daamikari, keda valvata, aga sinu jaoks leian alati aega.”
Celaena volksutas tema poole ripsmeid. „See teeb tõeliselt au.” Tegelikult tekitas mõte Dorianist teiste naiste juures tahtmise mõni aken kildudeks lüüa, kuid seda poleks olnud õiglane Dorianile reeta. Ta heitis pilgu kellale väikesel laual. „Tegelikult pean kohe praegu tagasi Riftholdi minema,” ütles ta. See polnud vale. Tal oli jäänud veel paar tundi päevavalgust. Piisavalt aega Archeri elegantse linnamaja uurimiseks ja jälitama asumiseks. Ta peab mehe tavapärastest käikudest sotti saama.
Dorian noogutas ja naeratus hääbus.
Laskus vaikus, mida segas ainult lauakella tiksumine. Celaena pani käed risti. Talle meenus, kuidas Dorian lõhnas, mis maitse oli ta huultel. Ent see vahemaa nende vahel, see hirmus lõhe suurenes iga päevaga… nii oli parem.
Dorian astus sammu lähemale ja paljastas tema poole oma peopesad. „Sa tahad, et ma võitleks sinu pärast? Seda tahad või?”
„Ei,” lausus Celaena vaikselt. „Ma tahan lihtsalt, et sa mind rahule jätaks.”
Mehe silmad värelesid ütlemata jäetud sõnadest. Celaena jõllitas teda liikumatult, kuni ta hääletult lahkus.
Üksi fuajeesse jäänud Celaena ajas käsi rusikasse ja lahti ning tundis järsku tülgastust kõiki nende kenade pakkide vastu laual.
5
Ühel katusel Riftholdi väga peenes ja auväärses piirkonnas kükitas Celaena korstna varjus ja kortsutas Avery jõelt tulevate jäiste tuulepuhangute peale kulmu. Ta kontrollis kolmandat korda oma tasku-uuri. Archer Finni eelmised kaks kohtumist kestsid mõlemad vaid tunni. Nüüd viibis ta majas teisel pool tänavat juba peaaegu kaks tundi.
Mitte midagi huvitavat selle elegantse, rohelise katusega linnamaja juures polnud ja ta ei suutnud mitte midagi sealsete elanike kohta välja õngitseda, välja arvatud kliendi nimi – keegi leedi Balanchine. Ta kasutas selle infokillu kogumiseks sama trikki nagu teise kahe maja puhul: teeskles kullerit, kellel on pakk lord Sellele-ja-Tollele. Ja kui ülemteener või majapidaja teatas, et see ei ole lord Selle-ja-Tolle maja, teeskles piinlikkust, küsis tõelise omaniku nime, lobises pisut teenriga ja läks oma teed.
Celaena kohendas jalgade asendit ja keerutas kaela. Päike oli peaaegu loojunud, temperatuur langes iga mööduva minutiga. Kui ta ei saanud majadesse ise sisse, polnud suurt midagi rohkem võimalik välja uurida. Ja arvestades tõenäosust, et Archer võiski tegeleda sellega, mille eest talle maksti, polnud Celaenal majja pääsemisega kiiret. Parem oli uurida, kuhu ta läks, kellega ta kohtus ja astuda siis järgmine samm.
Sellest oli nii kaua möödas, kui ta viimati Riftholdis midagi taolist tegi – kükitas smaragdikarva katustel ja uuris kõikvõimalikku infot saagi kohta. See erines sellest, kui kuningas saatis ta Bellhavenisse või mingi lordi mõisa. Siin, praegu, Riftholdis, tundus, nagu poleks…
Tundus, nagu poleks ta iial lahkunud. Nagu ta võiks vaadata üle õla ja leida Sam Cortlandi enda kõrval kükitamas. Nagu võiks ta öö lõpus naasta mitte klaaslossi, vaid Palgamõrvarite Kantsi teisel pool linna.
Celaena ohkas ja torkas käed kaenla alla, et hoida sõrmi soojade ja nõtketena.
Möödunud oli poolteist aastat sellest ööst, kui ta kaotas oma vabaduse. Poolteist aastat sellest, kui kaotas Sami. Ja kusagil siin linnas leidusid vastused sellele, kuidas see kõik juhtus. Kui ta söandanuks vaadata, leiaks ta need üles. Ta teadis seda. Ja Celaena teadis, et see hävitaks ta uuesti.
Linnamaja välisuks avanes ja Archer patseeris trepist alla otse oma ootavasse tõlda. Celaena märkas vaevu tema kuldpruune juukseid ja uhkeid riideid enne, kui mees minema sõidutati.
Ägades ajas Celaena end kükkasendist püsti ja ruttas katuselt minema. Veidike hirmuäratavat ronimist ja paar hüpet viis ta varsti tagasi munakivitänavatele.
