Saul Seamusele
Tänusõnad
Minu tänu kuulub teile: William Sutcliffe, Victoria Hobbs, Mary-Anne Harrington, Ruth Metzstein, Caroline Goldblatt, Catherine Towle, Alma Neradin, Daisy Donovan, Susan O’Farrell, Catherine O’Farrell, Bridget O’Farrell, Fen Bommer ja Margaret Brindle Ridyard.
Selle romaani kirjutamisel olid mulle hindamatuks abiks mitmed raamatud, eriti Elaine Showalteri „Naiste haigus: vaimuhaigus ja inglise kultuur, 1830–1980” (Virago, London 1985) ning R.D. Laingi „Meelemõistus, hullumeelsus ja perekond” (Penguin, London 1964).
Suur Hullus pühim mõistus on –
kui kõrvalt vaadata –
Suur Mõistus – selge Hullus –
siin nagu kõiges muus
on määrav Enamus –
kes poolt – on terve see –
kes vastu – hädaohtlik hull –
ja Raudu pannakse –
Kuidas ma saan õnnelik olla, teades, et kellelegi teisele on
ülekohut tehtud, kellegi teisega on… ebaausalt käitutud…
Mis elu
me niisugusele alusmüürile saame ehitada?
Esme Lennoxi kadumine
Alustagem kahest tüdrukust tantsuõhtul.
Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta, mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Tema on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.
Või vahest mitte. Ehk algab see juba varem, enne pidu, enne kui selga pandi uued rõivad, enne kui läideti küünlad, enne kui põrandaile puistati liiva, isegi enne, kui algas aasta, mille lõppu nad tähistavad. Kes teab. Igal juhul lõppeb see võretatud akna juures, iga ruuduke täpselt kahe pöidla laiune.
Kui Esme vaatab kaugusse – ehk sinna, mis jääb teispoole metallvõret –, saab ta aru, et pilgu aja pärast ei suuda silmad enam fookust hoida. Võreruudud sulavad ühte, ja kui piisavalt keskenduda, kaovad sootuks. Nii jääb alati üks hetk – enne kui keha end kogub ja harjutab silmad taas reaalsusega –, mil maailmas on vaid tema ja need puud, see maantee, kauge otsatus. Ei midagi nende vahel.
Alumistel ruutudel on värv maha kulunud ja otsakuti paistavad eri tooni kihid, justkui ringid puutüves. Esme on teistest pikem, ulatudes osani, kus värvikiht on uus ja paks nagu tökat.
Esme selja taga keedab üks naine oma surnud abikaasale teed. Kui ta on ikka surnud? Või põgenenud? Esme ei mäleta. Üks teine naine otsib vett, et kasta lilli, mis on siinsamas lähedal kuurortlinnas juba ammugi kuhtunud. Elus jäävad ikka püsima tühised kohustused: pesemine, küpsetamine, kraamimine, kasimine. Ei kunagi midagi suursugust ega tähendusrikast, kõigest need pisikesed rituaalid, mis hoiavad koos inimelu traagelniite. Sigarettidega vahele jäänud tüdruk sai juba kaks hoiatust ning kõik arvavad, et varsti antakse kolmas. Esme aga arutleb, millal see algas – kas seal või siin, või tantsupeol, Indias, veel varemgi?
Esme peaaegu ei räägi enam. Ta püüab keskenduda, talle ei meeldi hägustada asju häiriva kõnega. Mälupildid keerlevad ta peas ringi nagu zoetroobis ja ta ei taha, et teda tabatakse, kui pildimasin peatub.
Põrr, põrr. Stopp.
Tähendab, India. Aed. Esme on umbes neljane ja seisab trepi alumisel astmel.
Mimoosipuud kõrgel ülal vangutavad oma päid, pillates murule kollakat tolmu. Kui sellest läbi kõndida, jääb seljataha jäljerada. Esme tahab midagi. Ta tahab midagi, ehkki ei tea, mida. Justnagu kihelus, mida ei ulata kratsima. Juua? Oma ayah’t3? Mangoviilu? Ta hõõrub putukahammustust käsivarrel ja suskab palja varba kuldsesse õietolmu. Kusagil kaugel kostab Esme õe hüppenööri plaksatus vastu maad ja põgus jalasahin. Plaks, põnts, plaks, põnts, plaks, põnts.
