sattuda. Seekord seda õnneks ei juhtunud. Seekord on Theo minuga. Vaatan ta nägu, mis on sõrmuse kumas hägune, ja soovin, et ta oleks siin minu kõrval.
„Kas sul on juba õnnestunud…” Siis mu hääl vaibub, sest alles nüüd olen piisavalt rahulik, et mõista – ma räägin inglise aktsendiga. Nagu isa.
Mis iseenesest muidugi klapib, sest ma elan siin. Ma arvan, et kõnelemine on mingis mõttes seotud lihasmäluga ja jääb alles ka siis, kui teise Marguerite’i teadvus istub nii-öelda kõrvalistmel. Aga minu jaoks on see avastus üks veidramaid, lahedamaid, naljakamaid asju.
„Vaas,” lausun, nautides oma uue aktsendi teisiti kõlavat A-d. „Vaaaaaas. Privaatsus. Alumiinium. Laboratoorium. Tomat. Plaaaaan.”
Hakkan itsitama ega saa edasi rääkida, sest püüan kätt vastu rinda surudes hingamisrütmi taastada. Tean, et naeran peamiselt sellepärast, et keeldun nutule järele andmast. Isa kaotamise valust pole pääsu ja see moonutab kõiki mu meeleolusid. Ja… tomaaaat. See on pööraselt naljakas.
Pühin naerupisaraid ja Theo küsib: „Sa oled praegu vist veidi liimist lahti, mis?”
Püüd ennast taltsutada muudab mu hääle piuksuvaks. „Vist küll.”
„Noh, kui sind juhtumisi huvitab, siis see kõlab hurmavalt.”
Tobe meeleolu haihtub sama kiiresti, kui tekkis, ning selle asemele tulevad viha ja hirm. Niisugusena tundub arvatavasti hüsteeria piiril olemine. Ma pean kõigest hoolimata vastu pidama. „Theo, Paul on Londonile väga lähedal. Kui ta teab, et oleme sellesse dimensiooni tulnud, võib ta juba siiapoole teel olla.”
„Mida? Kust sa seda tead?”
„Sa pole ainuke, kes on enne arvutit kasutanud. Leidsin ta Cambridge’ist.”
Silmitsen õhtuvalguses teisel pool jõge paistvat kalki linna siluetti, mille pilvelõhkujate sakilised piirjooned muudavad katedraalikupli kääbuslikult väikseks. Paul võib juba siin olla. Kui kaua tal Londonisse jõudmine aega võtaks?
Raevukalt tuletan endale meelde, et kui Paul mind taga ajab, säästab see mind tema püüdmise vaevast. Üks meist kahetseb meie järgmist kohtumist, ja see ei ole mina.
Mu ilme on vist mõrtsukalik, sest Theo ütleb: „Me ei tohi ühte asja unustada, eks? On olemas võimalus, et ma kalibreerisin seadmed valesti. Võisime hüpata valesse dimensiooni. Selle dimensiooni Paul Markov ei pruugi olla meie Paul. Nii et enne, kui me ei tea fakte, ei tohi me üle reageerida.”
Tegelikult ütleb ta, et ma ei tohi tappa süütut inimest. Ma pole kindel, kas suudan süüdlastki tappa, kuid ma kavatsen proovida. Kuna mul on Tulilinnu käsitsemisel piiratud oskused, ei suuda ma meie Paulil ja kõigil teistel Paulidel vahet teha. Ning see on veel üks põhjus, miks ma Theod enda kõrvale vajan.
„Kui kiiresti sa siia jõuaksid?” küsin.
Theo näole ilmub talle iseloomulik kaval muie. „Pilet on juba ostetud, Meg. Valikuid polnud, viimase hetke reis. Pean sõitma kogu tee Saksamaale ja siis sealt edasi – tänan, Lufthansa! –, aga peaksin jõudma homme keskööks. On see sinu jaoks piisavalt kiiresti?”
Ta ületas minu aitamiseks dimensiooni, nüüd ületab pool maakera nii kiiresti, kui inimvõimed lubavad, ja ta küsib veel, kas teeb seda piisavalt kiiresti. „Aitäh sulle!” ütlen sosinal.
„Me oleme selles jamas koos,” vastab Theo, nagu poleks see midagi erilist. „Kuule, kui ma helistamise asjast õigesti aru sain, ja ma arvan, et sain, siis saad sa mulle anda jälgimisjuurdepääsu.”
„Mis see on?”
„Tõsta oma sõrmus üles hologrammi juurde.” Teen seda. Sõrmus läigatab ja hologrammkuval näen ka tema sõrmust särama löömas. Theo muigab. „Tore. Nüüd leian su alati, kui sul sõrmus sõrmes on, ja sina leiad mind. Siis kui oled liidese kasutamise endale selgeks teinud. Okei, kuhu sa nüüd lähed?”
