Yendi. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust

ja maailmale näidata, et ma võin ikka veel seda teha. Kuid, nagu ma ütlesin, eriti palju murettekitavat enam ei juhtunud.

      Ja siis mu hea naaber Laris näitas mulle, miks ma polnud varem selle asjaga tegelema hakanud.

*

      Päeval, mil püüdsin mängupunkti kinni panna, mis mul ei õnnestunud, saatsin Kragari inimesi leidma, kes Larist tundsid või olid tema heaks töötanud. Lõin kontoris aega surnuks, loopides nuge ja sekretäriga nalja visates. („Kui palju idalasi on vaja, et mõõka teritada? Neli: üks hoiab mõõka ja kolm liigutavad käia.”)

      Kragar tuli tagasi just enne keskpäeva.

      „Mida sa teada said?”

      Ta avas väikese märkmiku ja uuris seda.

      „Laris,” ütles ta, „alustas Dragaera linnas rahalaenaja turvamehena. Ta töötas sellena kolmkümmend või nelikümmend aastat, siis sõlmis mõned sidemed ja alustas omaenda äri. Laenaja turvamehena tegi ta ka üks või kaks korda „tööd”, nagu vaja oli.

      Oma rahalaenamisäriga teenis ta head raha umbes kuuskümmend aastat, kuni Adroni Õnnetuseni ja Vahevalitsuseni. Siis ta kadus silmist, nagu kõik teisedki, ja ilmus Adrilankhas uuesti välja umbes saja viiekümne aasta pärast, müües Jheregi tiitleid idalastele.”

      Katkestasin teda: „Kas ta võis müüa…”

      „Ma ei tea, Vlad. Mõtlesin ka ise sellele – su isa kohta –, kuid ma ei suutnud välja selgitada.”

      „Pole tähtis. Jätka.”

      „Hästi. Umbes viiskümmend aastat tagasi läks ta Weloki ihukaitsjaks. Paistis, et ta „töötas” veel mõned korrad, siis hakkas juhatama otse Weloki alluvuses väikest piirkonda, kakskümmend aastat tagasi, kui Welok piirkonna K’tang Haagilt ära võttis. Kui Mõõk läks teekonnale…”

      „Edasi ma tean.”

      „Hästi. Mis nüüd teeme?”

      Mõtlesin selle üle. „Tal pole olnud tõelisi tagasilööke, kas pole?”

      „Ei.”

      „Ta pole ka kunagi sõda pidanud.”

      „See pole päriselt tõsi, Vlad. Mulle räägiti, et ta juhatas tegelikult ise võitlust Haagi vastu, mispärast Welok piirkonna talle andis.”

      „Aga kui ta oli siis vaid ihukaitsja…”

      „Ma ei tea,” ütles Kragar. „Mul on tunne, et selles peitus midagi rohkemat, kuid ma ei tea, mis see oli.”

      „Hmmmm. Kas võis ta juhatada sel ajal mingit teist piirkonda? Varjatult või midagi niisugust?”

      „Võib-olla. Või oli tal mingisugune nui Weloki pea kohal.”

      „Minu arust on seda raske uskuda,” ütlesin. „Mõõk oli üks kange litapoeg.”

      Kragar kehitas õlgu. „Kuulsin ka juttu, et Laris pakkus talle Haagi piirkonda, kui ta suudab seda käigus hoida. Püüdsin seda kontrollida, kuid keegi teine polnud seda kuulnud.”

      „Kust sina seda kuulsid?”

      „Vabakutseliselt ihukaitsjalt, kes töötas Larise heaks sõja jooksul. Mehelt nimega Ishtvan.”

      „Ishtvan? Idalane?”

      „Ei, lihtsalt idalase nimega mees. Nagu Mario.”

      „Kui ta on nagu Mario, siis ma tahan teda!”

      „Sa tead, mida ma mõtlen.”

      „Jah. Hästi, saada käskjalg Larise juurde. Ütle talle, et tahan temaga kohtuda.”

      „Ta tahab teada, kus.”

      „Vaata, kas talle kuulub mõni hea restoran, ja korralda seal. Ütleme, homme keskpäevaks.”