peale kanget kohvi, mis teda selle jälkusega kuidagimoodi lepitada suutis. Artjom sõi ja jõi oma totakat teed nähtava rahuloluga. Vahel Margaritale isegi meeldis, et mees tegi kõike naudinguga. Just nagu gurmaan, süües kõiki kõige paremaid roogasid, mida elu pakkus. Ta pidas vist Margotki selliseks roaks, kuid see sundis naist pisut muretsema.
“Millised on sinu tänased plaanid?” küsis mees oma puhtalt kõrgelt laubalt sinna langenud kuldset tihedate juuste salku tagasi lükates. Kui ta tegi tõsist, peaaegu karmi nägu, sarnanes ta viikingiga.
Mehel olid teravad ja tugevad näojooned, kandiline lõug, väljapaistvad põsesarnad, sirge nina ja puhtad helesinised silmad. Lapse silmad erakordselt mehelikus näos. Kuid Margarita teadis suurepäraselt, kui petlikud need on. Artjom ei olnud naiivne poisike, kuigi kasutas oma süütuid silmi kõikjal, veedeldes kõiki, keda vaid tahtis. Eriti mõjus see naisterahvastele, kellest tal puudust ei olnud. Vahel esitas Margarita endale küsimuse selle kohta, kuidas primadonna Granina ise meest võtab. Selles küsimuses ei olnud tilkagi armukadedust, pelgalt uudishimu.
Margarita teadis mehe hinda ja tuli tunnistada, et see hind oli piisavalt kõrge. Ja mis siis sellest? Ta suhtus oma armukesse rahulikult, ilma liigse kireta ja see rahuldas teda täielikult. Piisab talle sellest valust, mida põhjustas Deniss. No nii – jälle!
Millal ta Denissi ükskord lõplikult peast välja saab?
“Roomad sa ükskord jumala valguse kätte ka?” ei jätnud Artjom teda rahule.
“Küsi midagi lihtsamat,” hakkas Margarita naerma. “See sõltub ilmast. Kui on väga külm, ei tule ma mingi hinna eest majast välja.”
“Miks? Vaata, õues on külm ja päike – suurepärane ilm.” Mees naeratas oma laitmatut naeratust. “Kui selline õnnistus paar päeva püsib, tuleb mul suurepärane võimalus mäesuuski värskendada. Ja tead mis, tahaksin teha sulle ettepaneku lennata mingisse kenasse kohta mägedes. Ehk räägin sind kuidagi ära? Ausõna, sulle hakkab seal meeldima. Mis sa arvad, Margo?”
“Loodan, et Courchevel ei sobi sinu rahakotile,” salvas Margarita. “See on koht, kus ma kõige vähem viibida sooviksin. Ja üldse, unusta kõik talvelõbud, mu sõber. See ei ole minu jaoks.”
“Ilmaasjata õelutsed. Muide, Courchevelist naaseb homme minu primadonna.”
“Miks sind teda saatma ei kutsutud?”
“Asjatoimetused,” katkestas mees teda tõsise näoga. “Ma pean jälgima tema kontakte televisiooniga. Tead ju, et “Põgenejate” järgi filmitakse seriaali.”
“Tean. Olga Granina järjekordne seriaal. Üldiselt mulle, kui täiesti aus olla, nii mõnigi tema asi meeldib. Muidugi, kõik räägivad, et see ei ole kirjandus. Ja mis siis? See-eest loed, ei väsita end, jälgid intriigi ja arvad ära, kes on kurjategija. Täpselt sama, mis ristsõna lahendada. Tead, mulle tundub, et need, kes väidavad end makulatuuri mitte lugevat, valetavad.”
“Selles ma ei kahtle. Kõik loevad. Kuid mõned varjavad seda,” noogutas Artjom nõusolevalt. “Mul on üks tuttav vana kooli mees soliidsest instituudist. Vaat tema tunnistab, et loeb detektiive ja et need aitavad tal pead selge hoida. Granina on lihtsalt väga töökas, erinevalt sinust, mu kuninganna Margo. Sina oled tõeline laiskvorst. Kuigi pean tunnistama, et midagi sa ikka maksad ka.”
No nii, nüüd hakkab minu raamatust rääkima, mõtles Margarita ja ta ei eksinud.
“Kas ma juba ütlesin sulle, et sinu “Igaveseks kaotatud” vastu hakkas huvi tundma üks uus kirjastus? Tahan sind kellelegi tutvustada. Loodan, et sa ülehomme Olga esitlust ikkagi oma kohalolekuga austad, olgu ilm milline tahes? Ta kirjutas raamatu ja üldse mitte oma senises laadis. Midagi memuaaride taolist, kuid tegelikult mitte, see ei ole õige määratlus. See on pigem suurilma suhtlemise jälgimine. Usun, et paljud tunnevad ennast ära, kuigi ta nimesid loomulikult ei maini. Ainult hüüdnimed. Kuid kümnesse!”
