Hundirada. Katrin Johanson

sammu.

      Ben, minu – oh, meie kõigi! – vana hea Benjamin, saab suvel viisteist. See on koera kohta kõrge vanus. Ma käin nüüd nädalavahetustel harva Rannal, kus ta mind ootab. See võib julm tunduda, sest ta tõesti ootab, ent ma ei suuda näha Beni niisket pruuni poolpimedat pilku – häbenevat, et on esmalt ekslikult minu kui võõra peale haukuma hakanud. Igaüks, kes vana koeraga on kokku puutunud, teab seda vaadet ega mõista mind hukka. Vana Beni hääl on juba nõrk ja katkev, kuid milline ulatus oli sel, kui ta veel noor koer oli – anduvalt peenikesest niutsumisest tõrrepõhjase ähvarduseni.

      Koer on lihtne ja üheselt mõistetav, alati pisut rabe käitumiselt ja usaldav südames, aastaid ja aastaid.

      Võrdlus loomaga on mulle külge kleebitud identiteedi osa. Seltskonnaajakirjanduses ilmus mõne aasta eest persoonilugu, mille pealkirjas nimetati mind lausa hobulausujaks. Käsin siis iga nädal ratsutamas, sellest piisas. Hiljem tõi keegi fantaasiavaene kriitik mängu kassid. Mul olla sama orgaanika. Kujutate ette! Tegelikult on mul tantsija kohta halb koordinatsioon. Seetõttu ongi mu liikumine mõnikord etteaimamatu, paari sekundi võrra muusikast maas, hoiakud pisut vale nurga all, poos lõpuni välja võtmata, et tagasi takti jõuda. Tehnika lonkab, kuid kui seda orgaanikaks nimetada, siis mis mul saab selle vastu olla! See on mu leib.

      Ajakirjanikud ei tea, et mu esimene loom oli hoopiski rott. Ma ei kipu seda ütlema ka. Ei teagi, miks. Võibolla on see kogemata külge hakanud hobulausuja värk mind ettevaatlikuks teinud. Ometigi oli too olend minu elus kauem, kui Ben on meil olnud. Roti tavaline eluiga on kaks kuni kolm aastat. Too aga elas paarkümmend. Mitte keegi ei usuks. Ehk ma sellepärast eelistangi temast vaikida. Aga võibolla polnudki see üks ja sama rott, vaid hoopiski ühe suure klanni eri põlvkondade äravahetamiseni sarnased isendid, kes oma salapärasel moel tulid ja läksid katkematu jadana, nii et ma vahetust ei märganudki? See oleks veelgi suurem mõistatus. Võimalik, et mu rott elab veel praegugi. Ma pole küll müstik, kuid ei imestaks sugugi selle üle. Loom oli ühel päeval kadunud. Lihtsalt haihtus. Ta ju ei pruugi surnud olla. Imelik, et kõik need aastad olin ma valmis, et ta lahkub. Ma ei pannud talle isegi nime – polnud mõtet, sest ta näis nii üürike. Teisalt ma ei osanud panna. Rott oli mu elus juba siis, kui ma vaevalt rääkisin. Küllap polnud mul tema jaoks õigel ajal sõnu. Ka praegu, kui minult küsitaks, kuidas võinuks toda elajat hüüda – õnneks ei küsita –, ei oskaks ma vastata. Pole isegi häälikukombinatsiooni, mis passiks kokku tolle inimestes hirmu tekitanud volaskiga. Nüüd ma kasutasin sõna „volask” – jah, see kajastab tema ebatavaliselt suurt kogu ja haardest sujuvalt välja valguvat loidu liikumist – sugugi mitte vilgast, ent ometi sellist, mis ei lasknud teda tabada. Kuid tegelikult on volaskki kohatu sõna – liiga pehme. Ses rotis oli selge ähvardus. Vaikne, ent sada korda hullem kui Beni bassihäälne haukumine. Inimesed kartsid rotti isegi rohkem kui suurt saksa lambakoera. Võimalik, et ka mina oleksin peljanud, kui rott poleks minuga aegade algusest saadik koos olnud. Ma hakkasin ennast mäletama koos temaga: oli kahvatu talvine valgus, mis muutis looma karvade tipud läbikumavaks. Ta justkui auras. Sooniline vonkslev kere mu peos tundus tuline.

      Teised tulid. Ma jätkan hiljem. Homme või ülehomme.

