henkenbergi elust
Üks päev Ivo Schenkenbergi elust
Jvo ärkas selle peale, et tundis õrna silitust oma habetunud põsel.
Ta ei teinud silmi lahti, tahtis kauem nautida hellitust. Tema, kõigi teada karm sõdalane.
Ivo teadis, kelle käsi see oli. Vaid Pääsu sai see olla. Ivo silme eest jooksid läbi sündmused, kuis ta oli pälvinud selle kauni talutütre armastuse.
Esimene kohtumine oli toimunud pisut enam kui aasta tagasi, tema retke ajal Läänemaale.
Siis tal ei olnud veel neljasada meest, vaid hoopis vähem. Raad oli küll neid juba pooleldi oma sõjasalgaks määranud ja pisut ka sõjavarustust andnud, kuid mitte palka või toiduaineid eraldanud.
Tallinn oli täis sinna põgenenud talurahvast, neid olid täis kõik sarad ja muud abihooned, nad pidid oma ninaesise eest ise hoolitsema. Aga tööd-teenistust leidus vähestele. Kraam, mis kellelgi oli õnnestunud kaasa võtta, oli kiiresti kahanenud. Paljudel aga polnud midagi võtta, sest põgeneti paljaks riisutud taludest või koguni ahervaremete juurest. Taluhoonete mahapõletamist ja karja äraajamist nägid metsa pagenud põliselanikud heal juhul vaid pealt.
Kuigi raad oli Ivo sõjasalga tunnistanud Tallinna kaitsjaks, ei eraldatud sellele, nagu öeldud, mingilgi määral toidumoona linna varudest, vaid nad pidid seda ise endale hankima.
Aga kust mujalt oli seda võtta kui veel rüüstamata taludest ja mõisatest või siis vaenlase vooridest, mis olid riisunud neidsamu talusid ja mõisaid. Ligi kakskümmend aastat kestnud pidev sõda oli tühjaks teinud nii talud kui mõisad ja ega venelastegi voorides olnud kodumaalt kaasa toodud varu.
Seega olid Ivo mehed sunnitud liikuma väiksemate salkadena mööda maad, mille olid selleks ajaks peaaegu täielikult hõivanud vene väed ja kus nende ametnikud istusid kindlustes ning jagasid laiali koormiste nõudeid kõigile, kes veel hinges püsis ja oma maad haris.
Niisiis juhtus pahatihti sedagi, et Ivo mehed riisusid oma rahvast, enda taolisi talupoegi, kellelt veel midagi võtta oli. Ivo ja ta mehed vaigistasid oma süümet ehk sellega, et nad ei võtnud viimast, vaid jätsid ka riisutavatele eluks vajaliku pisku. Veel õigustasid nad end sellega, et paljudele vallutatud alade talupoegadele olid vene võimud viimasel ajal jaganud turbekirju ja sellega tunnistanud neid täielikult oma alamateks. Vahest olid mõnedki nendest aru saanud, et kui talumehelt viimane ära võtta ja ta pere näljasurmale määrata, kui aina tappa ja põletada, siis jääb maa täiesti tühjaks ning ei vägede ega kirjutajate tarbeks ole kusagilt enam midagi võtta.
Niigi oli ligi kolmveerand Eestimaast ja Liivimaast inimtühi, talud inimesteta, mõisad võõrandatud, metsad täis jooksikuid ja röövleid.
Rootslaste valduses oli veel vaid Tallinn ning siia oli pagenud suur hulk rüüstatud alade rahvast, eriti Harjumaalt ja Läänemaalt, aga ka Virumaalt ja Järvamaalt, ja nende talud ning haritav maa olid maha jäetud. Nooremad mehed Tallinna kogunenud talumeestest tulid meelsasti Ivo salka. Aga tulid ka eakamad, kellel oli pere pidada ja kes sai nüüd seda teha vaid riisudes ja röövides ümberkaudseid alasid.
Nagu öeldud, õigustasid nad oma vägivaldset tegevust ka sellega, et paljud veel oma taludes püsivad maamehed olid nüüd venelaste alamad ning sellega rootslaste vaenlased, nemad aga olid Rootsi ja Tallinnas võimul olijate väesalk. Kuigi nad ju teadsid, et kui nad ise oleksid oma taludesse saanud paigale jääda, oleksid nad samasuguses olukorras, oleksid ellujäämise huvides vastu võtnud venelaste turbekirju ja maksnud makse, peaasi et neid pisutki rahule jäetaks. Parem oli risti suudelda ja koormisi kanda, kui nälga surra või üles poodud saada allumatuse pärast.
Ühel sellisel hankeretkel oligi Ivo kohanud Pääsut.
Nad olid kavatsenud väikese salgaga minna Vigalasse, sest selle vägev valitseja Üxküll oli pärast mitmeid manöövreid ja poolte vahetusi nüüd venelaste teenistuses – eks ikka selleks, et alles hoida oma mõisamaid, aga ka oma talupoegi, kellest tema heaolu ju sõltus. Seega oli arvata, et Vigala viljakaid maid harivatelt jõukamatelt talupoegadelt on midagi võtta .
Kuid Vigalasse Ivo salk ei jõudnud, sest Märjamaa kiriku lähistel astus neile vastu kohalike talumeeste salk ning oli valmis kaitsma oma külasid mitte üksi venelaste, poolakate ja rootslaste, vaid ka oma suguvendadest rüüstajate eest.
