pilvehalli rüüd. Nad ei ole isegi sõdurid. Nad on punastes kuubedes, punastes sallides, punastes tuunikates, punastes pükstes, punaste jalatsitega teenijad. Punast on nii palju, et nad näivad veritsevat. Ja nende pahkluude ümber kõlksuvad vastu maad raudsed ahelad. See heli murrab mu, summutades kõik lennukid ja raketid, isegi punase müüri taga varjuvate Hõbedaste ohvitseride käredalt haukuvad korraldused. Kuulen vaid ahelaid.
Kilorn tõmbub urisedes turri. Ta astub sammu ettepoole ja tõstab püssi palgesse, kuid relv ta kätes vabiseb. Armee on alles puiestee teises otsas, liiga kaugel ka oskaja jaoks isegi ilma inimkilbita. Nüüd on see võimatust võimatum.
„Peame liikuma,” pomiseb Shade. Venna pilgus lõõmab raev, kuid ta teab, mida tuleb teha, mida tuleb eirata, et elus püsida. „Kilorn, tule otsekohe meiega või jätame su siia.”
Venna teravad sõnad äratavad mind õudusest tulvil jahmatusest. Kui Kilorn ei liiguta, haaran tal käsivarrest ja sosistan kõrva, lootes ahelate kõlina summutada.
„Kilorn.” Kasutasin sama tooni emaga, kui mu vennad sõtta läksid, kui isa tabas haigushoog, kui kõik koost lagunes. „Kilorn, me ei saa nende heaks midagi teha.”
Vastus kostab kokkusurutud hammaste vahelt. „See ei ole tõsi.” Ta heidab pilgu üle õla minu suunas. „Sa pead midagi tegema. Sina saad nad päästa…”
Raputan surmani häbistatult pead. „Ei, ei saa.” Jookseme edasi. Ja Kilorn järgneb.
Järjekordsed raketid plahvatavad, iga sekundiga aina kiiremini ja lähemal. Üle kõrvade kumina on vaevu midagi kuulda. Teras ja klaas koolduvad kõrvale nagu pilliroog tuules, kaardudes ja murdudes, kuni meie peale langeb lõikav hõbedane vihm. Peagi on liiga ohtlik edasi joosta ja Shade haarab minust tugevamini kinni. Ta krahmab ka Kilorni kaasa ja hüppab koos meie mõlemaga, kui maailm me ümber kokku variseb. Mu sisikond keerdub sõlme iga kord, kui pimedus me ümber sulgub, ja iga korraga jõuab langev linn lähemale. Tuhk ja betoonitolm matavad vaatevälja ja muudavad hingamise raskeks. Klaas paiskub eredas tormis kildudeks, rebides mu rõivaid katki ja jättes mu näole ja kätele lõikehaavu. Kilorn näeb välja hullem kui mina, sidemed värskest verest punased, kuid ta liigub edasi, järgides hoolikalt, et meist liiga palju ette ei jookseks. Venna haare mu käsivarre ümber ei nõrgene, kuid ta hakkab väsima, muutudes iga uue hüppega kahvatumaks. Ka mina ei ole abitu ja suunan sädemete abil eemale sakilise metallist šrapnelli, mille eest isegi Shade ei suuda meid eemale hüpata. Kuid meist ei piisa, isegi mitte iseenda päästmiseks.
„Kui palju veel?” Mu hääl kõlab müriseva sõjalaviini taustal nii vaiksena. Hägu ei lase vaadata kaugemale kui ehk meeter. Kuid ma tunnen. Tunnen tiibu, mootoreid, elektrit kisendamas me peade kohal ja sööstmas iga korraga aina lähemale. Võiksime samahästi olla hiired, kes ootavad, millal kotkad nad maapinnalt üles nopivad.
Shade sunnib meid sammupealt peatuma, meekarva silmad ringi liikumas. Ühe hirmutava sekundi vältel pelgan, et ta on eksinud. „Oodake,” käsutab ta, teades midagi, mida meie ei tea.
Ta vaatab ainiti üles, kunagi suurejoonelise ehitise riismete poole. See on massiivne, kõrgem kui Päikesekoja kõrgeim torn ja laiem kui suur Caesari väljak Archeonis. Mööda mu selgroogu jookseb külmavärin, kui mõistan, et see liigub. Edasi-tagasi, küljelt küljele, õõtsudes väändunud tugedel, mille sajanditepikkune unustuses viibimine on muredaks kulutanud. Vaatame, kuidas see hakkab küljele kalduma, vajudes alguses aeglaselt kössi nagu vana mees, kes toolil istet võtab. Seejärel kukub see üha kiiremini ja kiiremini ning langeb meie peale ja meie ümber.
„Hoidke minust kinni!” röögatab Shade üle kõmina ja haarab meist kindlamalt kinni. Ta paneb käe ümber mu õlgade ja surub mu nii kõvasti enda vastu, et suudan seda vaevu välja kannatada. Ootan ebameeldivat tunnet, mida hüpe kaasa toob, kuid seda ei tule. Selle asemel tervitab mind hoopis tuttavlikum heli.
Püssituli.