Ta jälitas Archeri tõlda, lipsas varjudesse ja sealt välja, kui nad liikluse tõttu aeglases tempos läbi linna rändasid. Ehkki Celaena ei kiirustanud otsima tõde omaenda kinni püüdmise ja Sami surma taga ja ehkki ta oli suhteliselt veendunud, et kuningas pidi Archeri puhul eksima, mõtiskles osa temast selle üle, kas mässuliikumise ja kuninga plaanide tõelise loomuse selgitamine hävitaks ka tema.
Ja mitte ainult tema – ka kõik selle, millest ta oli hoolima hakanud.
Pragiseva tule soojust nautides lükkas Celaena pea väikese diivani seljatoe vastu ja kõlgutas jalgu üle selle polsterdatud käetoe. Read tema ees oleval paberil hakkasid sulanduma. See polnudki üllatav kui arvestada, et kell oli kaugelt üle üheteistkümne ja ta tõusis jalgele enne koitu.
Kulunud punasel vaibal tema ees lesis Chaol. Mehe klaaspliiats välkus tulevalguses, kui ta sirvis läbi dokumente, allkirjastas pabereid ja kritseldas märkmeid. Ohates veidike läbi nina, langetas Celaena paberi oma kätes.
Erinevalt tema ruumikast kambrist oli Chaoli magamistuba üks suur ruum, mida sisustas vaid üksiku akna all olev laud ja kivikamina ette asetatud vana diivan. Hallidel kiviseintel rippusid mõned seinavaibad, ühes nurgas kõrgus tammepuust riidekapp ja Chaoli neljasambalist voodit kaunistas üsna vana ja kuhtunud veripunane päevatekk. Üks kõrvaluks viis vannituppa – see polnud nii suur kui Celaena oma, aga piisavalt ruumikas, et mahutada isiklikku basseini ja tualetti. Chaolil oli üksainus väike raamaturiiul, täis kenasti korrastatud raamatuid. Tähestiku järjekorras, kui ta Chaoli üldse tundis. Ja ilmselt kuulusid sinna ainult tema kalleimad teosed – erinevalt Celaenast, kes pani riiulisse iga viimase kui raamatu, mille kätte sai. Meeldis see teos talle või ei. Chaoli ebaloomulikult korras riiulist hoolimata meeldis Celaenale siin, koht oli õdus.
Ta hakkas siin käima mõned nädalad tagasi, kui kibeles Elena ja Caini ja salakäikude mõtete tõttu oma kambrist välja. Ja kuigi Chaol porises privaatsuse rikkumise üle, ei saatnud ta Celaenat minema ega seisnud vastu tema sagedastele õhtusöögijärgsetele visiitidele.
Chaoli pliiatsi kribimine katkes. „Meenuta mulle uuesti, millega sa tegeled.”
Celaena viskus selili ja lehvitas õhus paberiga. „Lihtsalt informatsioon Archeri kohta. Kliendid, lemmikpaigad, päevakava.”
Chaoli kuldpruunid silmad sulasid kaminavalgel. „Miks tema jälitamisega nii palju vaeva näha, kui võid teda lihtsalt tulistada ja asjaga ühele poole saada? Ütlesid, et teda valvatakse hästi, ometi tundub, et said teda täna kergelt jälitada.”
Celaena põrnitses pahaselt. Chaoli nutikus võis mehele kord ohtlikuks saada. „Kui kuninga vastu sepitseb tõesti üks grupp inimesi vandenõu, peaksin nende kohta hankima nii palju infot kui võimalik enne, kui Archeri tapan. Võib-olla paljastab Archeri jälitamine veel kaasosalisi – või annab vähemalt vihjeid nende asukohtade osas.” See oli tõsi – ja ta jälitas Archeri peent tõlda pealinna tänavatel täna just sel samal põhjusel.
Ent nendel tundidel, kui Celaena Archerit jälitas, käis ta enne oma linnamajja naasmist vaid paaril kohtumisel.
„Selge,” ütles Chaol. „Nii et praegu sa lihtsalt… tuubid seda infot pähe?”
„Kui sa annad mõista, et mul pole mingit põhjust siin olla ja peaksin lahkuma, võid seda lihtsalt öelda.”
„Ma üritan üksnes mõista, mis oli sedavõrd igav, et sa kümme minutit tagasi uinusid.”
Celaena ajas end küünarnukkidele. „Ei uinunud!”
Chaoli kulmud kerkisid. „Ma kuulsin su norskamist.”
„Te olete valevorst, Chaol Westfall.” Celaena viskas teda paberiga ja räntsatas tagasi diivanile. „Sulgesin vaid minutiks silmad.”
Chaol vangutas pead ja jätkas oma tööd.
Celaena punastas. „Ma päriselt ju ei norsanud, ega ju?”
Chaoli nägu oli surmtõsine: „Nagu karu.”
Celaena rammis rusikaga diivanipatja. Chaol irvitas. Celaena puhises ja heitis siis käe üle diivani. Nüüd puuris ta pilgu kivist lakke ja näppis iidse vaiba lõimesid. „Ütle mulle, miks sa Rolandit vihkad.”
Chaol