tle>
EI OLE UNI, EI OLE SURM; KES SUREVAT NÄIVAD, ELAVAD. MAJA, KUS SÜNDINUD OLED, SU KEVADEAJA SÕBRAD, VANA MEES JA NOORUKE NEID, PÄE VA TÖÖVAEV JA SELLE TASU – KÕIK NEED KORD KAOVAD, HAJUVAD LUGUDEKS, KINNI ÜHTKI EI HOIA .
See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.
Vanaisa salapärase surma järel läheb kuueteistkümneaastane Jacobi koos isaga Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele, et vanaisa elukäigust selgust saada. Saarel avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus… Ning üpris mõistuse vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasialugu „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii teismelistele kui täiskasvanutele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi.
PROLOOG
Olin sellega just leppima hakanud, et mu elu saab olema täiesti tavaline, kui hakkas juhtuma kummalisi asju. Kõige esimene juhtum šokeeris mind rängalt ning nagu kõik, mis inimest põhjalikult muudab, lõhkus see mu elu poolteks „enne” ja „pärast”. Nagu paljud hilisemad sündmused, puudutas ka see mu vanaisa Abraham Portmani.
Vanaisa Portman oli mu lapsepõlve kõige põnevam isik. Ta oli elanud orbudekodus, käinud sõjas, aurulaevaga üle ookeanide sõitnud ja läbi kõrbete ratsutanud. Ta oli tsirkuses esinenud ning teadis kõike relvadest, enesekaitsest ja looduses hakkamasaamisest. Ta oskas lisaks inglise keelele veel vähemalt kolme keelt. Põnnile, kes polnud kunagi Floridast välja saanud, paistis see kõik pöörase eksootikana. Millal iganes me ka kokku ei saanud, ikka mangusin temalt lugusid. Ta jutustas neid alati nagu saladusi, mida vaid mulle võib usaldada.
Kuueaastasena otsustasin, et ainus võimalus kas või natukegi nii põnevat elu elada kui vanaisa Portman, oli maadeavastajaks hakata. Vanaisa julgustas mind. Me küürutasime pärastlõunati kõrvuti maakaartide kohal, mõtlesime uurimisretki välja ning märkisime marsruute punaste knopkadega. Vanaisa jutustas fantastilistest kohtadest, mida tulevikus avastama hakkan. Näitasin kodustele oma ambitsioonikust sellega, et marssisin ringi, papptoru nagu kiiker silma ees, ja karjusin: „Ahoi, maa!” ning „Saatke paat välja!”, kuni vanemad mu õue mängima kupatasid. Küllap nad kartsid, et vanaisa nakatab mind mingi ravimatu unistamistõvega, millest ma eal ei parane ja mis häälestab mu reaalse elu vastu. Ühel päeval tegi ema mulle selgeks, et ma ei saa maadeavastajaks hakata, sest kõik on juba ära avastatud. Olin sündinud täiesti valel sajandil ning tundsin end petetuna.
Tundsin end veel rohkem tüssatuna taibates, et vanaisa Portmani kõige põnevamad lood ei saanud päriselt juhtunud olla. Kõige pikemalt rääkis ta alati oma lapsepõlvest, sellest, et ta sündis Poolas, aga kaheteistkümneaastasena saadeti ühte Walesi lastekodusse. Kui uurisin, miks ta oma vanematest lahkuma pidi, vastas ta alati üht ja sama: koletised olid tal kannul. Vanaisa jutu järgi kubises Poola koletistest.
„Millised need koletised olid?” pärisin tavaliselt, silmad uudishimust suured. See muutus omamoodi traditsiooniks. „Hirmsad kühmus elukad, kellel on mustad silmad ja mädanev nahk,” kostis vanaisa seepeale. „Ja nad kõndisid vaat niimoodi!” Ta taarus mulle järele nagu vanaaegne filmipeletis, kuni naerdes plehku pistsin.
Iga kirjelduse juurde lisas ta mõne uue õõvastava detaili. Koletised haisesid nagu roiskuv prügi. Nad ise olid nähtamatud, kuid nende varje võis näha. Suus olid neil keele asemel vingerdavad haarmed. Need võisid suust hetkega välja söösta ja su tugevate lõugade vahele tirida. Ei läinudki kaua, kui mul hakkasid uinumisega raskused tekkima. Mu hüperaktiivne kujutlusvõime muutis autokummide sahina märjal asfaldil koletise kähisevaks hingamiseks mu akna taga ja ukse alt sisse paistvad varjud vingerdavateks tumehallideks kombitsateks. Kartsin koletisi, kuid joobusin kujutlusest, kuidas vanaisa nendega võitles, jäi ellu ning sai mulle juhtunust jutustada.