„Koju ilmselt. Kui saan teada, kus see asub.” Naeran. Theo näol on korraga ehmunud ilme. Miks küll?
„Marguerite…” Ta hääl on väga vaikne, väga tõsine, üldse mitte niisugune nagu tavaliselt.
Hirm liigatab minus jõulisemalt ja teen kiiresti otsingu: Henry Caine ja Sophia Kovalenka. Tulemused ilmuvad kohe: füüsikatööd, mõned teaduskonna fotod neist nooremana, paar videoklippi.
Video aastatetagusest hõljuklaevaõnnetusest, kus hukkus kolm tosinat inimest, sealhulgas kaks paljutõotavat teadlast ja nende vanem tütar.
Ma ei saagi isa tagasi. Siin on ta samuti surnud. Ainuke erinevus on, et siin on surnud ka ema. Ja Josie.
Terve mu pere on surnud.
Ahmin õhku, nagu oleksin hoobi saanud. Otsekui väga kaugelt kuulen Theo häält: „Marguerite? On sul kõik korras?”
Ma ei vasta. Ei suuda.
Abivalmilt hakkab hologrammekraanil jooksma video vrakist. Näib, et see oli tähtis uudis. Praegu tundub, nagu toimuks plahvatus otse mu peas, valge kuumus ja pimestav valgus ja kõik, keda armastan, kõik, kes mind tõeliselt armastasid – isa ja ema ja Josie –, tuhaks põlemas.
See juhtus San Francisco kohal. Uudistes öeldakse, et laeva tükke ja kilde hõljus miilide kaugusele, kusjuures mõned tükid jõudsid lausa Las Vegasesse.
„Marguerite?” Hologrammi värelus ei varja Theo näol peegelduvat muret. „Sinu pere – mul on kahju. Mul on nii kahju. Kui ma siia dimensiooni jõudsin, otsisin esimesena neid, mõtlesin, et ehk saavad nad meid aidata. Ma ei taibanud, et sa ei teadnud veel, mis nendega juhtus.”
Hetkest, kui politsei meile koju tuli, oli mu süda ikka ja jälle isa järele kisendanud. Olin hellitanud väikest lootust teda siin uuesti näha, vähemalt üht tema versiooni.
Aga teda pole, ta on ikkagi surnud ja nüüd on ka ema ja Josie läinud.
Nendega on kõik hästi! püüan endale öelda. See juhtus selles dimensioonis, mitte sinu omas. Kui sa koju tagasi lähed, on ema ja Josie seal, ootavad sind. Sa ei kaotanud kõike nagu siin. Kõik on korras.
Aga ei ole. Isa on ikkagi surnud.
„Miks peaks keegi üldse tahtma dimensioonide vahel rännata?” küsin kähinal. Mu käed on rinnal risti nagu kaitsekilp ja küüned kaevuvad küünarvarde. Füüsiline valu hoiab mind nutma puhkemast. Olgu mis tahes, nutmast ma keeldun. „Nad pole piisavalt läbi mõelnud, mida nii leida võib.”
„Mul on kahju,” kordab Theo. Tal on selline nägu peas, nagu tahaks ta minu juurde jõudmiseks läbi hologrammi astuda. „Mul on väga kahju.”
Mõtlen: kas sa seda tahtsidki, Paul? Kas sa vihkasid neid niivõrd, et põgenesid maailma, kus nad on juba surnud? Nii et sinu töö on sellega lõpetatud?
Taas meenub mulle Pauli ainsagi naeratusevarjuta nägu, hallid silmad, mis näisid minust läbi tungivat. Mäletan päeva, kui ta vaatas, kuidas ma maalin, pilk jälgimas iga pintsliliigutust lõuendil. Mul hakkab paha, kui mõtlen, et korraks ma isegi…
Theo hakkab jälle rääkima, seekord on ta hääl kindlam. „See õnnetus toimus ammu, terve eluaeg tagasi. Sa pead sellest nii ka mõtlema. Mõistad?”
Sõnad tungivad mu melanhooliast läbi ja toovad mu tagasi praegusesse hetke. „Mõistan. Jaa. See lihtsalt ehmatas. Rohkem ei lase ma sel juhtuda.”
Tal jätkub viisakust teeselda, et ta usub mind. „Homseni! Pea vastu ja ole ettevaatlik. Ja kui näed Pauli… ära end talle näita.”
Hologramm kaob vilksatusega. Vaatan sõrmust, lootes mõttetult, et ta helistab tagasi, kuid see jääb tuhmiks metallitükiks, vaikseks ja tumedaks.
Seega lähen ma koju.
Mu plinkival sõrmusel on ka GPS-süsteem, ja kui palun sel end koju juhatada, siis see juhatabki. Järgin juhiseid, teadmata põrmugi, kuhu ma välja jõuan.
Selgub, et kodu asub eriti uhkes hoones, mis pole küll nii inetu, kuid on sama kalk