kivikindlusena, milleks olin seda mõne nädala eest pidanud. Nüüd näis seal olevat vaid ebakindel kaljurahn, mille lained kohe-kohe minema võivad uhtuda.
„Vaadake!” karjus Enoch meie naaberpaadis püsti tõustes. „See kaob ära!” Udu mähkis saare endasse ja varjas selle me pilgu eest. Jätsime sõudmise ja jälgisime saare kadumist.
„Jätke siis me saarega hüvasti,” sõnas Emma, tõusis püsti ja võttis oma suure kübara peast. „Võib-olla ei näe me seda enam kunagi.”
„Hüvasti, saar,” ütles Hugh. „Sa olid nii hea meie vastu.”
Horace pani aeru käest ja lehvitas. „Jää hüvasti, maja. Ma igatsen taga kõiki su tube ja aeda ning üle kõige tunnen puudust oma voodist.”
„Hüvasti, silmus,” nuuksus Olive. „Aitäh, et hoidsid meid kindlalt kõik need aastad.”
„Need olid head aastad,” lisas Bronwyn. „Parimad mu elus.”
Minagi jätsin sõnatult hüvasti kohaga, mis oli mind igaveseks muutnud. See paik säilitas mu vanaisa mälestust ja ta elu salapära rohkem, kui surnuaed seda suutnuks. Tema ja saar olid igavesti teineteisega seotud ja nüüd, mil mõlemad olid mu elust kadunud, mõtlesin, kas üldse suudan kunagi mõista, mis minuga siin juhtus, kelleks olin muutunud ja kelleks muutumas. Olin tulnud saarele vanaisa saladust uurima ja avastanud seda tehes omaenda saladuse. Silmist kaduvat Cairnholmi vaadates oli tunne, nagu vaataksin ainsat võtit müsteeriumi lahenduse juurde süngetesse lainetesse vajumas. Äkki oli saar täiesti kadunud. Udulaam oli selle endasse neelanud.
Saart poleks nagu kunagi olnudki.
Üsna varsti sai udu meidki kätte. See varjas pikapeale vaatevälja, kaotas maa silmist ja muutis päikese helevalgeks sõõrikeseks. Tiirutasime tõusuvee keeristes, kuni kaotasime viimsegi suunataju. Viimaks jätsime sõudmise, panime aerud käest ning ootasime tuulevaikuses, lootes, et udu hajub. Polnud mingit mõtet teekonda huupi jätkata.
„See ei meeldi mulle,” ütles Bronwyn. „Kui siin liiga pikalt passime, jõuab öö kätte ning meil tuleb tegemist teha hoopis hullemate asjadega kui halb ilm.”
Ilm oleks justkui Bronwyni sõnu kuulnud. See otsustas meile koha kätte näidata ja läks v ä g a hulluks. Tõusis tugev tuul ja maailm muutus me silme ees mõne hetkega hoopis teistsuguseks. Valgeharjalised lained peksid vastu paadikeresid ja loopisid neisse vett. Külm vesi loksus me jalgade ümber. Siis tuli vihm, mis piitsutas nahka nagu tillukeste kuulide rahe. Paadid hulpisid omapäi ringi nagu kummist vannipardid.
„Hoidke nina vastu lainet!” karjus Bronwyn aerudega vett rahmides. „Kui laine tuleb külje poolt, lükkab see paadi ümber!” Kuid enamik meist oli omadega liiga läbi, et külmas vees aerutada – eriti veel mässaval merel. Ülejäänud aga kartsid nõnda, et ei julgenud aere puutudagi, nii et aerude asemel haarasime kõvasti paadipardast ja hoidsime sellest elu eest kinni.
Veevall mühises meile vastu. Tõusime tohutu laine harjale nii, et paatide ninad tõusid peaaegu sirgelt taeva poole. Emma klammerdus minu ja mina aerutulli külge. Meie selja taga hoidis Hugh istmelauast kõvasti kinni. Sõitsime nagu ameerika mägedes valliservalt alla. Mu süda vajus saapasäärde, kui kihutasime allavett ning kõik, mis polnud kinni naelutatud, lendas üle me peade paadist välja – nii Emma kaart, Hugh’ kott kui ka minu punane ratastega reisikohver, mida olin Floridast saati kaasa vedanud.
Polnud aega kaotsiläinu pärast muretseda, sest teised paadid olid silmist kadunud. Kui paat jälle tasakaalu saavutas, vahtisime kõik veekeerisesse ja hüüdsime sõpru nimepidi. Elasime üle õudse vaikusehetke, enne kui kuulsime vastu hõigatavat. Enochi paat ilmus udust välja. Kõik neli reisijat olid alles ja vehkisid kätega.
„On teiega kõik korras?” hüüdsin neile.
„Seal!” karjusid nad vastu. „Vaadake sinna!”
Taipasin, et nad ei lehvita meile, vaid püüavad juhtida tähelepanu millelegi, mis asub umbes kolmekümne jardi kaugusel vees. See oli kummuli läinud paadi põhi.