Vanaisa lood elust Walesi lastekodus olid veel fantaasiaküllasemad. Tema jutu järgi oli see võlukoht, mis tehti laste koletiste eest kaitsmiseks ühele saarele, kus päike paistis iga päev ning keegi ei surnud ära ega jäänud isegi haigeks. Kõik elasid koos suures majas, mida kaitses tark vana lind. Umbes niisugune see lugu oligi. Vanemaks saades hakkasin muidugi mõnes asjas kahtlema.
„Mis lind see täpselt oli?” küsisin temalt seitsmeaastasena ühel pärastlõunal, põrnitsedes teda üle laua. Vanaisa laskis mul parajasti monopolimängu võita.
„Suur pistrik, kes armastas piipu suitsetada,” vastas ta.
„Vanaisa, sa pead mind ikka täitsa rumalaks.”
Taat uuris oma kokkukuivavat siniste ja oranžide mängurahade pakki. „Jacob, ma ei peaks sind iialgi rumalaks.” Taipasin, et vanaisa solvus, sest poola aktsent, millest ta kunagi päriselt lahti ei saanud, muutus tugevamaks, nii et peaks kõlas nagu piaks ja iialgi muutus hiialgiks. Tundsin end süüdi ja otsustasin lepitust otsida.
Küsisin: „Aga miks koletised tahtsid sulle kallale tulla?”
„Sest me polnud nagu teised inimesed. Me olime ebatavalised.”
„Mismoodi ebatavalised?”
„Oh, väga mitut moodi,” kostis vanaisa. „Seal oli tüdruk, kes suutis lennata, poiss, kelle sees elasid mesilased, ja siis veel vend ja õde, kes suutsid suuri kivirahne endale pea kohale tõsta.”
Oli raske aru saada, kas ta räägib tõsiselt või ajab niisama lorajuttu. Samas polnud mu vanaisal mingit naljamehe kuulsust. Ta märkas mu näol kahtlust ja tõsines.
„Ega sa ei pea mind paljast jutust uskuma,” sõnas ta. „Mul on pildid olemas!” Ta lükkas aiatooli eemale ja läks majja, jättes mu varjulisele verandale ootama. Minut hiljem tuli ta vana sigarikarbiga tagasi. Küünitasin sealt välja võetud nelja kortsus ja kollaseks tõmbunud pilti vaatama.
Esimene udune foto nägi välja, nagu oleks pildistatud riideid ilma inimeseta. Või siis polnud riiete sees oleval inimesel pead.
„Tal on päris kindlasti pea olemas,” muheles vanaisa. „Lihtsalt sa ei näe seda.”
„Miks ma siis ei näe? On ta nähtamatu?”
„Ennäe, kui taibukas sa oled!” Ta kergitas kulme, nagu oleks mu nutikus teda üllatanud. „Tema nimi oli Millard. Naljakas poiss. Tal oli kombeks mõnikord öelda: „Kuule, Abe, ma tean, mida sa täna tegid.” Ja siis ta luges ette, kus sa olid käinud, mida söönud ja kas olid urgitsenud nina, kui arvasid, et seda keegi ei näe. Mõnikord ta hiilis hiirvaikselt järele ja jälgis – ise ihualasti, nii et teda polnud võimalik märgata.” Vanaisa vangutas pead. „Suudad sa seda ette kujutada?”
Ta lükkas järgmise foto mulle nina alla. Olin seda vaid hetke vaadata jõudnud, kui ta juba küsis: „Niisiis, mida sa seal näed?”
„Väikest tüdrukut.”
„Mida veel?”
„Tal on kroon peas.”
Vanaisa koputas näpuga pildi alumisele servale. „Ja mida sa ta jalgade kohta ütled?”
Uurisin lähemalt. Tüdruku jalad ei puudutanud maad. Samas ei saanud ka väita, et ta hüppas. Plika pigem hõljus õhus. Mul vajus suu ammuli.
„Ta lendab!”
„Mitte päris,” parandas vanaisa. „Ta hõljub. Ta enesekontroll polnud eriti hea, nii et pidime talle mõnikord köie ümber siduma, et ta minema ei hõljuks.”
Ma ei suutnud kummituslikult nukunäolt pilku pöörata. „Kas see on päriselt?”
„Muidugi on,” turtsatas vanaisa, võttis pildi ära