      „Sa raisk! Ta võib marus olla. Näe, see raisk hammustas mind!” raevutses naine. Ta oli Teppo flanellsärgi valesti kinni nööpinud. Pükste jalga tõmbamisega polnud teine end vaevanud. Kõhnadel reitel paistsid mõned sinikad.

      Laps oli nurka tõmbunud ning hoidis rotti süles. Poisi käed lebasid rüpes, loom istus lõdvalt ülespoole pööratud määrdunud peopesade vahel ega kavatsenudki plehku pista. Teppot läbis külmavärin.

      „Tavaliselt nad ikka hammustavad,” pomises ta, „kui end vangi aetuna tunnevad.”

      „Oooo… ma tean vägagi hästi, mida nad tunnevad!”

      Naise hääles kõlas teatraalsust ja edvistamist. Ta vaatas, kuidas parema käe pöidla ja nimetissõrme vahelisest haavast veri vasakusse peopesasse tilkus. Hajameelselt tõmbas ta selle nüüd kiiva kiskuvasse särgihõlma kuivaks.

      „Mina ka hammustan,” hakkas naine korraga leebunult ja nukralt naerma. Teppo ei mõistnud, kas teise ootamatus resignatsioonis peitus teesklust või tuli see ehtsalt.

      „Süsti tegema me igal juhul ei pääse. Puhastame ja seome kinni,” proovis mees asjalik olla.

      Kapist – medikamentidega oli ta igaks juhuks hästi varustatud – marlit otsides pidi Teppo küünitama end üle põrandal istuva poisi. Laps vaatas tema poole üles ning nihutas end siis vaikselt ruumi tegemiseks eemale. Rott volksas korraks põrandale, Teppo tundis teda oma jalga riivamas. Naise suust kostis sumbunud häälitsus, ent juba samal hetkel ronis loom taas lapsele sülle ning asus seal ennast rahulikult kõhvitsema.

      Mõlemad täiskasvanud teesklesid, et ei märka seda. Siis sai haav seotud. Naise kaelusest Teppo sõõrmeisse tõusnud ihulõhn, mis teda siiani oli poolenisti vastikuse ja poolenisti ihaga täitnud, muutus ühtäkki millekski emalikult turvaliseks. Soov nägu naise rinnale langetada ei kätkenud kübetki seksuaalsust, oli vaid tahtmine pageda. Ent pääsu polnud. Teppo tõstis pilgu ülearu pingule tõmmatud sidemelt ning vaatas naisele otsa. Too oli kuidagi ehmunud ning nägi hoolimata peentest kortsudest vidukil silmade all välja lapselik ja isegi armas. Sugugi mitte bravuurikas, pigem abitu. Mees tajus, et teine ootab temalt olukorra lahendamist.

      „Nad paistavad omavahel sobivat,” alustas ta kobamisi naljatades.

      Naine vaid noogutas.

      „Kui me siin teda krabama hakkame, võib rott rünnata. Küll ta läheb peagi ise ära.”

      Teppo silmitses pliidi kõrval haluhunniku varjus kinni langenud lõksu. „Hea, et lapse käsi siia vahele ei jäänud. Õieti on see ime,” jätkas ta. „Õhtul, kui magama läheme, panen lõksu uuesti üles.”

      „Ei, palun!” Poisi hääl oli peenike ja selge. Rott oli talle õlale roninud.

      Rott jäi. Oli metsik ja isepäine, ent hoidis poisi ligi. Pikapeale nad harjusid, vastikustunne taandus, sest loom, ehkki võikalt rohekalt laibahall, tundus samas kummaliselt steriilne. Mitte kusagil elamises ei märganud nad tema väljaheiteid, samuti ei kippunud loom toidu kallale. Kui laps teda söötis, võttis ta pakutu vastu otsekui vastumeelselt, pingutusega esile manatud viisakusest, ilma algelise olendi apluseta. Rott näis elavat õhust, ent küllap ta tegi pikemaid jahiretki – inimeste seltsi ilmus ta neljatunniste intervallidega, jäi siis tunniks või kaheks, et taas kaduda. Võhru liikumine hoones oli hääletu ning Teppo oletas, et närvilise krõbistamise taga, mida ta mõnikord seinapragudest või põranda alt kuulis, olid juhukülalistest hiired. Küllap said noist enamasti roti saakloomad, sest pisilaste sahmerdamine lakkas alati ootamatult. Reeglina järgnes nädalane paus, enne kui mõni järgmine ohutundeta loomake üritas end sisse seada paika, mille isandaks näis võhr ennast pidavat. Tõesti, roti käitumises inimestega oli samuti mingit kõrkust, ent juba ka taluvust.