Sellest salgast astus nende ette vanem mees, kes tutvustas ennast Leemetina. Ta ütles, et on kuulnud Hannibali rahva tublidusest. Ta oli piisavalt nutikas, et mitte häbistada Schenkenbergi mehi riisumise pärast, vaid ütles end mõistvat nende olukorda ning vajadust omale elatist hankida, kuid soovitas kindla sõnaga selleks rünnata venelaste voore ja panipaiku, sest kõik sealt saada olev on ju kohalikult rahvalt kokku röövitud kas sõjariistadega ähvardades või suurte koormiste näol.
Ka teadis too Leemet oma valvurite kaudu juhatada, et parajasti on liikumas Haapsalu poolt Venemaa poole üks väiksem voor, mille saatesalgast peaksid Hannibali omad jagu saama.
Ivo kutsus Leemeti omi osalema varitsuses ning osa saama röövist, kuid Leemeti omad keeldusid põhjendusega, et nemad on sunnitud otsesest vaenutegevusest venelaste vastu kõrvale jääma, sest see saaks vallutajatele varem või hiljem teatavaks ja siis tuldaks nende vastu suure jõuga ning hävitataks ära mitte üksi nende kaitsesalk, vaid ka kõik nende külad. Õigem on taluda koormisi ning oodata paremaid aegu, sest kuuldavasti ründavat venelasi mitmed lõunapoolsed rahvad ning ka allutatud alad polevat olukorraga leppinud, vaid osutavad vastupanu. Nõnda siis oli oodata vene võimurite lõplikku nõrgenemist ning taandumist siinsetelt aladelt oma igas suunas sõdivale kodumaale. Ka küsis see tark talumees Ivolt, miks ei ühine rootslased ja poolakad venelaste vastu, vaid sõdivad alatasa omavahel.
Sellele ei osanud Ivo muidugi vastata, aga ta oli üllatunud talumehe asjatundlikust jutust. Lahkudes küsis Ivo, kas mõni mees Leemeti salgast ei tahaks tulla nende hulka.
Üks selline mees leiduski. Selle umbes kolmekümne viie aastase mehe nimi oli Toomas ja Leemet ei keelanud tal minna. Ta ütles, et Toomas on üksik, kõik ta omaksed on tapetud venelaste poolt ning oma viha tapjate vastu saab ta rahuldada paremini Ivo vaprate meeste hulgas kui siinses kaitsesalgas, mis ise tüli ei nori, kuid on mõnegi seadusetu riisumiskatse tagasi löönud.
Ivo läks oma salgaga ja nendega ühinenud Toomasega Märjamaa alt mitte Vigala poole, vaid Haapsalu teele vastu voorile ning asus varitsusse Rangu metsa vahel.
Varsti tuligi Kullamaa poolt mõne kuhjani täis vankriga voor, mida kaitses vaid kuus ratsanikku.
Ootamatu rünnakuga oli Ivo meestel hõlbus neist jagu saada ning pöörata voor otsaga Tallinna poole. Kuid selles vooris oli peale toidukraami täis vankrite veel viletsavõitu tõld, milles istusid vangidena neli noort naist. Nende tõlla pukis istunud valvur põgenes varitsejaid nähes kohe koos kahe pääsenud ratsamehega metsa. Neli ratsanikku jäid aga tapetutena maha sinnasamasse teele. Ka nende hobused said Ivo meeste saagiks.
Neljast neiust üks oli aadlipreili, kolm talutüdrukud, üks ilusam kui teine. Nende saatuseks oli veel hetk tagasi olnud saada mõne vene üliku orjatariks kusagil kaugel Venemaal.
Nüüd oli toimunud ootamatu pööre ning vabastatud neiud olid teel Tallinna poole. See linn oli hätta sattunud eestlastele ihaldatud pelgupaik, kus võis vedamise korral ka päris vabaks saada, aadlineiu aga leiab sealt kindlasti sugulasi, kaugemaid või lausa lähedasi.
Nelja kaunitari hulgast oli Ivole kohe silma jäänud mitte aadlipreili või sõstrasilmadega Viiu või too malbe kaunitar, kelle nime Ivo ei saanudki tookord teada, vaid kuldjuukseline Pääsu.
See meeldivus täienes veel kaastundega, kui neiud jutustasid talle oma saatusest ja orjatari seisusesse sattumise asjaoludest. Pääsu jutust selgus, et kõik ta omaksed olid tapetud ja tal pole kuhugi minna, kelleltki abi ega varju otsida. Ka pisarad ta sügavsinistes silmades pärlendasid kaunilt.
Ivol tekkis kohe mõte, et ta kutsub Pääsu enda juurde teenijannaks, kuid seda ta neiule veel ei öelnud. Ta abielunaisele selline otsus muidugi ei meeldi, arvas Ivo, kuid ta oli peremees oma majas, ehkki see oli tal saadud Henrik Hellwigi lesega abielludes. Igatahes ei kavatsenud ta naise arvamusest hoolida.
Õnnelikult Tallinna jõudes leidsid neiud mõnda omastest või tuttavatest. Pääsul aga polnud kedagi leida, Ivo kutsus ta omaenda majja.
Ja nüüd oli Pääsu