Belgravia. Julian Fellowes

tema kuulsat maali noorest kuningannast oma esimesel nõukogu istungil, mis Jamesi veendumuse kohaselt Wilkie tööde hinnad üles lõi. Ühesõnaga, ta ei näinud sellel kõige parem välja. Anne’i tooli kõrval istus tema taksikoer Agnes ja vaatas lootusrikkalt üles. Anne libistas talle väikese lihatüki.

      „Sa ju julgustad teda lunima,” tähendas James. Kuid Anne’ile ei läinud see korda.

      Minia Susan kaebles jälle millegi üle. See oli nii tavaline, et raske oli keskenduda, ja Anne pidi sundima ennast kuulama selleõhtust hädalitaaniat. Probleem paistis olevat selles, et teda ei võetud kaasa Bedfordi hertsoginna teejoomisele. „Aga sa ei olnud ju kutsutud?” lausus Anne tervemõistuslikult.

      „Mis vahet seal on?” Susan oli peaaegu pisarais. „Kõik Londoni naised vastavad kutsele lihtsalt, et suur tänu kutsumast, tulen koos tütrega.”

      „Sa ei ole mu tütar.” Nagu ta seda öelnud oli, mõistis Anne, et tegemist oli veaga, sest see andis moraalse trumbi Susanile kandikul kätte. Minia huul tuksatas. Teisel pool lauda pani nende poeg noa ja kahvli klirinaga käest.

      „Ta on sinu poja naine, mis kõigis teistes majades tähendab sama, mis tütar.” Kui Oliver oli vihane – ja praegu ta seda oli –, siis kõneles ta rõhutatumalt kui tavaliselt ja ta hääl kõlas karedalt.

      „Muidugi.” Anne pöördus, et võtta juurde kastet ja olukord jälle normaalseks muuta. „Ma lihtsalt ei arva, et oleks õige võtta kedagi, ükskõik keda, kaasa naise juurde, keda ma vaevalt tunnen.”