Üks päev Ivo Schenkenbergi elust. Arvo Valton

Tütred elasid oma elu ära mehe armust ja neile aina lapsi sünnitades.

      Kui praegu vaatas Ivo naine oma mehe ja Pääsu vahekorrale läbi sõrmede, siis vaevalt tal jätkuks pärast Ivo surma suuremeelsust, et tüdrukut veel enda juures pidada teenijanna seisuses. Või kui selline asi juhtukski, siis vaevalt suuremeelsuse tõttu, pigem selleks, et tüdrukut võimukalt taga kiusata.

      Ivo mõistis oma mehi, aga ka üldse tallinlasi vaadates, et sõdijate meeste esimeseks ajendiks pole mitte maid vallutada ja varandust krabada, tappa ja ennast proovile panna, vaid kaitsta oma naisi ja lapsi, kaitsta seda piskut, mida nad oma tööga olid kogunud.

      Seda mõistes pidi ka Ivo tahtmatult mõtlema, kuidas saaks ta kaitsta Pääsut, keda armastas, kuidas kindlustada ta tänast elu ning tulevikku.

      Kehtivad seadused aga olid rajatud küsitavale moraalile, kirikujutlustele ja vormitäitmisele, mitte armastusele ja südame seadustele.

      Valusad mõtted käisid läbi Ivo pea, need olid teda varemgi kiusanud ja sinna settinud. Ivo surus Pääsu tugevasti enda vastu, nõnda et tüdrukul isegi valus hakkas.

      „Kallis, sa pead tõusma,“ ütles Pääsu. „Juba üsna varsti kogunevad su mehed Raekoja platsile.“

      Ka seda polnud Ivo Pääsule rääkinud ja ometi too teadis. Tõesti pidi Ivo tõusma ning end sõjamehena valmis seadma.

      Teine teenijanna oli hommikusöögi lauale katnud ning Ivo naine juba troonis seal. Teenijad muidugi lauda ei istunud.

      Pärast sööki riietas Ivo end sõjamehe rõivastesse, pani selga nahkse turvasärgi, sidus vööle mõõga. Pääsu üritas teda seejuures aidata, kuid seda polnud tarvis, see pigem segas. Ivo lasi sel siiski sündida, sest eks seegi olnud armastaja tähelepanuavaldus.

      Lahkumisel tuli vaid Pääsu Ivot eeskotta saatma. Ta surus end vastu sõjamehe karmi mundrit ning lausus:

      „Ma armastan sind, kuid see ei saa kogu vene väe vastu. Ole tark ja hoia end! Tean, et sa oled hulljulge, aga, kallis, ole üksnes julge, mitte hull!“

      Ivo astus tänavale. Talv näitas väsimuse märke. Päeval sulatas päike lumme üksikuid laike, kuid öine külm kattis need laigud libeda jääga. Kohad, kuhu olid juba nädalaid tagasi langenud venelaste süütepommid, olid paljad ega kattunud miskipärast jääga. Selliseid laike oli ka Karja tänaval. Nendele laikudele oli kindel astuda – nõnda olid venelased abistanud tallinlaste liikumist tänavatel.

      Ivo sammus Raekoja platsi poole, kuhu pidid Kullasepa tänava poolsesse otsa kogunema ta sõjamehed.

      Oli üheksas märts Issanda aastal 1577 ja vene väed olid juba poolteist kuud piiranud Tallinna.

      Ükski vaenuvägi polnud veel kordagi suutnud seda linna vallutada. Vaid sisemised jõud olid siin möllanud, kuid väliseid jõude oli see vähe aidanud.

      Aadlike ja sõjapealikute Toompea ning kaupmeeste ja käsitööliste all-linn olid sageli olnud vaenujalal, kuid välise vaenlase vastu olid nad ikka leidnud endas tarkust, et oma jõud ühendada. Kui muidu olid Pika ja Lühikese Jala väravad kinni, siis praegu neid kinni ei pandud ning liiguti vabalt üles ja alla.

      Vahetult enne seekordse piiramise algust olid Tallinnast venelaste poole üle jooksnud Tartu sepa poeg Diderick Munzard ja Põltsamaalt pärit Hans Rock, kes mõlemad tundsid hästi linna ning soovitasid piirajatel koondada oma põhilise löögijõu Tõnismäele, sest Harju väravate ja Kiek in de Köki vaheline ala olevat kõige haavatavam. Ja nende nõuande kohaselt venelased toimisidki. Nad rajasid just sinna lõiku oma peamised blokhausid. Ka oli Tõnismägi kõrgeim koht Tallinna müüride ümbruses ning sealt avanes mõningane vaade linnale.

      Kui linna pommitati tavaliste kuulidega, siis need kuigi suurt kahju ei tekitanud. Vaid üks neist leidis tee Niguliste kiriku aknasse ja haavas seal üht palvelist. Hoopis ohtlikum oli järgnev tulekuulidega pommitamine.

      Aga linnavalitsus oli selleks ette valmistunud. Raad oli juba enne piiramise algust lasknud majade pööningutelt, mis olid teatavasti põhilisteks panipaikadeks, kõrvaldada kõik kergesti süttivad asjad ning kustutamiseks valmis panna liiva, vett ja härjanahku, mida sai vees märjaks kasta ja mis olid head tulesummutajad. Majaomanikud vastutasid selle eest, et tuli nende pööningutelt lahti ei läheks. Kes korraldusi ei täitnud, seda trahviti.

      Maha tuli lõhkuda ka sarad ja muud puitehitised nii väljaspool müüre kui müüride vahel. See suurendas veelgi rahvahulka linnas agulielanike arvelt ja halvendas sinna varem pakku tulnud taluperede olukorda, sest oli ju jaanuari lõpp ja külmad ilmad ei lasknud inimestel elada lageda taeva all. Aga parata polnud, ettevaatusabinõud olid vajalikud. Tallinnal oli piisavalt kogemusi. Hool ja valvsus olid need, tänu millele Tallinn oli püsinud sajandeid, ilma et seda oleks keegi suutnud vallutada.