all. Kui ta kohale jõuab, purskavad istujad naerma ning Alex raputab oma pluusi, nagu oleks miski sinna kinni jäänud.
„Mis te naerate?” küsib Fran nende vahele seistes ja naeratades. „Mis lahti on?”
„Ei midagi,” vastab Alex itsitades.
„No kuule, räägi,” mangub Fran.
„Midagi pole lahti. Pärast räägin. Soovid sa juua?”
Linna teises servas seisab Esme akna all. Naisest vasakul kõrguvad trepiastmed üles, paremal kahanevad astmed alla. Jahedale klaasile koguneb hingeõhku. Vihmanõelad torgivad vastu akent ja puude latvades hakkab jumet võtma videvik. Esme jälgib teed, kahel sõidurajal vastupidises suunas lahti hargnevat liikumist; ning taamal järve, kus pardid joonistavad veepeeglile voogavaid triipe.
All maja ees on päev otsa lahkunud ja saabunud autosid. Inimesed ronivad tagumisest uksest sisse, mootor uratab käima ja masinad võtavad kohalt, rudistades kurvi võttes kruusa üles. Aidaa, hüüavad uksel seisjad neile järele lehvitades, aidaa-aidaa-aidaa.
„Kuulge!” kostab ülalt kellegi hääl.
Esme pöörab vaatama. Trepimademel seisab mees. Kas ta tunneb teda? Näib nagu tuttav, kuid Esme pole kindel.
„Mida te teete?” hõikab mees, üllatavalt ärritunult inimese kohta, keda Esme ei ole enda arvates iial kohanud. Ta ei tea, mida vastata, ega ütlegi midagi.
„Ärge jokutage seal niiviisi akna juures. Tulge juba.”
Esme heidab sissesõiduteele veel viimase pilgu ja silmab pruuni auto juures seismas naist, kelle voodikoht oli olnud tema kõrval. Eakas meesterahvas laadib pakiruumi kohvrit. Naine nuuksub ja kisub kindaid käest. Mees ei pane teda tähele. Esme pöördub ja hakkab astmeist üles ronima.
Iris turnib oma poe vaateaknale. Ta vabastab mannekeeni sametkostüümist, lastes sel põrandale vajuda, surub püksisääred kokku ja riputab kostüümi riidepuule. Siis suundub leti juurde ja harutab kaitsvate musliinikihtide alt välja kokkuvolditud tulipunase kleidi. Tõstab selle õlakohtadest ettevaatlikult õhku, raputab veidi ja päästab enda ette valla otsekui lilleõie.
Ta astub aknast tulvava valguse poole, kleit kätele laotatud. Sedasorti rõivaid sattub siia harva. Enam-vähem kord elus. Haute couture4, täissiid, kuulsast moemajast. Kui keegi naisterahvas talle helistas ja rääkis, et on kraaminud oma ema riidekappe ning leidnud mõne kena kleidi, ei lootnud Iiris suurt midagi. Sellegipoolest läks ta asja uurima. Daam avas riidekirstu ning kortsus kübarate ja pleekinud seelikute seas märkas Iris välgatamas punast viltust kleidiäärt, koonusjat kätist.
Iris libistab kanga üle mannekeeni õlgade, kohendab kleiti, sikutab palistust, sätib käiseaugu sirgeks, kinnitab seljale paar nööpnõela. Koer jälgib teda korvis oma merevaigukollaste silmadega.
Valmis saanud, marsib Iris kõnniteele ja silmitseb oma kätetööd. Koer järgneb naisele läveni ning jääb kergelt hingeldades seisma, arutledes, kas silmapiiril on jalutuskäik. Kleit paistab veatu, otse täiuslik rätsepatöö. Pool sajandit vana ja ometi ainsagi plekita – vahest polegi seda kunagi kantud. Kui Iris päris naiselt, kust võis tema ema selle kleidi saada, oli too õlgu kehitades vastanud, et ema käis sageli merereisidel.
„Kuidas on?” küsib Iris sammu tagasi astudes koeralt ja too haigutab vastuseks, paljastades oma suulae roosad võlvkaared.
Tagasi poes, keerab Iris mannekeeni neljakümne viie kraadi jagu, justkui astuks punases rõivas figuur kohe aknalt alla tänavale. Iris otsib tagaruumist kandilise teravate nurkadega käekoti ning asetab selle mannekeeni jalge juurde. Läheb välja, et veelkord töö üle vaadata. Midagi on justkui valesti. Kas kuju on vale nurga all? Või on asi maonahksetes kingades?
