Meiega on kõik korras. Nina LaCour

ja ta ema igal pool kasutavad. Iseendal ja autodes. Kõigis nende maja heledates tubades.

      Ma hoian neid käes ja hoian ka siis, kui kuulen Mabeli samme, teda lähenemas. Hingan sisse roosi, Mabeli naha maalähedast lõhna, kõiki neid tunde, mis me koos tema kodus veetsime.

      Kolmest päevast kindlasti ei piisa.

      „Ma pean oma vanematele helistama,” ütleb Mabel ukselt. Ma panen ta asjad tagasi. Kui ta nägigi, et ma neid käes hoidsin, ei tunnista ta seda. „Ma saatsin neile lennujaamas sõnumi, aga nad on kogu selle asja pärast nii närvis. Nad muudkui õpetasid mind, kuidas lumega sõita. Mina muudkui kordasin: „Ma ei hakka seal autoga sõitma.””

      Ta tõstab telefoni kõrva äärde, kuid isegi toa teisest otsast kuulen ma, kui nad vastu võtavad, kuulen mõlema, Ana ja Javieri häält, ülevoolavad ja murekoormast vabanenud.

      Põgus fantaasia: Mabel ilmub uksele, märkab mind. Ta istub minu kõrvale voodile, võtab mütsi ja paneb selle kõrvale. Võtab mu käest salli ja keerutab selle ümber mu kaela. Võtab mu käed ja soojendab neid oma käte vahel.

      „Jah,” ütleb ta, „lend läks hästi… ma ei tea, see oli üsna suur… Ei, nad ei pakkunud süüa.”

      Ta vaatab mulle otsa.

      „Jah,” ütleb ta. „Marin on siinsamas.”

      Kas nad tahavad minuga rääkida?

      „Ma pean ühte asja kontrollima,” lausun ma talle. „Tervita neid minu poolt.”

      Lipsan uksest välja ja lähen trepist alla kööki. Avan külmiku. Kõik toiduasjad on täpselt nii, nagu ma need jätsin, kenasti sildistatud ja ritta sätitud. Me võime teha ravioole ja küüslaugusaia, ubade ja riisiga quesadilla’sid, juurviljasuppi, kuivatatud jõhvikate ja sinihallitusjuustuga spinatisalatit või tšillirooga maisileivaga.

      Ma veedan köögis piisavalt kaua aega, nii et kui tuppa naasen, on Mabel kõne lõpetanud.

      Kolmas peatükk

MAI

      Magasin sisse, ilma et oleksin äratuskella kuulnud, ärkasin selle peale, kuidas papa elutoast mulle laulis. See oli laul meremehest, kes unistas Marinist, oma merd sõitvast tüdrukust. Papal oli kerge aktsent – ta oli San Franciscos elanud üheksandast eluaastast saadik, aga kui ta laulis, muutus ta eksimatult iirlaseks.

      Ta koputas mu uksele, laulis salmi valjusti otse ukse taga.

      Minu tuba jäi maja esiküljele, vaatega tänavale, samal ajal kui papa elas kahes maja tagaküljes asuvas toas. Meie vahel olid elutuba ja söögituba ja köök, nii et me võisime paljuski teha, mida iganes tahtsime, kartmata, et teine pealt kuuleb. Ta ei astunud kunagi minu tuppa; mina ei läinud kunagi tema tuppa. See võib kõlada ebasõbralikult, kuid see polnud nii. Me veetsime koos küllaldaselt aega nendes keskmistes tubades, lugesime diivanil või tugitoolis, mängisime söögitoas kaarte, tegime koos süüa, sõime köögis ümmarguse laua taga, mis oli nii väike, et me ei pidanud kunagi paluma, et teine soola ulataks, ja meie põlved puutusid nii tihti kokku, et me ei vaevunud isegi vabandust paluma. Mustapesukastid olid koridoris vannitoa kõrval ja pesu pesime kordamööda, jättes kenasti kokku volditud hunnikud söögitoalauale, et teine saaks need endale sobival ajal võtta. Võib-olla lapsevanemad või abikaasad oleks riided võtnud ja need ise sahtlisse pannud, aga me ei olnud isa ja tütar. Me ei olnud abikaasad. Ja me armastasime oma koosolemisi, aga me armastasime ka oma lahusolemisi.

      Ta laul jäi vait, kui ma toaukse avasin ja nägin tema laiade sõrmenukkidega, vanadusmärkidega kätt, mis ulatas mulle kollase kruusiga kohvi. „Ma pean su täna vist autoga kooli viima. Ja su näost on näha, et sul on vaja ka kohvi.” Kollane hommikuvalgus lõõskas läbi kardinate. Heledad juuksed mu silmadel, kuni need eest lükkasin.

      Mõni minut hiljem olime juba autos. Uudistes räägiti mingist sõjavangist, kes oli tagasi toodud, ja papa aina kordas: „Kui kahju. Nii noor poiss,” ja mul oli hea meel, et tal oli teema, mille kallal pead vaevata, sest mina mõtlesin eilsele õhtule.