„See on Bronwyni ja Olive’i paat!” hüüatas Emma.
Paat oli kummuli, roostes põhi taeva poole. Kumbagi tüdrukut selle lähedal ei paistnud.
„Peame lähemale minema!” karjus Hugh ning me unustasime oma surmväsimuse, haarasime aerud ja sõudsime tüdrukuid hüüdes lähemale.
Aerutasime veepinnal triivivate lahtiläinud kohvritest välja pääsenud riiete vahel ja iga hõljuv kleit, millest möödusime, paistis uppunud tüdrukuna. Süda peksles rinnus ning ma peaaegu ei tundnudki külma, ehkki olin läbimärg ja lõdisesin. Saime Enochi paadiga Bronwyni kummuli paadi juures kokku ning otsisime neid koos.
„Kus nad küll olla võivad?” oigas Horace. „Oh, kui me neist ilma jäime…”
„Seal all!” pakkus Emma paadipõhjale osutades. „Äkki nad jäid paadi alla lõksu!”
Tõmbasin ühe aeru tullist välja ning koputasin sellega kummuli paadile. „Kui te seal olete, ujuge välja!” hõikasin. „Me päästame teid ära!”
Ühe hirmsa hetke jooksul kuulsime vaid vaikust ning ma tundsin, et pole enam vähimatki lootust tüdrukuid üles leida. Kuid siis koputati paadi alt vastu ja seejärel löödi rusikas selle põhjast läbi, nii et pilpaid lendas. Me kõik võpatasime üllatusest.
„See on Bronwyn!” hüüdis Emma. „Nad on elus!”
Bronwyn lõi veel paar korda ning sai paadile nii suure augu sisse, et inimene läbi mahuks. Ulatasin talle aeru ning ta haaras sellest kinni. Sikutasin koos Hugh’ ja Emmaga ja meil õnnestus ta läbi mässava vee oma paati tirida, sel ajal kui tema paat põhja läks. Bronwyn oli täiesti paanikas, hüsteeritses ja karjus vahetpidamata Olive’i kutsudes, sest plikatirtsu polnud koos temaga paadi all ja ta oli siiani kadunud.
„Olive, ma pean Olive’i kätte saama,” puterdas ta paati jõudes. Tüdruk lõdises ja läkastas merevett. Ta ajas end kõikuvas paadis püsti ja osutas tormimöllu. „Seal!” karjus Bronwyn. „Näete?”
Varjasin käega silmi näkku piitsutava vihma eest ning vaatasin pingsalt – kuid nägin vaid udu ja laineid. „Ma ei näe midagi!”
„Ta on seal!” kinnitas Bronwyn. „Vaata nööri!”
Siis ma taipasingi, et ta ei näidanud mitte vees rabelevat tüdrukut, vaid veest välja ulatuvat jämedat punutud köit, mida toimuvas kaoses polnud kerge märgata. Pingul pruun nöör tuli veest ning kadus udulaama. Olive, keda me ei näinud, pidi olema köie külge seotud.
Sõudsime köie juurde ning Bronwyn hakkas seda alla tirima. Minut hiljem ilmus meie pea kohalt udust nähtavale Olive, kellele oli köieots ümber vöökoha seotud. Kui paat kummuli läks, olid plikatirtsul tinakingad jalast libisenud, kuid Bronwyn oli ta juba enne ankruköie külge sidunud. Ankur ise puhkas nüüd merepõhjas. Kui Bronwyn poleks seda teinud, oleks Olive praegu juba meile kättesaamatuna pilvedes lennanud.
Olive haaras Bronwyni kaela ümbert kinni ja hõiskas: „Sa päästsid mu! Sa päästsid mu!”
Nad kallistasid. Neid vaadates kerkis mul klomp kurku. „Me pole veel ohust pääsenud,” ütles Bronwyn. „Peame ikkagi enne pimedat maale jõudma. Muidu on see alles me murede algus.”
Torm oli pisut hoogu kaotanud ning lained ei möllanud enam niisuguse jõuga. Sellegipoolest oli paljas mõte teha kasvõi üksainus aerutõmme isegi peegelsiledal veel täiesti vastuvõetamatu. Me polnud veel poolelgi teel mandrile ning ma olin lootusetult kurnatud. Mu peopesad tuikasid. Käsivarred olid tuimad kui puupakud. See polnud ainus häda. Paadi lõputu kõikumine oli hakanud enesetundele mõjuma ning mulle vastu vaatavate rohekate nägude järgi otsustades polnud ma sugugi ainus merehaige.
„Puhkame natuke,” ütles Emma, püüdes julgustavat tooni leida. „Puhkame ja loobime paatidest vee välja, kuni udu hajub…”
„Sihuke udu on väga jonnakas,” kostis Enoch. „See võib mitu päeva järjest püsida. Mõne tunni pärast läheb pimedaks ja siis jääb ainult loota,