Iris ohkab ning keerab aknale selja. See kleit teeb teda miskipärast närviliseks ja ta ei tea täpselt, miks. Liiga laitmatu on see, liiga hea. Ta ei ole harjunud asjadega, mis on sedavõrd puutumata. Tegelikult tahaks ta kleidi ju endale jätta. Ent juba loobub ta sest mõttest. Ta ei või. Ta ei lubanud endal kleiti isegi proovida, muidu ei võtakski ta seda seljast. Sa ei saa seda endale lubada, ütleb ta karmilt. Kes selle ka ostab, on igal juhul õnnega koos. Niisuguse hinnaga ei jää tal muud üle. Kleit saab endale hea kodu.
Et tegevust leida, tõmbab Iris taskust telefoni ja valib Alexi numbri. Saadab aknale veel ühe hävitava pilgu, kuuleb, kuidas kutsumine lõpeb ja hingab sisse, et juttu alustada. Kuid torust kostab Frani hääl: „Tere, Alexi telefon.” Iris langetab käe kõrva juurest ja vajutab kõne kinni.
Pärastlõunal astub poeuksest sisse üks meesterahvas. Nühib tükk aega matil kingi puhtaks, saates ümbritsevale uurivaid pilke. Iris naeratab talle ja kummardub tagasi raamatu kohale. Ta ei taha olla liiga pealetükkiv. Ent jälgib siiski meest oma pika tuka alt. Too tuhiseb ruumi tühjast keskosast läbi ning, jõudnud negližeede ja naistesärkide rivini, taganeb järsku nagu hirmunud hobune.
Iris paneb raamatu letile. „Kas saab abiks olla?” küsib ta.
Mees jõuab leti juurde ja näib sellelt tuge otsivat. „Ma otsin midagi oma naisele,” seletab ta. Mehe ilme on murelik ja Iris mõistab, et ta armastab oma naist, tahab talle head meelt valmistada. „Naise sõbranna ütles, et see pood pidi talle meeldima.”
Iris toob näha kanarbikukarva kampsuni, pakub oranži kalatikandiga Hiina tuhvleid, kuldpandlaga seemisnahkset rahakotti, krabisevat alligaatorinahast vööd, jaanalinnusulgedest kraega jakki, vaigu sisse vajutatud põrnikaga sõrmust.
„Kas te endale tahaksite seda?” pärib mees pead tõstes.
„Kuidas?” küsib Iris, tabades samal ajal leti all kostva telefonihelina. Ta kummardub ja kahmab telefoni pihku. „Halloo?”
Vaikus.
„Halloo?” ütleb ta juba kõvemini, surudes käe vastu teist kõrva.
„Tere päevast,” kõlab intelligentne mehehääl. „On teil praegu sobilik hetk rääkida?”
Iris muutub otsemaid umbusklikuks. „Võib-olla.”
„Ma helistan teile …” hääl sumbus liiniraginasse, naastes paari sekundi järel „… ja meiega kokku saada.”
„Vabandust, ma ei kuulnud.”
„Ma helistan Euphemia Lennoxi asjus.” Hääl kõlab juba kergelt piinatult.
Iris tõmbab kulmu kortsu. Nimi tundub kuidagi tuttav. „Vabandage,” sõnab ta. „Ma ei tea, kellest te räägite.”
„Euphemia Lennox,” kordab mees.
Iris vangutab nõutult pead. „Ma kardan, et ma ei …”
„Lennox,” korratakse uuesti, „Euphemia Lennox. Teie ei tunne teda?”
„Ei.”
„Siis on mul ilmselt vale number. Andestust.”
„Oodake,” alustab Iris, kuid kõne katkeb.
Ta piidleb viivu telefoni, paneb siis toru hargile.
„Vale number,” seletab ta ostjale. Iris näeb, et mehe käsi kõhkleb Hiina tuhvlite ja kilpkonnakujulise kinnitusega pärlkäekoti vahel. Käsi peatub kotil.
„See,” ütleb ta.
Iris pakib koti kuldsesse pakkepaberisse.
„Mis te arvate, kas see meeldib mu naisele?” küsib mees, kui Iris talle paki ulatab.
Iris mõtiskleb, milline see naine välja võiks näha, mis laadi isiksus ta on, ning kui kummaline oleks olla abielus, tihedalt seotud, kellegi küljes kinni. „Ma usun küll,” vastab Iris. „Kui ei meeldi, võib tagasi tuua ja valida midagi muud.”
Sulgenud õhtul poeukse, võtab Iris suuna põhja, jättes vanalinna selja taha – läbi oru, kus kunagi loksus järv, üle uuslinna ristuvate tänavate dokkide poole. Ta pargib auto umbropsu majaasukatele mõeldud parkimiskohale ja vajutab tähtsa advokaadifirma välisuksel kellanuppu. Ta pole siin varem käinud. Hoone näib mahajäetud, ukse kohal vilgub