Nüüd ei päästa mu elu mitte Shade’i võimed, vaid ta keha. Minule mõeldud kuul tabab teda käsivarde ja teine valang jalga. Vend möirgab ahastusest ja peaaegu langeb meie jalge ette mõranenud maapinnale. Tunnen teda läbinud kuuli, kuid valuks ei ole aega. Läbi õhu tuhisevad uued kuulid, liiga kiired ja arvukad, et saaksime nende vastu võidelda. Saame vaid põgeneda, nii variseva hoone kui ka pealetungiva armee eest. Üks saab teisest jagu, kui väändunud teras leegioni ja meie vahele prantsatab. Vähemalt peaks nõnda minema. Gravitatsioon ja raketituli sundisid hoone kokku kukkuma, kuid magnetronide võim ei lase sel meid varjata. Tagasi vaadates näen neid, umbes tosinkonda hõbejuukselisi ja mustade turvistega sõdurit, kes pühivad tee pealt eest viimse kui langeva tala ja terastoe. Ma ei ole nii lähedal, et nende nägusid näha, kuid tunnen Samoste koda piisavalt hästi. Evangeline ja Ptolemus juhatavad oma peret ning puhastavad tänavat, et leegion saaks edasi tungida. Et nad saaksid alustatu lõpule viia ja meid kõiki tappa.
Kui vaid Cal oleks Ptolemuse areenil hävitanud; kui ma vaid oleksin Evangeline’i vastu üles näidanud samasugust lahkust kui tema minu suhtes. Siis võiks meil veel lootust olla. Kuid meie halastusel on hind ja selleks võivad olla meie endi elud.
Hoian vennast kinni ja toetan teda nii hästi kui suudan. Kilorni hooleks jääb suurem osa tassimisest. Ta võtab enamiku Shade’i kaalust enda kanda ja poolenisti lohistab teda veel suitseva kokkupõrkekraatri suunas. Sukeldume meeleldi selle sügavusse, et kuulirahe eest pisut varju leida. Kuid mitte palju. Mitte kauaks.
Kilorn hingeldab raskelt ja tema kulmudesse tilgub higi. Ta rebib ühe oma varruka küljest ja seob sellega Shade’i jala kinni. Side imbub kiiresti verest läbi. „Jaksad sa hüpata?”
Vend kortsutab kulmu, tunnetades mitte valu, vaid oma jõudu. Mõistan seda tunnet hästi. Ta raputab aeglaselt pead, pilk tumenemas. „Veel mitte.”
Kilorn vannub omaette. „Mida me siis teeme?”
Mul läheb hetk aega taipamaks, et küsimus on mõeldud mulle, mitte mu suurele vennale. Mitte sõdurile, kes tunneb lahingut paremini kui kumbki meist. Kuid Kilorn ei küsi tegelikult ka minu käest. Mitte Vaiaküla Mare Barrow’lt, vargalt, oma sõbralt. Kilorn peab nüüd silmas kedagi teist, kedagi, kelleks muutusin palee saalides ja areeni liival.
Ta küsib välguplikalt. „Mare, mida me teeme?”
„Jätate mu siia, vaat mida!” uriseb Shade kokkusurutud hammaste vahelt veel enne, kui jõuan suu avada. „Jookske jõe äärde, otsige Farley üles. Hüppan teie juurde kohe, kui võimalus avaneb.”
„Ära valeta valevorstile,” vastan sooviga kõigest väest värinaid tagasi hoida. Alles ma sain oma venna tagasi justkui surnuist tõusnud vaimu. Ma ei lase tal uuesti käest kaduda, mitte millegi nimel. „Pääseme siit koos minema. Meie kõik.”
Leegioni marss paneb maapinna kõmisema. Kiire pilk üle kraatri serva ütleb, et nad on vähem kui saja meetri kaugusel ja lähenevad kiiresti. Näen läbi Punaste rivis olevate avade Hõbedasi. Jalaväelased kannavad armee häguhalle mundreid, kuid mõnel neist on turvised. Rinnaplaatidel ilutsevad juba tuttavates värvides nikerdused. Sõdalased Kõrgkodadest. Näen välgatamas sinist, kollast, musta, pruuni ja teisigi värve. Nümfid ja telkid, näbedad ja kõvakäed – kõige võimsamad võitlejad, kelle Hõbedased saaksid meile kaela saata. Nad peavad Cali kuningatapjaks ja mind terroristiks ning on valmis meie hävitamiseks kogu linna maatasa tegema.
Cal.
Vaid venna veri ja Kilorni ebaühtlane hingeldamine takistab mind kraatrist välja hüppamast. Pean ta leidma, pean. Kui mitte mu enda, siis eesmärgi pärast, et taandujaid kaitsta. Ta on väärt sadakonda head sõdurit. Ta on hiilgav kilp. Kuid ilmselt on ta läinud, põgenenud, oma ahelad sulatanud ja minema jooksnud kohe, kui linn hakkas koost lagunema.
Ei, Cal ei põgeneks. Ta ei jookseks kunagi selle armee, Maveni ega minu eest ära.
Loodetavasti ma ei eksi.
Loodetavasti ei ole ta juba surnud.
„Aita ta üles, Kilorn.” Päikesekojas õpetas leedi Blonos mind kõnelema nagu printsess. See on külm, kõigutamatu hääl, mis ei jäta vastuvaidlemiseks ruumi.
Kilorn