Ta pöörab pead, kuulatades teisi hääli. Tsirr-tsiu-tsirr mimoosioksal, kõplalöögid mullapinnal – kraap, kraap –, ning seal kusagil ema hääl. Sõnu pole kuulda, ent Esme teab, et räägib tema ema.
Esme hüppab, jalad koos, trepilt maha ja jookseb ümber bangalo nurga. Vesiroositiigi juures kummardub ema teed kallates aialaua kohale, isa külitab tema kõrval võrkkiiges. Nende heledate rõivaste servad kiiskavad kuumuses. Esme pilutab silmi, kuni ema-isa valguvad kaheks udukoguks, ema kolmnurgaks ja isa sirgjooneks.
Üle muru astudes loeb ta samme, tehes iga kümnenda sammu järel pisikese hüppe.
„Oeh.” Ema tõstab pilgu. „Sa ei magagi?”
„Ma ärkasin üles.” Esme hoiab ühel jalal seistes tasakaalu, täpselt nagu linnud, kes öösel tiigi ääres patseerivad.
„Kus on su ayah? Kus on Jamila?”
„Mina ei tea. Kas ma saaksin teed?”
Salvrätti põlvedele laotades jääb ema kõhklema. „Kullake, ma arvan, et sa …”
„No anna talle, kui ta soovib.” Isa räägib silmi avamata.
Ema valab alustassile teed ning ulatab tütrele. Esme põikab väljasirutatud käest kõrvale ja vinnab end talle sülle. Pitsid riivavad tüdruku nahka, valge puuvillase riide all on tunda ema kehasoojust. „Sina olid kolmnurk ja issi oli joon.”
Ema nihutab end toolil. „Kuidas, palun?”
„Ma ütlesin, et sina olid kolmnurk …”
„Mm.” Ema haarab Esme käsivartest. „Täna on sülle ronimiseks liiga palav.” Tüdruk paigutatakse rohuvaibale tagasi. „Mine parem ja otsi Kitty üles. Vaata, mis ta teeb.”
„Ta hüppab hüppenööriga.”
„Sa ei tahaks kaasa lüüa?”
„Ei.” Esme küünitab sõrme kukli glasuurkaunistusele. „Ta on liiga …”
„Esme,” ema tõstab käe laua kohalt, „daam ootab, kuni talle pakutakse.”
„Ma tahtsin ainult katsuda.”
„Palun ära tee.” Ema nõjatub tooli seljatoele ning sulgeb silmad.
Esme vaatab teda viivu. Kas ta magab? Sinine veresoon ema kaelal tuksleb, silmad liiguvad suletud laugude all. Ülemise huule kohal kerkivad nahale tillukesed, nööpnõelapea suurused higitilgad. Kohal, kus kingarihma kõrval paistab paljas nahk, õhetavad punased vöödid. Ta kõht on paisunud, järgmise lapse kandmisest pingul. Esme on tundnud beebit pihu all vingerdamas nagu kinnipüütud kala. Jamila arvab, et sel lapsel on õnne, et tema jääb elama.
Esme silmitseb taevast, vesirooside ümber tiirlevaid kärbseid, võrkkiige tagumisel küljel rombidena välja tükkivaid lapikesi isa särgist. Kusagil taamal kostab endiselt Kitty hüppenööri hääl ja kõpla kraaps-kraaps – või on see midagi muud? Siis kuuleb ta putuka suminat. Ta keerab pead, et seda näha, ent juba ongi tiivuline läinud, sööstes selja taha ja vasakule. Tüdruk keerab pea teisele poole ja hääl läheneb, surin valjeneb ning ta tunneb putuka jalgade haaret oma juustes.
Esme hüppab püsti, raputab meeleheitlikult pead, aga sumin on veelgi tugevam ja korraga on kõrvas tunda roomava putuka tiibade võbelust. Esme karjatab, tagudes kätega vastu pead, aga sumin on muutunud kõrvulukustavaks, mattes kõik helid, ja ta tunneb, kuidas putukas ronib juba kõrva kitsa kuulmekäigu serval – mis nüüd saab, kas mesilane närib läbi trummikile end otse ajju ja ta jääb kurdiks, nagu üks tüdruk Kitty raamatus? Või sureb koguni? Või jääbki mesilane tema pea sisse elama ja see sumin kestab elu lõpuni?
Endiselt pead raputades toob Esme kuuldavale veel ühe läbilõikava