm lakkus soolaseid jääkamakaid, et süüa ja juua saada, ning piim, mis tema neljast nisast jooksis, voolas jõgedena. See piim kosutaski Ymirit.
Hiiglane jõi piima ja kasvas.
Lehmale andis Ymir nimeks Audhumla.
Lehma roosa keel lakkus jääkamakatest välja mehe – esimesel päeval ainult tema juuksed, teisel pea, kolmandal aga ilmus nähtavale terve mehekuju.
See oli Buri, jumalate esiisa.
Ymir magas ning magades sünnitas ta mitu olendit – Ymiri vasakust kaenlaalusest sündisid mees- ja naishiid ning jalgadest kuuepealine hiiglane. Neist, Ymiri lastest, põlvnevad kõik hiiglased.
Nende hiiglaste hulgast võttis Buri naise ning neil sündis poeg, kellele nad panid nimeks Bor.