“Mind ei ole keegi sinna kutsunud,” heitis Margo, keerutades sõrmede vahel peenikest mentoolisigaretti. “Pealegi ei suuda ma endale ette kujutada, mis teos see võiks olla. Kas see on väga glamuurne? On sinu Granina end moevankri ette rakendanud?”
“Ja miks ka mitte? Ta teab suurepäraselt, et ta raamatutel on hea minek. Muide, kutsest…”
Artjom läks koridori, tuli sealt tagasi õhukese ümbrikuga ning asetas selle Margarita ette.
Naine luges kuldsele kartongile pressitud nime. Kutse oli isiklik. Kullake oli pingutanud!
“Nüüd ei ole sul võimalik kõrvale hiilida,” ütles Artjom. “Muide, palun ütle mulle, miks sa nii kummaline oled. Teised ronivad millegi saavutamiseks lausa nahast välja. Sinule tuleb kõik iseenesest kätte, aga sina mängid lolli. Ma mõistan, tüdruk, et sul on olemas kõik, mida vajad, kuid kas meie hullumeelsel ajal võib ainult vanematele loota? Kas tahad tõepoolest end terve elu papakese selja taha peita? Oo! Ma tean! Sa oled meil loominguline natuur ja igapäevased askeldused on sulle võõrad…”
“Lõpeta, Tjomka!” sai Margarita vihaseks, saades suurepäraselt aru, et mehel on täiesti õigus, kuid ikkagi ei tahtnud ta end muuta. Peale selle on talv ja see on piisav argument igasuguse aktiivse tegevuse vastu.
“Ei, ma ei lõpeta!”
“Ma ei ole laps, et mind kasvatama peab.”
“See pole veel päris kindel. Vahel tundud sa lausa kooliplika olevat. Olgu, lähen end valmis panema. Palun sind, roni oma urust välja, sest siin oma tubaka ja sisselülitatud kamina juures närbud sa täielikult.”
Artjom pani selga Calvin Kleini tumeda ülikonna ja Van Laaci klassikalise valge särgi ning jalga alles hiljuti ostetud Sergio Rossi kingad.
Neid kingi valima minnes oli ta Margarita kaasa tassinud. Lihtsalt sellepärast, et tahtis teda kodust välja saada. Hiljem rääkis ta naise pehmeks, et vaadata sisse “Versioon 1,0”, kus Margaritale üleüldse ei meeldinud. Ta imestas, et mees ta siia tõi. Toit ei olnud mehe maitse järgi, aga samas on see koht moes. Ning see kaalus Artjomi silmis kõik üles. Tal oli alati vaja proovida kõike uut, kõike, mis selliste edukate noorte hulgas, kelle hulka ta ennast luges, kohustuslik on.
Margarita vaatas meest pealaest jalatallani ja ohkas. Miks küll see “hiilgav” mees ei kutsunud temas esile sellist kohustuslikku kehalist ja hingelist värinat nagu tõenäoliselt enamikus naisterahvastes?
Artjom tõmbas selga seemisnahast mantli ja suudles hajameelselt Margaritat põsele. Teda ei olnud enam siin. Margarita nägi seda mehe keskendunud ilmest.
“Noh, mul on aeg!” ütles mees ja sööstis minema.
Margo ei jõudnud tema taga veel ustki sulgeda, kui kostis telefonihelin. Kes see veel on? Võib-olla oleks targem mitte vastu võtta, nagu poleks kodus kedagi? Telefon ei helisenud kaua, kuid kohe pärast helina vaikimist kostis mobiili meloodiline triller.
“Margo! Terekest! Kas ajasin su üles?” lausus Margarita sõbranna Kira Mitskevitš kiirkõnes.
Kira oli küllaltki menukas kunstnik-keraamik. Ta töötas nagu hobune ja teenis oma miniskulptuuridega päris hästi. Igal juhul võimaldasid honorarid tal osta väikese töötoa Moskva südalinnas. Sellise, millest ei julgenud unistada ka palju kogenumad ja poole vanemad, kuid vähem menukad kunstnikud.
Kira viitsis kogu päeva keerelda mitte ainult tööd tehes, vaid ka igasuguste vajalike inimestega suheldes. See oli ka arusaadav. Kuidas muidu oleks tal õnnestunud end nii maruliselt ja tublisti esirinda nihutada? Vahetevahel Kira järjekindlus ja jultumus isegi ärritasid Margaritat, kuid tema andekust ei olnud võimalik mitte tunnistada.
Mis siis ikka, vahel tulevad elus ette sellised õnnestunud kooslused. Talent ja otsustusvõime. Miks ka mitte? Kui sa ise enda eest ei hoolitse, siis ei hoolitse sinu eest keegi.
Kiral ei olnud rikkaid vanemaid, ei olnud meest ega armukest, kes oleks tema asjadega tegelenud. Tal tuli ise endale eluteed rajada ja see oli austust väärt. Kuid tema, Margo, ei ole selline. Õigus, Artjomil on õigus! Ta on lihtsalt hellitatud plika, laisk ja tujukas. Mõtleb, kuidas jälle oma mõnusasse urgu pugeda ning unne suikuda.